Minu ilus elu maal. Heli Künnapas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vahel lahti. Iga raamat sisaldab mind küll suurel määral, kuid seda läbi väljamõeldud tegelaste. Nad ei saaks ilma minuta tegutseda. Vot, milline jumalik tegelane see kirjanik on.

      Iga endast välja saadetud looga saab tõesti sisemus selgemaks. Selle protsessi kummaline kaasnähtus on, et peale raamatu ilmumist, ei tea ma enam, mida seal kirjutasin. See lugu on minu jaoks lõpetatud, ma ei saa seda enam muuta, järelikult ma nende tegelaste ja tegevustega enam edasi ei tegele. Nii peangi enne lugejatega kohtumist oma raamatut sirvima ja kõike meelde tuletama.

      Usun, et iga raamat on väga palju oma lugeja nägu. Kui sama inimene loeb sama raamatut teises elusituatsioonis, siis on ta arvamus ja tähelepanu väärivad seigad ju hoopis teised. Nii on minu jaoks tegelikult küsitavad igasugused raamatute paremuse edetabelid ning ka romaanikonkursside tulemused.

      Minu jaoks annab romaanikonkurss tähtaja. Kindla piiri, mille raames kirjutatu üks versioon peab valmis saama. Mõlemad mu teosed, mis on konkurssidel ära märgitud, läbisid pärast auhindamist uuesti korraliku paranduskuuri ning hiljem veel käis need üle ka toimetaja. Kogu selle protseduuri lõpuks on minul kõrini raamatu esimesest leheküljest, sest parandamist hakkan ju ikka sealt pihta.

      Kirjaniku ja kirjutaja vahe tulebki minu arvates välja kirjutamise motivatsioonist – kas sul on lugu, mida teistele jutustada või jutustad lugu, et ise sellest midagi saada (raha, kuulsust vms). Mina tahan praegu veel endast mõned lood välja saada, sest nad on seal kaua praadinud.

      Reede 16. november 2012

      Noorsooromaani konkursi tähtaeg 1.detsember läheneb hirmutaval kiirusel. Minu käsikirja valmimise üheks takistuseks on see, et ma ei suuda otsustada, kas ma saan ta valmis või ei saa. Lapsed on pidevalt haiged, üks kuni mitu ühe korraga. Kui terveks saavad, siis peale ühte päeva lasteaias on uuesti sama jama.

      Öösiti ma enam ei jõua kirjutada. See ongi suurim vahe kaheja kolmelapselisusel – ma ei saa enam öösiti kirjutada! Mitte et ma ei jõuaks, vaid lapsed ei maga korralikult.

      Magamine on lapsekasvatuses eraldi teema. Mina olen kogenud, et laste magamisharjumused muutuvad mingi perioodi tagant. Näiteks Joosep, kes varem magas ilusti terve öö, on nüüd hakanud pidevalt ärkama ning kindlasti ronib mingil hetkel keset ööd meie voodisse. Mathias, kelle magamapanek on terve tema elu olnud võitlus, magab aga rahulikult läbi terve öö. Kolmekuune Maria loomulikult ka veel tervet ööd ei maga, sest tema loomulikud vajadused – nälg! – vajavad öö jooksul paaril korral rahuldamist. Ja kuna mittemagajaid on kaks, siis olemegi Herlendiga mõlemad peale küülikute söötmist lapsevalves. Ja nii iga päev.

      Nii ma siis mõtlen kirjutamisest ja konkursil osalemisest.

      Pool teost on valmis… pool veel…

      Aga päeva järel möödub päev ilma ridagi kirjutamata…

      Täna tuli mu ema meile lapsi hoidma, nii et saan kirjutada. Alla kahe nädala on tähtajani, kuid ma otsustasin ikkagi osaleda. Minu käsikirja pealkiri on „Tristan“ ja see käsitleb noorte lapsevanemaks saamise teemat, loomulikult ka intriige ja armastust. Nagu ikka noortekad.

      Peategelane Miia on ühe Tallinna eliitkooli õpilane ning väga hea tantsija. Igapäevased trennid ja esinemised on tema igapäevane elu. Ning viimane pool aastat on tema elu ka suur armastus Tanel.

      Peale romantilist valentinipäeva aga kõik muutub, sest Miia saab teada, et on rase. Loomulikult kaasnevad sellega suured mured, probleemid, kahtlused, mõistmised ja hukkamõistmised.

      Teose mõte ei ole minu jaoks kindlasti mitte noorte rasedaksjäämise soosimine. Iga asi ikka õigel ajal. Samas tahaksin näidata, et pole mõtet inimesi hukka mõista, kui nad pole valinud kõige kergemat teed. Ette ära öeldes – Miia ei tee aborti, mida inimesed tema ümber ootavad ja käsivad. Ta valib keerulisema tee ehk lapse sünnitamise ja kasvatamise.

