Minu ilus elu maal. Heli Künnapas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pidevalt.

      Enamus päevast oli voolu tugevuseks vajaliku 220V asemel kõigest 190V. Kui veekeetja ja mikrolaineahi korraga tööle panna, siis oli tulemus veel väiksem. Lisaks ei suutnud kumbki kodumasin sel ajal tegelikult oma tööd teha – veekeetjal läks igavik vee soojendamiseks ning mikrolaineahjust võis sooja toitu pikalt oodata.

      Võtsime Eesti Energiaga ühendust ja rääkisime oma murest. Neil on seal voolukõikumise tõttu hukkunud kodumasinate kinnimaksmise süsteem täitsa olemas. Aga selleks oli vaja ametlikku ekspertiisi. Kuna me muude tegemiste kõrvalt ei jõudnud nii kaugele, et oleks kõik oma kodumasinad linna ekspertiisi vedanud, siis meie taotlus aegus.

      Hea uudisena teatati, et meil alandatakse võrguteenuse tasu 80 % pingekvaliteedi nõuete rikkumise tõttu.

      Eesti Energiast selgitati veel, et kuna nüüd oleme oma voolutugevuse probleemidest teadlikud, peaksime iga tehnikavahendi jaoks ostma adapteri, mis voolutugevust reguleerib ning meie kaebusi nad edaspidi ei menetle. Adapteri hind on aga sama, mis kodumasina enda hind ning see ei pidavat siiski täielikult kodumasinate säilimist garanteerima.

      Pöördusime Konkurentsiameti poole.

      Vastuseks tuli, et Eesti Energia, nagu teisedki teenusepakkujad võivad meile teenust pakkuda, samuti võivad ka mitte pakkuda. Ehk et Konkurentsiameti vastuse järgi pole teenuse kvaliteet üldse küsimus, vaid meie võime vingumise asemel hoopis teenusest loobuda. Kuna tegemist on monopoolse teenusega, siis…

      Tuli tõsine perekondlik arutlemine, kas Eesti Energia teenuseid jätkuvalt kasutada või mitte. Kui ilma veeta saime mõne aja hakkama, äkki saame siis elektrita ka. Valikuvabadus ju!

      Veidi oli asjaajamisest siiski kasu ka – meil hakkasid läbi suve käima mõõtjad. Mehed, kes väitsid, et on Eesti Energia elektrikud. Paigaldasid seadmeid meie elektrikappi ja võtsid neid ära. Enamus kinnitas juttu, kuidas mitte midagi teha ei saa. Pidevalt oli tegemist uute meestega.

      Lõpuks jõudis meieni üks kohalik mees. Tal oli plaan ka. Ta kavatses taotleda meie alajaama trafo vahetust. Mõne aja pärast tuligi ta hea uudisega, et sai selleks raha ning lähipäevil kavatsetakse uus trafo paigaldada. Silmaga nähtavat muutust see küll kahjuks kaasa ei toonud. Mõõtmistulemused andsid juurde voolutugevuse tõusu vaid paari voldi võrra. Sellegi poolest olime tänulikud, et lõpuks keegigi midagi teha üritas.

      Pingekvaliteedi nõuete tõttu 80 % võrra alandatud võrgutasu oli arve peal küll päris korralik summa. Kui aga rehkendada, et aegajalt peame uusi kodumasinaid ostma, siis sellele kulub meil ikkagi rohkem raha. Mitmetuhandekroonised adapterid jäid meist ostmata.

      Kogu esimese suve jooksinseetõttu pesudega pidevalt oma lapsepõlvekodu, Renni talu vahet ning vedasin kõik oma vanemate juurde pessu. Viisteist kilomeetrit sinna ja tagasi, mõne tunni pärast puhastele pesudele samamoodi järele. Seetõttu oskan praegu väga hinnata seda, et mu oma puhtad pesud tulevad välja oma majas asuvast pesumasinast. Eks näis, kauaks seda luksust jätkub.

      Ahjaa, vanemate vahet jooksin siiski autoga, olgem ausad.

      Neljapäev 1. november 2012

      Praeguseks peame endale lõpuks tunnistama, et keskkütet me selleks talveks valmis ei saa. Ajaliselt ja rahaliselt ei jõua.

      Pärast Maria sündi selle aasta augustis on elu peaaegu samamoodi edasi läinud ning kolmanda lapse lisandumine väga eriliselt tunda ei andnud. Tundus, et jõuame ikka kõike. Kolmelapselisus annab tunda aga hunnikuks kogunevate väikeste asjadena. Näiteks kodust välja saamine võtab veidi rohkem aega ja kui seda teha mitu korda päevas, siis ongi päev jälle tihedalt täidetud. Pesu tuleb tihedamini pesta. Söötmisele kulub aega. Kõik igapäevased tegemised on pikemad, kuna vahepeal tuleb ühte või teist last rahustada või lõbustada, keelata või käskida.

