Salaroheline hiis. Reet Made

Чтение книги онлайн.

      Mida lähemale kodule, seda närvilisemaks ema muutus. Ta helistas vanaemale iga natukese aja tagant ja lubas, et kohe-kohe jõutakse pärale. Lee oli ärganud ega tahtnud muud, kui ainult antagu kätte tema emme. Ja otsemaid!

      „Kas sa oled märganud, et Lee on meie pere lastest kõige nõudlikum?” sosistas Kärt Maritile. „Varemalt ma mõtlesin, et see on ärahellitatud vennaraas Tikk, aga nüüd on selge – Lee.”

      „Titt ju,” vastas Marit napilt. Ta rändas sel hetkel oma mõtetes mööda hiljuti üle vaadatud maamaju. Kärdiga Lee viletsa iseloomu üle arutleda ta ei viitsinud.

      Oma maja ihalus oli Nurmede perel juba ammu. Siiani oli see paraku unistuseks jäänudki. Abielu alguses olid isa ja ema veel tudengid ja raha polnud kohe üldse. Siis kui sündisid riburada lapsed ja kulutused aina kasvasid, sai järjest selgemaks, et päris oma kodu, oma maja, nende pere ehitada ei suuda. Aga suvekodu? Seda ehk veel jaksaks. Lastel pole suvel linnas mingit elu! Aga kuhu nad pääsevad, kui suvilat pole ning vanaema ja vanaisa kõik puha linnainimesed? Tõsi, oli veel vanavanaema Heleene. Tema elas tõesti pealinnast kaugemal, kuid ikkagi mitte päris maal, vaid väikeses linnakeses. Polnud seal merd ega jõge. Ja ilma veemõnuta pole suvitamist – selles oldi ühte meelt. Seepärast tuli Nurmedel puhkusekuuks ikka Võsule, Pärnusse või kusagile Peipsi äärde tuba üürida. See oli aga üks tüütu supelsakste seas sebimine, nagu isa ütles. Tänavu talvel, kui lasteperre oli lisandunud uus ja väga tähtis tegelane – Lee –, tehti lõpuks otsus: igasugused üüritoad jäävad ära, tuleb muretseda oma suvila, maksku mis maksab. Kui leitakse maamaja – seda parem.

      Varakevadel algas kibekiire suvekodu otsimine. Pakkumisi oli palju, ent lähemal uurimisel sobivat ei leidunud. Üks asus liialt kaugel, teine polnud veekogu läheduses, kolmas – ilus ja korras, ent hullupööra kallis, neljas täitsa lagunenud. Uude paika sõideti alati suures põnevuses, kuid kohapeal vajus õhin „soss!” kokku. Kala polnud õngitsemist väärt.

      „Tänane oli kõige parem,” võttis Marit suvekodu otsingumõtted kokku.

      „Teistes kohtades polnud aurat ka. Või tundsid sa kusagil veel seda imelikku tunnet?” uuris Kärt. Marit raputas pead. „Nojah, siis on ikka Tammiku kõige lahedam,” leidis ka noorem.

      Lee pillimine kostis juba koridori.

      „Jumal küll, laps on ennast nüüd nii ära karjunud, et…” Emal oli suu ümber nutuvõru. Vanaema ootas esikus, süles beebi, kes emmet silmates veelgi rohkem häält tõstis.

      „Näh, võtke oma piripott! Ta on mu südamerasvad ära söönud,” porises vanaema tehtult pahaselt, ise samal ajal Leed nunnutavalt kiigutades.

      „Anna andeks, ema, me Jaaniga oleme ka täitsa küpsed… Jäime porisse kinni, mis sa teed!” Ema viskas jopi varna. „Kuss-kuss! Emme siin! Kohe tuleb lapse juurde, kohe hakkame sööma! Muidugi on Leel kõht tühi, kohe-kohe.” Tita jättis nutu nagu lõigatud, luksus veel ainult ja imes alumist huult. Ema jagas korraldusi: „Jaan, ole hea, pane tugitooli juurde toitmisepadi valmis. Marit, kullake, vaheta ruttu riided, pese käed ja too mulle joogiks kruusitäis leiget piima. Vanaema, pai, tule Leega vannitoa juurde, tüdruk ei lase mind silmist. Ja-jaa, Leenuke, kohe-kohe!”

