Ma armastasin rootslast ehk Solleftea suvi. Enn Nõu

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ juulipäikeses, kuigi õhtuks on kõigil magamiseks peavarju tarvis, kui ööjahedus neid kaisutab nagu põhjamaine neitsi. Kõrval talumehe vana küün, järve ääres kükitavad põõsad ja ringutavad kased ning nende taga loksub sinetav vesi. Puhtaks pühitud taevas mitte ühtegi pilveraasu. Teisel pool paistab kaljune mäetipp – kinnituseks, et viibivad põhjas ja mere ääres. Poistel on aega maailm, sest vabadel tundidel pole siin kuskile paha peale minna.

      Neljapäeval, seitsmendal juulil, kui viienda rühma poisid on heinamaal ometi laagri üles löönud, joonistab Eerik tušiga pildi Bönhamnist, vaate Mjösjöni põhjaotsast üle järve kuuseparukaga mägedele, all üksikud talumajad, põllud ja heinamaad, mõned lehtpuud kalda ääres, kus külitab väike saun ja kasvab pilliroog. Kõige alla lisab kaks ujuvat poissi paljaste ülakehadega. Võib-olla üks neist ongi unistav Eerik.

      Poisid harjutavad heinamaal päikesepaistelise selge taeva all pikas reas kahekaupa kanderaame kokku panema. Punase risti käesidemed ümber vasaku varruka ja vööl paremal riidekotis joogiveeplasku janu kustutamiseks. Heledapäine, nägu peidetud torbikmütsi laia noka varju ja suviselt pluusi väel, korrektselt nõelaga kinnitatud lipsuga nooremseersant Karl Albertsson laseb kolmel poisil neljanda horisontaalselt sirgena sülle võtta, üles tõsta ja ettevaatlikult nagu päris haavatu kanderaamile asetada. Sõjaolukorras nii luksuslikult asju kindlasti ei aeta, kui üldse. Kõrval ootab sanitarirolli mängija, õlal punase ristiga meditsiinipaun, ja ümberringi vahivad teised poisid hajameelsetena pealt. Kõrval vana tava kohaselt meelega viltu laotud roigasaed ja ümber tume mets. Kõrged kuused on neid etendusi näinud igal suvel. Kui rahuajal ei harjuta, siis sõjaajal ei oska, seletavad oma arust kogenud ohvitserid ja allohvitserid. Neil endil lahingukogemusi pole. Rootsi on olnud rahuriik juba sada kolmkümmend kuus aastat. Kõik relvaga võidelnud on ammu maetud. Millal siis peaks tulema järgmine sõda? Eesti jaoks on juba hiljaks jäänud, kuigi oleks hädasti tarvis.

      Samal päeval teeb Eerik ajaviiteks veel teise tušijoonistuse siin Bönhamni kuulsas looduses. Tagaplaanil kuusemets ja kaks puumaja, vist taluhooned või sinnapoole. Sõjaväebuss konutab samas nende kõrval. Aega küllalt. Ees kolm suurt ja ümmargust sõjaväetelki, plekk-korstnate otsad keskelt taeva poole välja sirutatud. Sõõriküljel maasse taotud tugipostid jaotavad ühtlaselt elamisruumi suvemagalasse suvitama komandeeritud kuuenda kompanii ajateenijatele selles Nordingrå laagris, kus iga telgi ees seisab puutoigas teadetetahvliga. Et kes ja kus. Kõrval veel rohkem telke. Magamisaluseks raiutud kuuseoksad trügivad telgiäärte alt välja. Ees prillide ja laia sirmiga suusamütsi moodi suvetorbikus rühmakaaslase Anders Arturssoni poolik pea, sest rohkem ei mahu paberile. Mütsi kummalgi poolel kaks väikest tuulutusauku, millest paistavad vaid kaks, aga pea võtab higistama kroonu ametlik peakate sellegipoolest. Eerik poisi nime joonistusele juurde ei kirjuta. Enne palava suvepäeva õhtut jõuab ta ka kolmanda tušijoonistusega valmis. Kolme „sõjakaaslase“ äratuntavad peakujud, kaks profiilis ja ühe büst tagantpoolt vaadatuna, samasuguste kõrgete sirmimütsidega, seljas heledad pudrukuued. Veel skitseerib ta samale pildile söögikateloki, rahva keeles „räpapurgi“, külge kinnitatud käepidemega, ovaalse veepudeli riidest kaitsekotis kinnitamisrihmaga ja T3-e vapi vankrirattaga, mille taga ristuvad kaks mõõka, pidemed allpool. Kokku igapidi sõjakunst.

      Üles seatud laudade ja toidukastide ees serveeritakse kannatamatutele sabas ootavatele poistele lõuna otse katelokkidesse. Väliköögi osakond on köitega eraldatud, et heinamaal oleks kord majas ja kokad ning köögiabilisteks kamandatud ajateenijad saaksid segamata oma tööd teha. Välikatla korstnast tõuseb suits otse üles endiselt selge päikselise taeva poole. Kõrval seisab maastikulaiguliseks värvitud veoauto, mille kasti puldankatte küljed on nagu kardinad piki metalseid torukaari laeni üles keritud, et saaks kuivaineid välja tõsta ja näljastele poistele rutuga välja jagada. Vabaks söögisaaliks talumehe heinamaa ja igaüks istub oma tukal, kus süda soovib. Ruumi laiutamiseks maailm. Kuuskedega palistatud ja alasti kooritud tippudega kaljumäed pakuvad ümberringi tuulevarju nagu kindlusemüürid. Sõjaväe suvi ja laiskus valitsevad käsikäes. Eemal ühiskonnast ja elust.