      Ma olen kogu aeg paberil plaane teinud, sest see aitab kiiretel aegadel mõistuse selge hoida ja kõik tehtud saada ning rahulikel aegadel veidigi motiveerida ja midagigi tehtud saada. Rahulikel aegadel kipub ju nii olema, et kuna kiiret pole, siis jäävad kõik asjad tegemata.

      Nii olen ka oma kirjatööde reastamise kõrval kogu aeg taluja ehitustöid reastanud. Ikka, et oleks silme ees ja et ei tunduks nii saavutamatu. Kui suured ülesanded väikesteks lahti tõmmata, kaob pinge hulga väiksemaks, sest ettevõtmine muutub reaalseks.

      Sellegipoolest on minu plaanide puuduseks ebareaalsus. Ükskõik, kui reaalselt ma püüan aja ja rahadega plaanides arvestada, ikka läheb kõigele rohkem. Nii ongi üheks õppimiskohaks parem planeerimine, reaalsem ülesannete reastamine igas valdkonnas. Või siis mitte – kui teaks, kui palju aega-raha-vaeva tegelikult kulub, äkki ei alustakski… Kuigi suureks plaanesegavaks faktoriks on lapsed oma ealiste iseärasustega (ehk lapse normaalkäitumisega) ning seda ootamatuste jada ei saa ühessegi plaani sisse kirjutada.

      Maria on algusest saadik väga hästi maganud, kuid sellegi poolest on ka öö kolme lapsega midagi muud, kui kahe lapsega. Maria tahab öösel mitu korda süüa ning kui poisid ka mõlemad korragi mingil põhjusel ärkavad, tundubki hommikuks, et terve öö on magamata.

      Peale selle olemegi nüüd olukorras, et ees seisab järjekordne hirmutav talv. Esimesel ehk 2010. aasta suvel, kui me majas veel ei elanud, planeerisime kõik korraga valmis saada. Teisel, seeselatud ehk 2012. aasta suvel plaanisime keskküttegi valmis saada, sest esimene kodus elatud talv oli karm.

      Pidevalt oli väga külm ja kütmiseks oli meil vaid ahi ja pliit. Köök oli nii külm, et seda me ei kasutanud, seega käisin sealt vaid jooksuga läbi, kui tegin süüa või panin puid pliidi alla. Ahju kütsime mitu korda päevas ja hommikuks oli ikka toas 13 kraadi. Õhtuks saime sisse maksimaalselt 21 kraadi… mida hommikuks enam polnud.

      Vedasin päevas majja umbes 10 sületäit puid, mis sel päeval ka ära kulusid.

      2012. aasta veebruaris olin ise ka tõbine. Mõtlesin külmetamise vastu teed teha. Loogiline mõttekäik viis aga selleni, et külmetamise vastu tuleks teed teha 10-kraadise temperatuuriga köögis, seejärel hiljem minna esikus asuvasse miinus 20-kraadisesse WCsse. Otsustasin pigem 19-kraadises elutoas edasi külmetada ning sooja teega seonduvad lisakülmetamised ära jätta.

      Tol ajal 4-aastane Mathias oli pidevalt nohus ja köhas. Mis on normaalne, sest oli tõsiselt külm. Esimesel talvel pagesime mitu korda kõige külmematel aegadel paariks päevaks Ertsmale minu vanemate juurde, sest me ei saanud oma maja soojaks. Nii kuluski terve talv võitlusele külmaga. Terve elukorralduse märksõnad olid külm ja soojasaamine.

      2012. aasta suvel suutsime investeerida õhksoojuspumpa. Kuigi ma võitlesin selle vastu pikalt, sest tahtsin talu võimalikult autentselt taastada, ei suutnud me ühtegi teist kiiret ja soodsat lahendust välja mõelda.

      See masin sai paigaldatud kööki, nii muutus teisel kodus-elatud talvel köök samuti kasutuskõlblikuks.

      Keskkütte ehitamine jääb meie siinseks kolmandaks suveks, arvasime. Põrandate valamisel sai torud veetud vannitoa ning köögi kraanikausi ümbruse alla, seega nendesse aladesse tuleb varsti põrandaküte.

      Kui põrandaküte tundub olevat midagi luksuslikku, siis esimesel suvel oli mõte köögi ja vannitoa kasutamisestki luksuslik.

      Esimesel suvel meil majas vett ei olnud. Juunikuu alguses sai valmis uus puurkaev, kuid see tähendas vaid seda, et me ei pidanud enam pudelite ja kanistritega kaugemalt vett kaasa tooma, vaid saime seda nüüd maja tagant. Kahe-poolese Mathiase ning neljakuuse Joosepi kõrvalt tuli kõigeks tarviliseks veekeetjaga vett soojendada – nõudepesuks, vannitamiseks, lihtsamaks riietepesuks.

СКАЧАТЬ