Minu ilus elu maal. Heli Künnapas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vallavanemaid või linnapeasid, erinevate muude esindusorganite liikmeid valitakse laste (või nende puudumise järgi), siis väheneva rahvastiku üle muretsevas riigis peaks selline meetod olema just lapsevanemate kasuks.

      Saanud käesoleva aasta algul valitud ühe organisatsiooni juhatusse, kuulsin hiljem ühe liikme sõnu: „Mis me temast üldse valisime. Tal on ju nii palju lapsi ja seega pole aega tööd teha!“ See on üks eredamaid näiteid sellest, et mõne inimese arvates peaksidki lapsevanemad (lastega naised!) peavoolust kõrvale astuma ja laskma kõigil teistel „Eesti asju“ ajada. Seega jäi mulje, et kommenteerija arvates saab minust selle juhatuse „muidusööja“, kuni teised tööd rabavad ja mina kodus puhkan…

       Lastevabad otsused

      Sellise lapsevanemaid välistava suhtumisega jõuame aga küsimuseni, kes teeb otsuseid? Demokraatlikus ühiskonnas oleme endale valinud esindajad, kes meie eest otsuseid teevad. Kui me ise teadlikult välistame nendelt kohtadelt lapsevanemad, siis kuidas saabki tulemuseks olla kõrgem sündivus ja lastesõbralik riik?

      Mäletan, millist kriitikat sai riigikogu liige Kaja Kallas, kui tema rasedus ilmsiks tuli. See olevat olnud rahva/valijate petmine. Millised on inimesed, kes ühe lapse sünnis oskavad näha suurt riigi ja rahva petmist? Kas selline on tänu inimesele, kes on otsustanud osa oma tööalastest tulemustest „annetada“ ühe väikese abitu ilmakodaniku kasvatamisele? Kui kaaskodanikud ise aitavad kaasa arusaamisele, et naine peab valima kas lapse või töö, siis pole imestada, kui üha enamad oma haridusse ja karjääri investeerinud naised teevad teistsuguse valiku.

      Ma ei arva, et kõik naised peaksid sünnituslaualt tööpostile tormama. Samas ajab mul „harja punaseks“, kui keegi järjekordselt soojalt soovitab, et laste vanemaks saamiseni (3 aastat? 7 aastat?) peab ema nendega koduarestis istuma. Elu läheb ju edasi ja selle korraldamiseks tuleb otsuseid teha. Kui noored lapsevanemad jäävad otsustamisest kõrvale lihtsalt seetõttu, et teiste arvates ei sobi beebi kõrvalt töötada, siis kes esindab selle osa kodanike huve?

       Professionaalsed emad või emadest professionaalid

      Noore lapsevanemana on minu huvi kohaliku piirkonna arengu suhtes kindlasti motiveeritum, kuna ma tean, kelle jaoks seda tehakse. Ma ei saa öelda, et pärast mind tulgu või veeuputus, sest kas ma seda siis oma lastele soovingi? Kui aga tihtilugu pead kuulma, kuidas see on lapse suhtes ülekohtune, et ta mitu tundi järjest peab koosolekul laua kõrval turvahällis magama, siis tekib küll segadus. Kas ja kui palju olen lapsevanemana oodatud tegema tööd, milleks enne sobisin?

      Kas emaks saanud naised ei olegi enam oma eriala professionaalid? Kas peale sünnitust saavad neist professionaalsed emad? Kindlasti on vaja ka neid emasid, kes koovad-kokkavad-koristavad päevast päeva. Meie riigi piiratud ressursse arvestades ei ole minu arvates aga õigustatud negatiivne kriitika, kui mõne eriala professionaal, kes on saanud emaks, soovib osaliselt töötamist jätkata.

      Töö- ja eraelu vahel tasakaalu leidmine on alati olnud pingeline küsimus. Laste (eriti beebi) kõrvalt ei ole kindlasti naisel pakkuda sama kogust tööaega ja tähelepanuvõimet, mida varem. See aga ongi ühise otsustamise ja toetamise koht. Alati annab ju kokkuleppeid teha ja ülesandeid ümber jagada, kui seda vaid soovitakse. Esmatähtis esikohale!

       Tegevustesse kaasamine

      Kui me usume, et meie riigi ja kultuuri säilimise üheks eelduseks on laste suurem sündivus, siis tuleb üheskoos võtta ka seisukoht, et lapsevanem on inimene, oluline osa meie ühiskonnast ja beebi ei ole lapsevanema aju ja mõtlemisvõimet siiski sajaprotsendiliselt ära kaotanud.

