Salaroheline hiis. Reet Made

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ täpselt. See väike maja oli nii-i-i nunnu,” haaras järgmine arvamuseavaldaja sõnal sabast, kuid takerdus seepeale ja teatas ametlikult: „Kärt Mirjam mõtleb niimoodi, nagu Maritki, et meeldis…”

      „Ütle ikka oma arvamus,” sekkus isa.

      „Ütlengi! Issu, ära sega!” läks Kärt ägedaks. Miks ei võeta teda kunagi niisama tõsiselt kui õde?! „Lihtsalt meie võime tõesti köögis või mängumajas magada. Aga kohe meeldis. See oli tore, et ruumi oli palju. Õues just. Mängida saab hästi. Ja minu meelest pole sellest midagi, et saunas on ämblikuvõrke. Mina ämblikke ei karda. Võrgud saab ära pühkida! Jah, mina olen nõus!”

      „Küll on leplikud maalapsed!” kiitis ema. „Need kaks preilit, kes meiega koos linnakodus elavad, peaksid praegu seda kuulma! Aga mina maaelu osas nii rahulolev ja vähenõudlik ei ole. Sest kes peab kokku korjama kohutavad ämblikuvõrgud ja puhtaks küürima kõntsase köögi?”

      „Meie!” kuulutasid Marit ja Kärt ühest suust.

      „Vale jutt!” teadis ema. „Nimetatud koledad tööd teeb ära selle pere emme. Teda aitab vanaema. Aga kõrgestiaustatud meie sekkub asjasse alles siis, kui parajasti ükski mäng pooleli pole ja meeles ei mõlgu mõni maalimistöö või raamat.”

      „Ei, emme, seekord me teeme! Ausõna, onju, issu?” paristas Kärt.

      „Teeme ikka,” kinnitas Marit. „Kui meile meeldib – ja need tööd meeldivad – siis võime igasuguseid asju teha. Ma arvan, et ainult puhastamisest ei aita. Peab remontima ja ehitama ka. Issu näitab – ja meie teeme.”

      „Nojah, kui kõik aina ehitamise ja koristamisega ametis on, kas siis leidub veel kedagi, kes tegeleks vaese väikevenna Reedikuga?” uuris isa.

      „Tegeleme!” lubas meie heldelt.

      „Aga kuidas on lugu pisiõe Leega? Kas võib õeke loota, et keegi talle vajadusel näiteks luti suhu paneb?” uuris ema.

      „Paneme!” kinnitati kooris.

      „Meie tüdrukute suusõnaliste lubadustega juhtub enamasti seesama, mis jäätisega päikese käes. Aga kui Marit need ilusti kirja paneb ehk protokollib – siis võin ma hakata asja juba natuke kaaluma.” Ema hääletoon oli lootustandev. „Mina ise aga asetan tänase käigu plusspoolele kadakad. Need meeldisid mulle kõige rohkem. Järgmiseks – sammaldunud kiviaiad. Aga lagunenud hooned teevad paksu muret. Kuidas me imikuga sellistes ruumides elama hakkame?! Esimesel kevadel me küll ei jõua elumaja korda teha.”

      „Issu, mida sina arvad?” pärisid tüdrukud ärevalt.

      „Meie ostmiskuulutusele vastanutest on see pakkumine kõige etem. Aga kahjuks näen ma ka just siin kõige enam töö- ja rahakulu. Kuid…” isa tõstis sõrme ja pidas põnevust kruttiva pika pausi, „ma ei vaatagi, mis seal praegu täpselt on. Mina näen, mis tuleb!”

      „Mida sa näed? Mis tuleb? Ütle, mida sa näed?”

      „Nende kadakate keskele võib tulla tõesti midagi väga ilusat. Ja mis veel! Kas te panite tähele suuri puid õuel ja maja lähemas ümbruskonnas?”

      „Ei. Kõik oli nii raagus,” õigustas Kärt oma töntsi tähelepanu.

      „Aga mina märkasin ja kujutasin ette, kuidas see võiks suveroheluses välja näha. Need suured puud on ju tammed! Ega siis asjata pole selle talu nimi Tammiku. Seal võib olla väga hea aura.”

      „Mis see aura on?” päris Marit.

