Minu ilus elu maal. Heli Künnapas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ suvi oli soe, seega said poisid õues vannis käia ning me ei pidanud elutoas veega mängima. Kuna elasime niigi vaid kahes toas ning toad olid pungil mööblit ja asju täis, siis vannitamine ei tulnud seal väga kõne alla. Jahedamatel päevadel sai beebivann siiski keset elutuba-köök-garderoob-kontorit vett täis veetud ning lapsed ilmastikuolude tõttu pesemata ei jäänud.

      Kui algul oli kogu see mäkerdamine romantiline, siis mõne kuu päras jõudis kohale, et vee puudumine tekitab pidevalt väga palju ajakulu ning lisatööd. Mõne kuu jooksul ei jõudnudki me väga midagi muud teha kui elementaarne igapäevane elamine.

      Laste pidevad tõbitsemised on osaliselt kindlasti pingete väljaelamise koht. Lapsed on väga head indikaatorid ja püüavad õhust kinni kõik, mis nende ümber toimub. Ja kõik need tegemata asjad tekitavad kindlasti meis pingeid, isegi kui me püüame lastele seda mitte näidata. Eks sellepärast on ka lasteaeda läinud lapsed pidevalt haiged, kuna neil tuleb uue ja mittesobiva (palju-palju lapsi!) olukorraga harjuda, kui samal ajal tahaks kallis kodus olla.

      Suve keskel tellisime vee- ja kanalisatsioonisüsteemi paigalduse, sest kogu see toruderägastik tuli õigesti paika saada. Sellist asja pole küll vaja ise nikerdada ning pärast leida, et must või puhas vesi jookseb valesse kohta. Nii saime mõne kuu pärast vee majja sisse ka. Külma loomulikult. Ja äravoolu ka.

      Oi, kui õnnelik ma olin, et ei pidanud nüüd kogu solgivett ämbritega õue vedama. Rääkimata sellest, et külm vesi tuli ka köögikraanist ühe liigutusega, mitte ei pidanud kanistritega maja taha jooksma.

      Esimesel koduselatud ehk 2011. aasta suvel sai kogu köögi põrand üles võetud. Esialgne plaan ja mõte muutus ning endisesse köögitagusesse tuppa tuli meie magamistoa asemel vannituba. Ehituse käigus sai köögi vahesein korraks maha võetud. Hiljem ei raatsinud kumbki meist Herlendiga kööki enam väikeseks teha. Nii jäigi köök peaaegu vana rehetoa suuruseks ehk 56-ruuduseks. Sellest on ära lõigatud ainult 12 ruudu suurune vannitoa osa.

      Vannitoa ja köögi põrandate ehitus algas vanade laudade väljaviskamisega. Seejärel tuli kaevuda läbi poolemeetrise mulla- ja savikihi. Herlend käis selle kõige kõrvalt tööl ja mina askeldasin meie pisikestega, seega püüdsime sellisteks lihttöödeks abitööjõudu leida. Herlend palkas Libatsest kordamööda paari kohalikku töötut meest, kuid need olid labida otsas suht õnnetud juba pooletunnise töö järel. Nii kaevasimegi Herlendiga kahekesi vannitoa-aluse tühjaks ning minu isa aitas köögipõranda-aluse välja vedada.

      Seejärel palkasime ühe targema ehitusmehe põrandalaake paika panema. Sellele järgnes köögis kergkruus ning vill, vannitoas betoon ja plaatimine. Betoneeritud sai ka köögipliidi ümbrus ning kraanikausi-esine. Viimase alla läksid ka põrandakütte torud.

      Tänu soojale novembrile sai vannitoa-WC põrandat valada 2011. aasta novembri algul. Valisime mõnusad helerohelised seina- ja põrandaplaadid, mille üks pädevam ehitusmees paika pani.

      2012. aasta algul saime vannituppa WC-poti ja seinale dušivooliku. Oh seda rõõmu! Enam ei pidanudki miinus 20 kraadiga välikoridoris WCs käima ega pesemiseks vanemate juurde sõitma.

      Kööki sai maha saepuruplaadist ajutine põrand, mille värvisime üle. Esimene pidulik köögipõranda kasutamine oli Mathiase 3. sünnipäeval 2011. aasta novembrikuus. Esimesel talvel me muidu kööki ei kasutanud, kuid sünnipäevaks kütsime selle gaasipuhuriga soojaks. Mõnus 56-ruutmeetriline köök ja kaks tuba oli piisavalt suur ruum, et enamus oma lähisugulastest kohale kutsuda – see tähendab umbes 35 täiskasvanut ja 15 last.

