Ma armastasin rootslast ehk Solleftea suvi. Enn Nõu

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tänavat raudteejaama poole ruttab. Imelik nukker tunne surub sisse kahekümne ühe aastasesse Eerikusse, kes õieti ei tea, kuhu ta tegelikult tagasi tüürib. Jätab selja taha eesti pagulaskonna ja rahvuslikud juured ning helged isamaalised lootused.

      Kolmapäeval, kahekümne üheksandal juunil on ta lõplikult tagasi Sollefteås, T3-s, terasranges sõjaväes, ja kroonu elu lohiseb nagu harilikult. Peaaegu nagu mõisa köis. Jälle üksinda põhjas pärismaalaste keskel, marsib tolmaval liival ja käib neljas kinos. Tervis tsipa vilets, kurk valus ja kange köha ärritab. Näib, kuidas edaspidi areneb või jääbki haigeks. Ta tunneb ennast mahajäetuna, kibestunud ja haiglasena. Tal on hea ema armastus, mida ta pole pidanud välja teenima, muidugi on, isegi väga hea, aga tal pole seda teise naise armastust, seda hingelist ja füüsilist sidet, nagu mehe ja naise vahel peab alati olema, ja seda vajab ta praegu sama palju. Õieti rohkem, sest ta tahab ruttu vanemate turvalisest pesast omal käel välja lennata. Tiivad olid tal selleks valmis juba mitu aastat tagasi. Nii et läki kinno õnnetut elu unustama, nii kiiresti kui vähegi jõuab, tähendab, kui ruttu tal jalad kannavad. Kell seitse vaatab ta vaimselt anonüümse ja üksildasena keskmise Rootsi publiku seas kino Saga tagumisel parketil värvilist Ameerika filmi „Prantsuse mood“, mida isegi poolkinniste silmade ja suurte poolpaljaste rindadega Jane Russell erootilise kõditusega ei päästa. Nii et mitte midagi erilist ja üks koma viis viletsat punkti. Kell üheksa jätkab filmihaige Eerik jonnakalt vastu pidades järgmisest publikust hoolimata endiselt hingelises vaakumis istudes kinos Teater-Biografen. Istub kahe krooni ja kahekümne viie ööri eest kombekohaselt parketil ja unistab koos Ameerika filmitähtede – tohutute juuksekahlude, üllatunud suurte silmade ja kohkunud iiri jonnisuuga Maureen O’Hara ning ümmarguste irooniliste paksude näovormidega Charles Laughtoniga. Meeldib väga, kolm kiituspunkti, aga rõõmsaks ei tee. Tunneb end ise kui küürakas Notre-Dame’i kellalööja Quasimodo. Lootus armastust kuskilt leida kadunud mõlemal. Eerik on kahekümne ühe aastane ja tal on kiire. Väga kiire. Nagu kardab, et elu libiseb juba praegu käest, enne kui jõuab tegelikult alata.

      Neljapäeval, kolmekümnendal juunil kurk endiselt korralikult valus, aga palavikku pole. Peaks nagu aegamööda paranema. Täna teevad nad jalgratastega väljasõidu paarkümmend tolmust kilomeetrit edasi-tagasi nagu arutud kilplased. Õpivad metsas üles seadma ümmargust sõjaväetelki torukujulise raudahjuga keskel ja söövad esimest korda vabas õhus. Peaasjalik töö seisneb telgipõhjaks mitmes kihis kuuseokste ladumises. Ülemuse meelest ei piisa neist kunagi.

      – Rohkem! Tooge juurde! Ikka veel! Haavatute jaoks peab pehme olema. Veel! Laisad olete!

      Eerikule tundub selline militaarne telgitegevus rohkem aja surnukslöömise ülesandena, mõttetu plaani täitmisena, sest valmis arstina ei pea ta kunagi sõjaväetelke ise üles panema. Samas on viilimine tegelikult veel igavam ja kõigest hoolimata tundub huvitav ümbruskonna loodus üle vaadata. Teisipäevaks, mis tuleb nelja päeva pärast, on välja kuulutatud pikk sõit mere äärde, Botnia lahe kõrgele kaldale kaljude vahele imekauni loodusega Nordingrå Bönhamni suvelaagrisse. Isegi ohvitserid hindavad vaheldust.

      Reedel, esimesel juulil ruttab Eerik linna Tivolisse tantsima, Taani kõlaga Svend Asmusseni kuulama ja vaatama. Iga päev siin selliseid külalisi ei näe. „You are my sunshine“ ja „Trinidad calypso mambo“ tasuvad ära kuulata. Kubiseb sõjaväelastest ja tüdrukuid on liiga vähe. Igal juhul ei jätku kõigile. Eerik teeb parima, et mõnda tantsima püüda, aga tal ei vea. Nina jookseb järsku verd ja määrib mundrikuue ära. Külma veega saab pärast kuidagi plekist jagu ja kella poole ühe paiku barakki magama, tähendab teise juuli, laupäeva öösel. Peab kell viis jälle üles tõusma, nii et lühike uni on seekord erakordselt kallis. Just kõige raskema une pealt aetakse ta ootamatult üles, keegi raputab ja raputab ja ta ei mõista, mis ometi lahti on. Korraga märkab kellegi tundmatu kapralitaolise ähmast kuju, sellist nelja kriipsuga nooremseersanti või „topeltkapralit“. Korrapidajaohvitser, vägev leitnant, on barakki nagu elevant mürinal sisse sadanud, laseb eranditult kõik üles äratada ja vooditest välja ajada. Poisid, kes on linna peal omale hea õhtu teinud ja tagasi jõudes õnnelikult Morfeuse sülle vajunud, aetakse julmalt põrandale püsti:

      – Marss, marss, rivvi!