      Minu silmis on aga pigem just selline otsus tõeline vastutuse võtmine. Eks näis, kui saan valmis, kuidas lugejad seda näevad.

      Teoreetiliselt olen täiesti abordi vastane. See ei ole rasestumisvastane vahend. Kohtumisel noortega olen neile rääkinud oma arusaamast, et kellegagi voodisse ronides pead alati valmis olema, et sellele võib järgneda rasedus, ükskõik, milliseid kaitsevahendeid kasutatakse. Nii tuleb voodikaaslast ka esimesteks proovikatsetuseks valida selle järgi, et kas oled valmis õnnetuse korral ka ühise lapse saama. Mõned noored noogutavad selle mõtte peale, teised ohivad, “kui nõme!”. Tänu oma lastele olen viimaste 6 aasta jooksul suhelnud väga suure hulga teiste lapsevanematega ja see on üllatuslik, kui palju meil on nö tabletilapsi või hoolimata teiste kaitsevahendite kasutamisest sündinud lapsi.

      Seepärast ütlengi, et olen teoreetiliselt abordi vastane. Jah, igal korral kellegagi vahekorras olles peaks minu arvates inimesed beebiks valmis olema. See võib kõlada naiivselt, kuid mõelge oma sõprusringkonnale ja tegelikult on see reaalsus. Nii saavadki aegajalt lapsi inimesed, kes neid ei peaks üldse saama või kes tõesti pole võimelised lapse eest hoolitsema. Ja siin tulebki mängu see, et kuni me kogukonnana ei suuda kõigi nö soovimatute laste eest hoolitseda, kelle enda vanemad mingil põhjusel seda ei tee, siis nii kaua ei saa aborti keelata. Mõnikord on õigem takistada lapse siia ilma sündimist kui jätta ta siin igasuguse hooleta.

      See aga on ju reaalsus: tänases Eestis on lihtne, et lapsed jäävad igasugustest regulatsioonidest, lastepääste aktsioonidest ja ametkondadest hoolimata kõigi poolt märkamata. Aegajalt jõuavad meie ette aastaid või aastakümneid kestnud jubedad lood, mis tegelikult on jubedusteks kasvanud meie endi silme all, meie kõrvaltänavates või naabertaludes. Ja me pole märganud. Me pole aidanud.

      Usun, et ka abordi kaudu surnud lapsed on siiski siinolijatele midagi õpetanud ning saavad uue võimaluse endale järgmised vanemad valida.

      Esmaspäev 19. november 2012

      Esmaspäevad on väsitavad. Peale lasteaeda on kõigepealt Joosepi muusikakool, seejärel Mathiase muusikakool ning samal ajal, kui Mathiase tund lõppeb, pean mina olema laulukoori proovis. Igal esmaspäeval mõtlen välja, kuidas logistika peaks toimima, aga ikka midagi muutub – üks tahab tundi minna, teine mitte, Maria magab „valesti“ ehk söögiajad ei mahu kusagile vahele – ja siis tuleb kogu plaan ümber teha.

      Reaalselt näeb see aga välja nii, et kodus söödan Maria ära. Siis lähme poistele lasteaeda järele. Ja seejärel kaks tundi muusikakoolis. Kõigepealt mõlemad Joosepi tunnis ja siis mõlemad Mathiase tunnis. Seejärel tuleb Herlend enamasti poistele järgi ja mina lähen Mariaga laulukoori. Jõuan kohale hääleharjutuste lõppemise ajaks. Mõnikord jääb aga Herlend poisse tunni lõpuni valvama, nii et saan õigeks ajaks kooriproovi minna. Selle variandi miinus on, et Herlendi saabudes jooksevad poisid tema juurde ja ei tee enam midagi tunnis kaasa.

      Kooriproovis on ka kõik meie lapsed kaasas käinud. Nagu paljudes muudes asjades, on ka sellel teemal Mathias ja Maria omavahel sarnasemad – ja Joosep ainult-iseenda-sugune. Nimelt kooriproovis beebidena Mathiasele ja Mariale meeldis ning enamasti nad magasid turvahällis, ükskõik, kui palju meie juhendaja Marje plaksutas või klaverit mängis. Joosep aga oli rahutu ning õige varsti hakkasin teda proovi ajaks koos Herlendiga koju jätma.

      Mathiase beebiaeg oli üldse minu jaoks akadeemilisem periood mu elus.Nimelt alustasin magistriõpinguid EELK Usuteaduse Instituudis paar kuud enne Mathiase sündi. Nii olidki tema elu esimesed kaks aastat seotud minu magistriõpingutega. Läbisime need kahekesi õigeaegselt ehk kahe aastaga.

      Esimesel korral käis ta koolis kaasas kolmenädalaselt. Jõudsin loengusse poole pealt. Mathias oli kärus kasutatava kookoniga kaasas. Panin selle auditooriumi nurka maha. Kursakaaslased kõik naeratasid СКАЧАТЬ