Название: Minu ilus elu maal
Автор: Heli Künnapas
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Природа и животные
isbn: 9789949385621
isbn:
Kursakaaslastest keegi vastas minu asemel, et laps on.
Ma siis võtsin Mathiase kookonist välja enda sülle magama. Õppejõud imestas.
„Ja ongi laps?“
Minu arvates ei olnud õppejõud minuga sugugi ebaviisakas, kuid pärast loengut tuli ta vabandama: ta ei uskunud, et mul tõesti laps kaasas on.
Ülejäänud magistriõppe aastad möödusid samuti mõnusalt mõistvas õhkkonnas. Nii õppejõudude kui kaastudengite poolt. Loomulikult oli päevi, kui ma ei saanudki kooli minna, sest Mathias oli haige. Või pidin keset loengut lahkuma, sest kõhuvalu või mõni muu põhjus ei lasknud tal rahuneda. Öösiti kooli juures magades olin tihti üleval, sest Mathias ei maganud mõnikord võõras kohas. Eksamiteks jäi õppimata, sest laps lihtsalt ei lasknud.
Lõppkokkuvõttes aga saime koos hakkama. Lihtsamaks läks siis, kui ma teda enam rinnapiimaga ei toitnud ja sain poja koju kas Herlendi või ema juurde jätta. Minu järeldus on see, et lapsega saab koolis käia nii kaua, kuni ta saab jalad alla. Ringijooksev, radikatega kolistav ja tehnika juhtmetesse koperdav laps juba segab loengut.
Joosep osales samuti mu ülikooliõpingutes, kuid veidi negatiivsemas mõttes. Nimelt jäin teda ootama just siis, kui kirjutasin viimase hooga magistritööd ning pidin õppima magistrieksamiteks. See tähendas, et nagu raseduse algul ikka, oli mul pidevalt paha või olin nii väsinud, et ei suutnud midagi teha. Nii et kui kogu ülejäänud magistriõpingud said suhteliselt hästi läbitud, siis viimane lõpp läks küll üle kivide ja kändude. Lõpetamiseks tuli koostada magistritöö ning läbida mitu suurt eksamit, mis igaüks koosnes mitmest ainest. 2010. aasta juunis sain aga tunnistuse kätte ja üks etapp elust oligi jälle läbitud.
Joosepi saatus on beebina olnud pigem ehitusplatsil kaasas käia. Tema elu algus jäi meie oma kodu loomise perioodi, nii et tihti magaski ta turvahälliga mõnes meie talu toas või endises laudaosas, kui meie läheduses ehitasime-koristasime-planeerisime.
Paarinädalase Joosepi iluuni ehitustandril
(veebruar 2011)
Maria on jällegi kasvanud kõigi muude tegemiste kõrvalt. Nii, nagu tema ootamise aeg läks lennates, ei märka me ka tema kasvamist. Positiivses mõttes. Maria on algusest peale ilusti maganud ja kõik kuidagi toimib. Ta on rahulikum kui poisid algul. Mitmed on öelnud, et Maria-sugust last tahaks küll. Ma siis vastan, et kõigepealt tuleb saada kaks traali-vaalitavast energiahunnikust poissi ja küll siis auhinnaks tuleb ka Maria-sugune.
Beebiraamatute täitmine on samasugune, nagu laste beebiiga isegi – Mathiase oma on täis kirjutatud, kõik hambad ja liigutused kirjas, Joosepi omas on midagigi, Maria raamatus on suuremas osas aga tühjus. Ma tõesti ei tea, millal Marial hambad tulid, uued oskused tundusid tema puhul normaalsed, sest poisid ju ees juba oskasid kõike.
Ja sellegi poolest tean, et väikeste vahedega sündimisest on meie lapsed pigem võitnud, kui kaotanud. Minu teooria järgi on ühe pere lastel vaja üksteist. Jah, lapsevanemana võin ennast meelitada ja öelda, et me usume Herlendiga, et meil on nii head geenid, et neid kohe peab paljundama. Tegelikult on aga ühe pere lapsed see nö pesakond, kes on üksteise jaoks olemas. Ühel päeval meid enam ei ole, aga see pesakond jääb omavahel ikka toimima. Ma nii loodan!
Kolmapäev 28. november 2012
Täna alustasin noorteromaani „Tristan“ esimest ümberkirjutamist.