      Eerik on saabunud laagrisse Bönhamni looduslikult kuldse väikese sadama ligidale, mida lahesopi tuult varjavate kaljude vahel ümbritsevad suured paadikuurid solidaarselt külg külje kõrval, ees ja vahel rippuvad kalavõrgud ja taga kahekordsed valgete nurkade ning aknaraamidega rootsipunased kalurimajad. Eemal väljas kolm alasti kaljusaart. Kõrgel troonib Högbondeni laiuv tuletorn koos selle külge sümbioosselt kokku ehitatud kahekordse vägeva majakavahimajaga. Kala- ja merelõhn meelitab lainetele kiikuma. Siin võiks suveturistina suvitada, aga mundris pole küll midagi tarka teha. Kas värskes õhus kaljude vahel tohtinuks alasti armastada? Gävle kaluritel, kes siin ammustel aegadel kalapaate tihendamas käisid, polnud kindlasti aega muuks peale töö.

      Eerik kirjutab Bönhamnis samal pärastlõunal kahekümne viie öörise kroonumargiga kirikaardi kodustele. Joonistab nurga peale kaks tillukest ümmargust sõjaväetelki, maskeeritud kiivriga ja välivormis mehe, kes oleks ta ise, ning kriipsjoonistuse oigavast haavatust kanderaamil kahe vingerdava jalgratta vahel. Saatja aadressiks rügemendi ametliku korra kohaselt tuhat viissada kaheksakümmend kaheksa – viiskümmend kolm Neier, kuues kompanii, viies rühm, T3 Sollefteå.

      „Armas ema! Olen praegu laagris ilusa järve ääres. Ilmad on jumalikud, päevitan ja suplen mitu korda päevas. Köha on üle läinud. Väljaõpe on natuke raskem. Sõidame ratastega, poiss kanderaamil kahe ratta vahel. Telgis ei ole just eriti mugav. Vesi on järves väga soe. Siin on ühe sõnaga väga tore. Inimesi mõni üksik kalur. Meri 1 km eemal, mõned saared, värske mereõhk. Siiasõit oli umbes 100 km., võttis 7,5 tundi aega. Lõpp oli kaunis raske, mäest alla. Enne seda oli T3-s natuke rahutu, eriti meie kompaniis. Mina ei olnud kaasas lollustes. Palju, palju tervisi. Kirjutan varsti. Eerik.“

      Sõjaväe hingelist isolatsiooni kodused niikuinii ei oska õieti mõista. Naistepuudust ammugi mitte, sest nende jaoks on ta ikka veel laps. Vist jääbki. See kannatus on ainult Eeriku õlgadel kandmiseks. Ja et ta nende jalgade vahele igatseb, ei tohi ta välja öelda, peaaegu mitte mõteldagi. Viisakad inimesed sellest ei räägi. Mõni jõuab sinna varem, teine palju hiljem. Kõigil pole nii kiire kui Eerikul. Kõigil pole abielu suguelu peaeesmärk, pealegi veel eesti sinimustvalge. Muist lasevad kõrvalt mööda niisama.

      Reedel, kaheksandal juulil joonistab Eerik täitesulepea sinise tindiga südamekuju, enda kergesti haavatava südame, mille ette seab püsti võitlusmõõga. Lisab ülikoolilinna vana kuningalossi, vabaduse tõrviku Eesti nimel, päeviku-kirjamehe hanesule ja paremale Eesti väärikuse tammelehed. Südame kõrvale samuti paremale eskulaabitoki ümber siugleva meditsiinimao. Alla paneb ristamisi sõjamehe oda ja kunstniku pintsli. Eerikule meeldib joonistada ning sümbolite kaudu piltlikult kõneleda. Tegi seda juba enne, kui venelaste eest vanematega Rootsi põgenes. Lõpetab Eesti lipu ja vastamata armastuse viie tumeda roosiga ümber enda vaevatud südame. Kokku kahekümne ühe aastane noor hing Bönhamni suvekuival heinamaal. Ainult tema ise mõistab õigesti selle pildi isiklikku sümboolikat. Teistel pole tarvis teada.

      Sellel igaval laagrireedel ilmub T3-e, Kuningliku Norrlandi Lahingvoorirügemendi ülema asetäitja kolonelleitnant Fischer isiklikult Bönhamni, talle peavalu tekitanud kuuendat kompaniid inspekteerima. Eerik istub parajasti teeveerul koos paari poisiga, kui Fischer ootamatult saabub ja nende käest küsib:

      – Ajateenijad, mida te siin teete?

      – Parandasime teed, härra kolonel! Oleme valmis. Uut käsku pole saanud, härra kolonel!

      Vastama peab valju häälega ja selgelt. Sõnu ei tohi raisata.

      Pärast, kui terve kompanii on heinamaale üles rivistatud, nimetab kantseleilik ja rahulik Fischer nagu muuseas:

      – „Mässuloole“ mingeid järelkajasid minu poolt ei tule, välja arvatud ühele ajateenijale viiendas rühmas, kelle asi läheb edasi tsiviilprokuröri kätte.

      Karl-Johan СКАЧАТЬ