      Tegelikult on väga imelik tänasel päeval sellisel teemal sõna võtta, sest võiks arvata, et meie vähenevate ressursside ajastul on iga inimene ja tema tööpanus oluline ning lapsesaamine lisab sellele positiivset kaalu, mitte ei kaota lapsevanemat aastateks ühiskondlikust elust. Loomulikult ei ole koos lapsega Eesti elu edasiviivatel üritustel osaledes lapsevanema tähelepanu ja tööalane sooritus sama, mis oleks ilma lapseta. Kelle jaoks me aga seda Eesti elu siis edendame, kui meil lapsi pole ja lapsevanemad (naised!) jäetakse ühiskondlikest otsustamiskohtadest eemale eeldusel, et nad ei jõua laste kõrvalt „tavainimesega“ võrdselt tööd teha?

      Kas poleks aeg muuta suhtumist arusaavamaks? Kui ajad on keerulised, siis miks veel ise endi seast kedagi välja tõrjuda? Pigem püüame teha koostööd ja näitame üheskoos, kes/mis on meie riigi püsimiseks ja arenemiseks olulised.

      Artikleid olen siiani avaldanud enamasti Pärnu Postimehes, kuid ka Eesti Kirikus ja Õpetajate Lehes. Paberlehel on siiani oma roll ja lugejad, mis on sotsiaalmeediast ja facebookist erinev. Seega saab leheartiklitega jõuda teistsuguse ja suurema lugejaskonnani. Eks sellel on ka enesekontrolli efekt, kuna internetis võid üles laadida misiganes teksti, kuid ajalehte sobimine ja toimetajate kadalipu läbimine annab mingi tagasiside mu kirjutamise pädevusele.

      Meedias oma mõtteid hakkasin rohkem avaldama pärast laste sündi. Eks üheks ajendiks oli, kuna lastega kodus olles ei olnud pea enam põhitöökoha mõtteid täis ja jäi rohkem aega ümbritseva analüüsimiseks ja sõnastamiseks. Samuti polnud ma töökoha piirangutega seotud ja võisin vabalt oma mõtteid avaldada.

      Teiseks aga teab iga lapsevanem, kuidas peale lapse sündi muutub suhtumine maailma. Muutuvad hinnangud ja huvipakkuvad teemad. Tekib hoopis teine motivatsioon ümbritsevat korrastada ja murekohtadele tähelepanu pöörata. Nüüd ei lõpe minu maailm ainult minuga, vaid seda peab jätkuma ka mu lastele, kes minu isekusest siia keerulisse ilma on sündinud.

      Laupäev 3. november 2012

      Palju õnne, kallis pisitütar! Maria sai täna 3-kuuseks.

      Õhtul sööme kooki, päev tuleb töiselt veeta. Täna on minu kord tööd teha. Juba kuu aja pärast on küülikunäitus ning käsil on loomade ettevalmistamine. Seekord on plaanis minna 16 loomaga. Nad kõik on juba suvel välja valitud ning enamus üksikpuuridesse elama pandud. Rohkem kui kuu aega tagasi hakkasid nad teistest rohkem süüa saama.

      Ühe korraga suurem toidukoguse andmine küülikutega ei toimi – tuleb mitu korda käia. Laste kõrvalt ma enamasti ei jõua päeval õue. Eriti kuna nad on viimasel ajal jälle palju haiged ja seega kodus olnud. Poisse lasteaeda viies on hea pärast kohe ka küülikumajast ja kuuri alt läbi käia ning näituseloomadele toit ette visata.

      Jube väljend see toidu ette viskamine. Tundetu ja hoolimiseta liinitöö-maitseline.

      Küülikupidamises pole aga liinitööga eriti mingit seost. Jah, söötmine ja jootmine käivad suuresti plaani järgi ning kogused on ühesugustel loomadel samad. Ühesuguste loomade grupi moodustavad näiteks noorloomad, põhikarja emased, põhikarja isased, tiined emased, lihaks minevad loomad. Iga söötmise ajal tuleb aga iga looma puhul ka vaadata, kas ta käitub normaalselt või kuidagi kummaliselt. Muutunud käitumine (näiteks nurgas norutamine, nohune nina vms) võib viidata mingile haigusele, millele tuleb kiirelt reageerida.

      Kui teoreetiliselt on küülikupidamiseks vaja peale loomade vaid puure ja toitu, siis tegelikkuses on juba toidu valimine päris keeruline. Sellele lisandub puuride ja farmi sõnnikust puhastamine ja desinfitseerimine. Tervishoiu teemal on oluline vaktsineerimine ja loomulikult igasugustele haigusnähtudele otsekohe reageerimine. Hügieeni alla käib veel ka küülikute küünte lõikamine, mida tuleb teha keskmiselt 1-2 korda aastas. Kui farmis on 150 looma, siis läheb sellele ikka tükk aega.

      Lisandub ka turundustegevus. Äriplaanis võib numbritena küülikute müügihinnad kokku arvestada, kuid reaalselt klientideni jõudmiseks on meil aktiivselt kasutuses nii facebook kui koduleht www.kuusefarm.eu . Nende lehtede СКАЧАТЬ