Arvutiajastust hoolimata meeldib mulle lugeda paberilt. Nii prindingi enne viimast ülevaatamist oma teose välja, loen paberil ning samal ajal teen oma muudatused arvutis. Seega tähendab ümberkirjutamine tegelikult vaid täienduste lisamist ning kogu teksti uuesti ümber trükkimisega õnneks tegelema ei pea.
Ja tähtajani on jäänud vaid mõned päevad.
See ei ole hea! See on kiirustamine.
Aga see ongi kolme lapse ja majapidamise kõrvalt kirjutamise hind. Ma olin mitu korda valmis selle noorteka kirjutamisest loobuma. Arutasime mitmel korral Herlendiga, kas kirjanikuks pürgimine ikka on meie ühine prioriteet või mitte. Ja otsustasime koos, et on! Sest meie elukorralduse juures ei tehta isegi selliseid otsuseid üksi.
Minu kirjutamise viis on selline, et käin nö kiiresti teose üle ja kirjutan valmis kõik kohad, kus mul on midagi öelda. Mõnikord jäävad vahele terved peatükid, kuhu kirjutan vaid üldiselt paari lausega, mis seal olema hakkab. Ja siis hakkan üle kirjutama… Ja seejärel veel kord üle kirjutama.
See tähendab, et lõpuks on teose esimesest leheküljest väga kõrini.
Nüüd aga tuleb viimased päevad pingutada ja „Tristan“ lugemiskõlbulikuks saada. Küll jõuan teda pärast žürii käest naasmist veel ja veel täiendada.
Nädalavahetusel on tulemas Mathiase sünnipäev. Nii tuleb samal ajal ka seda korraldada. Kogu selle oma kodu ja majapidamisega jamamise üks positiivne osa on see, et lapse sünnipäeva puhul ei teki küsimust, kus me selle peame. Kodus loomulikult. Imelik oleks, kui me remondime-hooldame-omame kogu seda ruumi ja siis lähme kusagilt ruume rentima, et lapse sünnipäeva pidada.
Neljapäev 29. november 2012
Ja ta ongi neljane! Ühtpidi alles väga väike…
Kuid samas ju suur vend juba kahele!
Minu lapsepõlvekodus on üksteise meelespidamine alati väga oluline olnud ning see on üks asi, mida kindlasti meie lastele tahan edasi anda. Ja Herlendile ka.
Sünnipäevahommikutel järgime minu perekonna traditsioone. Hommikul koguneb kogu pere voodi ümber – ja lauldakse. Lastele ikka ka küünaldega kook või tort ning kingitused. Nüüd, kui igaüks oma kodus elab, on tordiga äratamine õdede ja vanematega vähemaks jäänud, kuid meelespidamine mitte. Nüüd on meie kord oma lastele laulda.
Sünnipäev on üldse väga oluline päev. Mitte, et kõik peaks suurelt kingitusi tegema, vaid see on minu jaoks päev, kus näed, kellele sa loed.
Tänapäeval on facebookist palju abi. Kuid see pole see. Mu praeguseks lahkunud isapoolne vanaema oli see, kes alati nii sünnipäevadel kui nimepäevadel meile kõigile helistas. Ja kuigi sa teadsid raudkindlalt, et see kõne päeva jooksul tuleb, oli üllatus ja soe tunne meelespidamisest ikka iga kord.
Pereliikmetega on meil pragugi peaaegu võistlus, et kes suudab sünnipäevahommikul kõige esimesena õnnitlemiseks helistada. Nii et kui südaöö kukub, võib pere sünnipäevalaps kõnet oodata.
Seda enam ei saa ma aru, kui lähedal elavatel inimestel pole aega, et korra läbi hüpata ja lilleõiski üle anda, ilma, et neid peaks pikalt paludes oma sünnipäevale kutsuma ja seda mitmeid kordi meelde tuletama.
Mul võttis tükk aega mõistmaks, et armastatut ma tegelikult ümber kasvatada ei saa. On asju, millega tuleb lihtsalt leppida… või siis neid ignoreerida. Näiteks tähtpäevade tähistamine on koht, kus ma saan Herlendi seniseid kogemusi (või nende puudumist!) ignoreerida ning teda nö kogemuslikult kasvatada. Oma käitumisega eeskuju näidata.
Oma pere traditsioonide loomine hakkab ka alles nüüd üha enam üles kerkima. Algul vaid kahekesi olles või ühe lapsega sai ikka rohkem sõltutud sellest, kuidas ja millal teised suguvõsa liikmed erinevaid tähtpäevi tähistasid. Nüüd, kui oma lapsed on suuremad СКАЧАТЬ