Ma armastasin rootslast ehk Solleftea suvi. Enn Nõu

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ õhus tukkumist, raamatulugemist ja puhkepäeva paremat sööklalõunat Arendiga ära käia teisel pool linna, üles ronida Hallstabackeni suusahüppemäele kõrgelt taevalaotuse alt Sollefteå loodust kahekesi magustoiduks alla neelama, ja jõuavad vaevalt rügementi tagasi, kui seersant kamandab nad teist korda metsa jonnakat tuld kustutama:

      – Vahetage riided ja autodele! Vasakule ja paremale marss!

      Läbi pühapäevalõbud ja rõõmud! Neid võtab metsas autokastist maha ronides vastu vali tuul ja leegitsev põrgu. Hädaohtlik ladvatuli kannab neljas kohas tule üle Eeriku teeraja, nii et ta liigub üksvahe kahe tule vahel. Tal pole aega mõtelda, kas võiks ka surma saada. Keegi ei saa sellel metsatule kustutamisel surma. Aga vaev tasub ära ja tänuks on lubatud päeva võrra pikem jaanipäevapuhkus kodus ülikoolilinnas viibimiseks. Selle pika suve ainsal kojusõidul. Sõjaväe hästi töötava raadioühenduse abiga õnnestub lahingustrateegiliselt kustutamist juhtival peakorteril tuld pidurdada tähtsamates kohtades ja õhtu poole võivad kokku kuussada meest kergemalt hingata. Nad on näljase tule hiiglaslikul söestunud maalapil sisse piiranud. Väikejärvede ja ojadega on taevaisa lahkelt operatsiooni toetanud. Seekord ei pääse Eerik enam unisest öövalvest, püstijalu edasi-tagasi tammumisest ega tüütavast ootamisest. Järgmisel hommikul on ta läbini roidunud ja väsinud. Käed-jalad valutavad igalt poolt, nagu oleks olümpial maadlemas käinud. Magamata poiste kasarmutramburai läheb käiku sellegipoolest, nagu vahepeal poleks midagi juhtunud.

      Selle mõnes mõttes ajaloolise esmaspäeva, kuuenda juuni hommikul on kõik jälle kontrolli all, kuigi kännud ja sammal veel põlevad. Tuul tõuseb ja tule täielik kontrolli alla saamine lükatakse täiskäigule, et vältida põrguliku katastroofi puhkemist kolmandat korda. Kokku põleb maha neli kilomeetrit pikk ja kaks lai metsaosa, mis üldiselt kuulub Svanö kompaniile. Suurema osa sellest pinnast oleksid palgatud raiepõletajad niikuinii tasapisi paljaks koorinud. Kapten Nils Hjelmqvist, kes esmaspäeval lojaalselt täidab tuledraama operatiivülema kohuseid, seletab uudistenäljasele ajakirjanikule asjalikult:

      – Kõik on praegu suhteliselt rahulik. Me kustutame umbes sajas kohas. Tuul on tõusnud ja tuleb ilmateate kohaselt ka täna kõva. Tarvis kõrgemat valmisolekut, et takistada suure tulekahju kordumist.

      Sõjamehed üleliigseid sõnu ei tee. Ajakirjanik kirjutab lohakalt kiirustades pliiatsiga. Alles tagantjärele taipab Eerik, millise katastroofi keskel ta on viibinud. Kohapeal ei saanud aru, et nii hull oli, ega osanud karta. Sellel nädala esimese päeva vabal õhtul läheb Eerik esimest korda pärast ümberriietumist linna, kella seitsmesele etendusele kinos Saga ehk meie keeli Muinasjutt, Djupövägeni ehk Sügava saare teel, sest metsatulekahju ajal ta sinna ei pääsenud. Astub laia varikatuse alt läbi klaasuste sisse tegelikkuse unustamise majja keset igavat sõdurite linna. Istub tagumisel parketil ega tunne kedagi ümberringi. Ameerika Metsiku Lääne värvifilm ei paku talle erilist pinget. Üks punkt ja punkt.

      Teisipäeval, seitsmendal juunil, pärast tüütavat teenistust ruttab ta jälle üksinda rügemendikinno Biografen T3. Siin istumiseks pole tarvis linnaloamundrit selga tõmmata. Aitab pudrukuuest. Aga siin pole ka mitte ühtegi tüdrukut, kelle poole piiluda. Sõjaväelase kinopilet maksab seitsekümmend viis ööri. Vaesele ajateenijale märksa odavam kui linnas. Ameerika Columbia filmikompanii „Langevarjukütid“, puisena kangestunult liikuva Alan Laddi ja kavalalt piipu näriva Leo Genniga peaosades ei ülenda meeli sugugi. Jälle üks punkt, aga barakis oleks igavam ja nii vara ei saa magama heita, sest poisid lärmavad ümberringi.

      Ka kroonu järgmise üksluise ja iseseisva mõtlemisvälise teenistuspäeva, kolmapäeva, kaheksanda juuni õhtul kiirustab Eerik üksinda kinno Storgatanil, Suurel tänaval, Röda Kvarni ehk Punasesse Veskisse, mis paikneb kahekorruselise linnamaja alumisel korrusel Lindevalli toidupoe vastas. Mõlemal pool sissepääsu säravad vaateaknad meelitava filmireklaamiga, mille pildid ta enne hoolega ükshaaval läbi uurib, et kas üldse tasub minna. Briti „Õhukotkastel“ julgustavalt jõulise John Hawkinsiga pole viga, kaks punkti annab, kui istub tagumisel parketil ja unistab piloodina lendamisest, mida ta ei julgeks.