      Nad sunnitakse voodiotste ette ööriietes sõjaväelaslikult ritta. Paljajalu. Kui lühike, kiitsakas, teistest tunduvalt vanem elukogenud ajateenija Bergman küllalt ruttu üles ei karga, tirib leitnant teda jalgadest. Keset mürglit tunneb väikeste tumedate vurrudega Bergman, et suus on hammas korraga nagu lahti. Kas ära murdunud või kuidas asi, ta pärast täpselt ei tea, aga väidab, et olevat kõrgemalt poolt katki löödud. Kuid pitsatkiviga sõrmust vasakus käes ta magades öösel ära ei võta. Võib-olla vana harjumus ihukaitseks nii-öelda. Ukse ligidalt kostab vihane hääl ja peatselt näeb ka uniste silmadega Eerik kellegi lipniku või leitnandi moodi mundrimehe sünget nägu, kes röögatab:

      – Mis kord siin barakis on! Kõige hullem terves rügemendis, täitsa sealaut! Ma tulen viie minuti pärast tagasi ja siis olgu kord majas!

      Korrapidajad kaovad välisust kolakaga kinni virutades, süljepritsmed kukuvad laudpõrandale nagu langevarjurid, poisid kohendavad paari tooli ja ronivad roidunult asemeile tagasi magama. Terve rühm on maruvihane. Pohmell ja peavalu ei tee asju paremaks. Kustutavad lambid ja sõimavad leitnanti. Keegi poistest hüüab hetk hiljem:

      – Nüüd tuleb too kuradi lihunik!

      Aken on lahti ja kõik kostab õue. Leitnant ja „topeltkapral“ astuvad prauh-prauh sisse, vaatavad uurivalt ja valvsalt ringi. Mõru leitnant tähendab meelepaha välja paisanud rühmapoisile:

      – Kommentaare pole tarvis! Kas sa oled gümnaasiumi lõpetanud? Tänapäeva nõuded on ilmselt väga madalad!

      Eerik tunneb korraga ära esimese kroonupäeva hiiglasliku ja jonnaka näoga kapileitnandi. Kui ülemad on teist korda lahkunud, vähkreb Eerik voodis oma pool tundi, suutmata uuesti uinuda. Kõik sõimavad leitnandihiiglast ja vaterdamine ei taha lõppeda. Jutukas Bergman väidab energiliselt kätega vehkides:

      – Ma hammustasin ehmatusest hamba katki. Tükk igal juhul siin. Vaadake ise, kui ei usu!

      Kui Eerik hommikul kõigest hoolimata tavalisel ajal ärkab, seisab lapsiku näo, näpunäitajanina, – suu ning – lõuaga kursusekaaslane ülikoolilinnast, kolmanda sõjaväesuve viitsekapral Gösta Wikberg keset nende barakki ja annab ninatargalt nii muuseas mõista:

      – On soovitatud vaadata söögisaalis leitnandile väga teraselt otsa.

      Ta esineb siin nagu kavalamate vanemate poiste välja saadetud emissar. Nähtavasti Eeriku ülikoolilinna-kaaslaste, alamkapralite oma idee, kolmandat suve aega teenivate tarkade poiste väljamõeldis, kes tegelikult vastavad viiendas rühmas aastates ainsana Eerikule arstiteaduse õpingutes edasijõudmises.

      – Poisid, teeme talle ära!

      Psühholoogiliselt kuratlikult kaval kättemaks öise kontrolli ja ülesajamise eest. Sellepärast istuvad enam-vähem kõik kuuenda kompanii bravuursed poisid sügavamalt järele mõtlemata korrapidajaohvitseri, äratusleitnandi lava ette söögilaudade taha, vahivad talle vahetpidamata otsa ja söövad justkui hajameelselt ja automaatselt. Mõned arutavad öiseid sündmusi demonstratiivselt valju häälega, närvilist leitnanti meelega provotseerides. Pärast selle laupäeva, teise juuli hommikuse väljaõppe lõppu kamandatakse kompanii ülesrivistus ja kapten kõneleb väga viletsast korrast kuuendas kompaniis.

      Kella kümnesel söögiajal istuvad kõik poisid uuesti korrapidaja leitnandi ette, et talle puurivalt otsa vaadata. Seekord tõusevad korraga kõik või õigemini tõuseb enamik, igaüks toob omale näkileiva ja marsivad seda käes püsti hoides leitnandist mööda. Pärast jäävad kolmkümmend kuus meest söögisaali istuma. Teised lahkuvad, nemad aga vahivad endiselt leitnandile otsa nagu lollid vasikad, СКАЧАТЬ