      Reedik-poiss sebis emal jalus. Ta oli solvunud, et teda ei märgatud. Üleüldse, pärast Lee majja ilmumist oli Reediku meelest perepoja elu muutunud üsna kibedaks. Kõik keerlesid aina õekese ümber. Vennakest nagu poleks ollagi! Varem oli palju parem. Tähelepanu ootuses vudis Reedik siiski lootusrikkalt vannituppa ning sättis ennast ema ja kraanikausi vahele.

      „Oi, tere Tikk!” märkas ema nüüd pojanuppu. „Kuidas sul läheb? Ole musike, astu natuke eest! Näed, emmel on hirmus kiire, õekesel söögiga rutt.”

      „Minul on ka rutt,” mossitas Reedik. „Veel suurem.”

      Ema naeratas ja tõmbas pesumärja sõrmega üle poja nöpsnina:

      „Usun, et veel suurem. Suurtel õdedel on ka kõht tühi ja isal samuti. Paluge vanaemalt nälja petteks võileiba. Õhtuks panen õunakoogi ahju, eks?”

      Reedik jäi sellega rahule ja vantsis teiste juurde. Ema, pesnud käed ja silmnäo puhtaks, seadis ennast mugavalt tugitooli, võttis põlvedele padja, padjale Lee – ning õnnis söömaaeg võis nende poolest alata.

      Ülejäänud rahvas kogunes samal ajal kööki.

      „Noh, kas see käik tasus vaeva?” Vanaema ei suutnud enam uudishimu talitseda. Tore küll! Teised seiklevad mööda põnevaid vanu talusid, tema istugu pisikestega kodus. Tagatipuks veel kanguta uudiseid tangidega välja!

      „Tasus! Seal oli palju maju! Neli maja.”

      „Üks oli nii-i-i nunnu onnike. See saab meie mängumajaks. Issu lubas. Onju, issu, sa lubasid? Ja palju kadakaid on ja tammesid!”

      „Veel rohkem kui kadakaid.”

      „Ei olnud, kadakaid oli rohkem!”

      Tüdrukud sädistasid teineteise võidu. Isa naeris.

      Vanaema vangutas pead. „Ah nii tore oli! Ma ei saanud tuhkagi aru. Las nüüd isa seletab väheke rahulikumalt.”

      Ka ema kõrv oli köögis.

      „Ei ole seal mingit arutamist ilma meieta! Võtke võileivad kaasa ja tulge siia. Lee tahab ka uudiseid kuulda!”

      Kärt viis kandikutäie võileibu, vanaema tegi mustsõstramorssi – ning mõnus jutuvada läks lahti. Vestlus oli veel täies hoos, kui ema sõrme suule pani. Kullamuruke padjal oli uinunud. Isa võttis Lee tasahilju sülle ja viis teise tuppa magama. „Reklaamipaus!” teatas ema. „Õhtul teelauas arutame edasi. Ma helistan vanaisale ja kutsun tema ka.”

      Reedik plaanis ema sabas kööki vantsida, kuid Marit pidas poisi kinni. „Tikk, tule, mul on üks jutt.”

      Seda ei lasknud väikevend endale kaks korda öelda. Tavaliselt pidi poisu nuruma, et suured õed ta kampa võtaksid. Kolmekesi mindi tüdrukute tuppa. Vennas oli põnevas ootuses.

      „Vaata, Reedik,” alustas Marit vanema õe väärikusega. „Nagu sa kuulsid, käisime täna jällegi üht maamaja СКАЧАТЬ