      „Noh, see on meid ümbritsev… kuidas seda nüüd selgitada… mitte käega katsutav ja tavaliselt ka mitte silmaga nähtav väli. Nii seda nimetatakse. Ning see väli mõjutab läheduses olijaid. Tammepuudel on väga tugev elujõudu andev aura. Ma juba tundsin, kuidas nad hakkasid mind seal õuel mõjutama.”

      Tüdrukud vahetasid kahtlevaid pilke. Oli see nüüd tõsijutt või issuka järjekordne nali? Tema puhul ei võinud kunagi kindel olla, räägib ta sulatõtt või viskab villast, nagu ise ütleb. Issu „villastes” juttudes oli alati ka mõni tõetera sees. Aga tihtilugu oli see nii kavalasti peidus, et andis otsida. Nagu nüüdki. Mis aura?! Marit polnud niisugusest elukast ilmaski kuulnud. Ometi läks ta oma kujutluses taas talu õuele, kust nad napilt pool tundi tagasi olid lahkunud. Tüdruk teadis, mida ta sealt oma vaimusilmas otsima läks. Talle kirgastus hetk, kui nad metsa alt kogutud oksi punti sidusid. Siis oli talle ju ühe tamme juures tõepoolest midagi imelikku silma hakanud. Jämeda tüve tagant oli keegi justkui piilunud ja siis uuesti puu varju peitu läinud. Marit kummardus Kärdi kõrva juurde ning küsis poolihääli:

      „Kas sa märkasid kaugemal puu juures üht kuju, kui me oksi hunnikusse ladusime?”

      „Mis kuju?”

      „Inimese kuju. Mitte päris suure… lapse moodi.”

      „Ei näinud. Kuskohas see oli?” päris Kärt põnevuses.

      „Ah, seal eemal metsa veeres. Kui sa ei näinud, mis see seletamine siis aitab.”

      Aga Kärdil oli hammas verel.

      „Mida see kuju tegi?” pinnis ta edasi.

      „Midagi ei teinud. Ma ainult korraks nägin. Vahtis nagu sealt puutüve tagant ja peitis ennast jälle ära. Ma passisin, et kas tuleb uuesti välja. Ei tulnud.”

      „Missugune ta oli?”

      „Missugune, missugune!” Õudne, kui tobud võivad olla nooremad õed! Marit võttis kokku kogu tahtejõu, et väike nägelus auto tagaistmel jälle hoogu ei saaks. „Kust mina tean, missugune. Ma ju ütlesin, et nägin ainult korraks. Paistis, nagu oleks laps olnud. Niisugustes valgetes riietes.”

      „Poiss või tüdruk?” ei jäänud õde rahule.

      „Ei tea! Ma ei tea, kas ma üldse midagi nägin või kas seal üldse kedagi oli. Lõpeta ära!”

      Kärt jäi mossitades vait. Täpselt Mariti moodi! Just siis, kui asi hakkab tõeliselt huvitavaks minema, jätab ta rääkimise katki või läheb minema. Nüüd ka – lõpeta ära!

      „Marit!”

      Õde ei vastanud.

      „Kuule, Marit!” Kärdil sähvatas: „Äkki sa nägid aurat!”

      Isa jutu peale oli Maritil endalgi selline kahtlus tekkinud. Nüüd, kus õde sama asjaga lagedale tuli, oli tegemist juba kahe inimese ühesuguse vaimuvälgatusega. See ei saanud enam olla tühipaljas juhuste kokkulangevus.

      „Kust sa võtad, et aura peaks olema inimese moodi?” Maritil oli kogemusi, et Kärdi peakolus võivad vahetevahel, muidugi mitte ülearu tihti, üpris huvitavad ideed ringelda.

      „Miks ei või olla? Ee… see tähendab… äkki on?! Sa ju ise nägid. Ütlesid, et… paistis korraks ja kadus kohe puu varju. Aga äkki ei läinud tamme taha. Läks hoopis sisse. Siis see ju oligi nagu vaim või… aura.”

      Tõesti-tõesti! Ehkki Mariti meelest leidus Kärdi juttudes iva mitte eriti sageli, tuli tõdeda, et praegu näis seal mõni sisukas kübeke olevat. „Nojah, ma mõtlesin ise ka, et mis valge asi…? Alguses tundus, et heledates riietes laps. Aga võib-olla oli hoopis valge aur. Tuli puu seest välja ja paistis СКАЧАТЬ