      Reede 2. november 2012

      Täna toimus Pärnumaa maakogu, kuhu olid kutsutud kõik Pärnumaa volikogude liikmed ja omavalitsusjuhid. Kuna kuulun Halinga valla volikogusse, siis osalesime koos tütrekese Mariaga samuti. Selle ürituse mõjul kirjutasin Pärnu Postimehele järgneva artikli:

      

       Sündimata lapsed

      Päeva jooksul räägitust jäi kokkuvõtlikult kõlama, et senisel viisil enam edasi minna ei saa, kuid keegi ei tea ka täpselt, milliseid muudatusi peaks läbi viima, et saavutada soovitud tulemused – et ikka elu (Eesti)maal kestaks ning meie riigist ei saaks vaid linnade Eesti. Omavalitsuste liitumise, haridusreformi ja muude kavandatavate muudatuste põhjuseks tuuakse aga esmasena rahvastiku vähenemist, väikest sündimust ning nendest tulenevat üldist materiaalsete ja inimressursside vähenemist. Ehk siis: endisel viisil ei saa jätkata, kuna meid ümbritsevad süsteemid on üles ehitatud suurema hulga elanike jaoks.

      Sellest tulenevalt vaadatakse taaskord julgelt „sobivas eas“ noortele otsa ja küsitakse: millal järelkasvu oodata on ning miks nad juba Eesti iibe tõstmisega ei tegele? Oleks ju nagu karjääritegevate noorte sündimata lapsed need, kelle tõttu me kõik süsteemide muutmise üle pead murdma peame.

       Lapsevanem ühiskonnas

      Eeltoodust tulenevalt võiks arvata, et järelikult on oluline iga laps ning laste kasvatamisele pühendunud inimene. Ma ei mõtle siinkohal seda, et riik peaks suurendama lastetoetusi kõigile. Vastupidi – minu seisukoht on, et igasse peresse võivad lapsevanemad planeerida vaid nii palju lapsi kui suudavad ise üles kasvatada. Kui riik toetab, on väga hea, kuid riigipoolsele abile ei saa oma pereplaneerimist üles ehitada. Vahet pole, kuidas on teistes riikides – igaühel jai gal riigil omad võimalused. Toetusi saagu ikka need, kellel mingi ootamatu juhtumi tõttu seda väga vaja on.

      Pigem on küsimus selles, milline on lapsega vanemate koht meie ühiskonnas? Milline ja kui aktiivne osa kodanikkonnast neil lastakse olla? Ehk siis: milline on võimalus koos lapsega ühiskondlikes tegevustes osaleda?

      Kuna olen ise kõiki oma kolme last käsitlenud elu normaalse osana ning neid seega aegajalt enda tegemistesse kaasanud, siis olen viimaste 4 aasta jooksul kokku puutunud väga erinevate suhtumistega. Selle aja jooksul olen koos beebiga käinud ülikooli loengutes, volikogu ja erinevate organisatsioonide juhatuste koosolekutel, koolitustel, kirikus jne. Enamuses neist kohtadest tavaliselt lapsi ei näe. Loomulikult toovad väikesed lapsed paljudele naeratuse näole, kuid samas on kahjuks ka mitmeid negatiivseid kogemusi.

       Beebiga laudas, kuid mitte kontoris

      Minu vanaema rääkis tihti lugusid, kuidas ta võttis väikese beebi kaasa, kui lauta tööle läks. Tol ajal polnud teisiti võimalik. Praeguseks on olukord loomulikult muutunud: enamasti on vähemalt ühel vanematest võimalik lapsega esimeseks 1,5 aastaks koju jääda ning täismahus töötamise jätkamist keegi kindlasti ei nõua. Kui mitte silmas pidada koduseid lautasid, kus käiaksegi reeglina koos beebidega ning kus pole ei puhkepäevi ega lastepuhkust.

      Samas on tänapäeval info liikumine kiire ning selle maht tohutu. Seega pikemaks ajaks kojujääv ning ainult interneti teel maailmaga suhtlev lapsevanem jääb kiiresti kõrvale. Hiljem „ree peale saamine“ on kindlasti keerulisem, kui kogu aeg jooksvalt – kasvõi osaliselt – osaleda. Selle tulemus ongi koosolekuruumis või töölaua kõrval turvahällis ilutsev beebi. Ja siit algavadki suhtumiste lahkhelid.

      Koosolekul nuttev beebi ei ole loomulikult normaalne. See segab lapsevanema ja kõigi teiste ruumisviibijate tööd. Kuid peale mitmetunnist kohtumist, mille jooksul laps nohisedes magab, ei tahaks samas ükski ema lastekasvatust toetavas ühiskonnas kuulda, et „naise koht on kodus last kasvatamas!“

       Lasterikas muidusööja

      Ma ei ole soolise võrdõiguslikkuse СКАЧАТЬ