      Neljapäeval, üheksandal juunil saab Eerik isalt lühikese teate. Mis sellest, et lakoonilise, peaasi et side koduga loodud.

      „Armas Eerik. Kirjuta sellele kutsele alla ja lase allkiri vastavalt tõestada kellelgi sõbral ja saada see siis meile siin tagasi. Pakk sisaldab tõenäoselt Su Eesti Noorus’ed. Ole tervitatud ja tervita ka hr. Eenveret. Meil pole erilisi uudiseid. Aeg läheb kiirelt. Kui Sa jaanipäevaks saad kojusõidu ei ole sinna ju enam palju aega. Kõike head Isa. 7.6.1955.“

      Ajakirjade pakk tuleb kindlasti Gustav Suitsu käest, kes on need lõpuks ometi tagasi saatnud. Suur kirjanik pole harjunud kiirustama. Eerik pidi talle meeldetuletuskirja saatma. Võib-olla satub see kunagi kirjandusajalukku?

      Õhtul valib Eerik sõjaväepiletiga Biografen T3, et riideid vahetamata kinos jälle omaette vaimses üksinduses Helmuth Käutneri „Vägivalda pimeduses“ vaadata. Saksa filmil pole viga, saab kaks punkti ja lühike jalutuskäik tagasi barakki. Mõni teine ütleks, et mugavam niimoodi. Eerik ei suuda siin ühtegi kinopäeva vahele jätta, sest muidu ei kannataks ta Sollefteå üksluist sõjaväemasendust välja. Reedel, kümnendal juunil õhtusöögi kiirustades alla kugistanud, seab ta sammud vasakult küljelt poolsõõris ringi ümber Pettersborgi munamäe, nipan’i astangukallakust alla piki kuulsat „Armastajate jalgrada“ ja sealt paremale, üle tuntud silla päris linna südamesse, ikka üksinda, kella seitsmeks maaniliselt kinno elu ümberringi ära unustama, sest tal pole kedagi, kelle käest kinni hoida. Sollefteå kolmas kino, Djupövägeni Teater-Biografen, Kinoteater, pakub talle „Veriseid aastaid“. Ta on seda varem näinud, nii et nüüd siis teist korda, aga mis sellest. Kui raamatuid võib mitu korda üle lugeda, miks mitte ka Saksa filmi Teisest maailmasõjast, mis teda huvitab ja võib-olla sobib praeguses kroonu ranges olukorras. Kaks ja pool punkti.

      Kino abiga on Eerik esimese lootusetu kroonunädala välja kannatanud, aga Sollefteåd ta ei armasta. Lihtsalt tühi ja igav. Probleeme küll pole ja rühmapoisid temaga ei nori ega kiusa. Nad on selleks liiga intelligentsed. Tulevased arstid ja hambatohtrid.

      Laupäeval, palaval üheteistkümnendal juunil panevad viisteist viienda rühma poissi end tipp-topp linnaloamundritesse ja poseerivad fotoaparaadiga õnnistatud kroonukaaslase ees rõõmsate nägudega, pluuside väel, viltu või otse pähe seatud pilotkade ja lühikeste vormilipsudega. Rügemendiliiv rudiseb korra kohaselt läikima viksitud kingade all ja tagaplaanil haigutavad tühjad punased barakid. Linna minejatele kirevaks garneeringuks poevad esimesse kükitajate ritta kaks laiska ümberriietumata ja sõjaväe igapäevariietuses poissi, kes ei viitsi linna peale niisama ennast tüdrukutele näitama minna. Pealegi kehtib selles garnisonilinnas tugev meessoo ülekaal. Kaks kaameraklõpsutust ja Sollefteå aeg jääb silmapilkselt seisma. Seisab veel viiskümmend kaheksa aastat hiljem ja tundub nagu eile. Teisel pildil poiste käed kamraadlikult üksteise õlgadel, noored sõjamehed kahes tihedas reas, sõbralikult ühel rindel. Esimesed kükitavad endiselt, tagumised seisavad sirgelt püsti. Mingisugune nähtamatu omavaheline side tekib iseenesest, nagu keegi puhub salasõnu nende peale ja vahele.

      Kaheteistkümnenda juuni tüütavalt pika vaba pühapäeva tühjust täidab Eerik õhtul kell seitse automaatselt samas kinos Teater-Biografen. Sisse pääseb piletit number 360 720-699 ette näidates koos tüsedavõitu, paksude huulte vahel hambaid paljastades naeratava ja küpselt stabiilse rühmakaaslase Kjelliga. Nad vaatavad naljakat Ameerika MGM-kompanii filmi „Suur teemandirööv“ vahetpidamata valjult naerva Red Skeltoniga. Päris hea, väärib isegi kaks ja pool Eeriku hinnangupunkti. Pileti kleebib päevikusse.

      Ka esmaspäeval, kolmeteistkümnendal juunil läheb ta kell seitse õhtul kinno koos sama Kjelliga nagu paarishobused. Seekord Saga’s, Vista-Visioni Tehnika värviline „Tsirkus terve mündi eest“. Pika kaela ümber viiekordse pärlikeega ja nukulikult blondeeritud ungarlanna ZsaZsa Gabor, tumeda lokiharja, laia suu nurgast paksude huulte vahelt ümber СКАЧАТЬ