Salaroheline hiis. Reet Made

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja nooksas. Ta oli õega põhimõtteliselt päri.

      Ent kui seltskond jõudis taluõuele, näis kõigi suur ind mõnevõrra kahanevat. Ainult must villakera sibas, keel vestil, ning märkis usinasti oma kohalviibimist. Ülejäänud seisid keset avarat õue ning silmitsesid nõutult vanu ja armetu väljanägemisega hooneid. Mitte et need suisa kiviajast oleksid pärinenud – ei, kõigest eelmise sajandi teisest veerandist, kuid kandsid oma näol ja turjal siiski vähemalt seitset aastakümmet. Ja viimased aastad olid möödunud päris viletsalt, ilma peremeheta. Ema, kellel tunded kohe keelel, purskas pettunult:

      „Oh! Ei tule siitki miskit asja! Jälle üks asjatu sõit ja ajaraisk. Et see kadakaväli nõnda ilus pidi olema! Jäi kohe hinge kinni.”

      „Ära nüüd putru palavalt söö. Vaatame ikka üle ja…” rahustas isa.

      „Minule meeldib küll!” teatas noorem tütar. „Onju, issu, sulle meeldib ka?!”

      „Uurime asja.” Isa astus elumaja poole.

      Ehitis oli väikese eeskoja ja sammaldunud pilpakatusega. Seinad tehtud tahutud palkidest ning kõik nurgad läbi koputanud isa sõnul üllatavalt heas korras. Maja väljanägemise muutis armetuks asjaolu, et palgid olid üle löödud tõrvapapiga, mida ajahammas oli usinalt närinud ning tuul ja vihmarajud omatahtsi rebinud. Elamul lipendas üll justkui hernehirmutise rüü. Teine hoone – saun ja vankrikuur ühe katuse all – nägi saunapoolsest otsast välja säärane, et kõige mõistlikum olnuks seal õudusfilme vändata. Looka vajunud laetalade küljest rippusid justkui pitskardinatena alla hiiglaslikud kanasulgedega pikitud ämblikuvõrgud. Põrandaid polnud ollagi. Koldetuhas lösutas roostes pada, milles troonis katkise varrega luuakonts.

      „Vau! Tõeline nõiamaja. Hüppa kaksiraksi luua selga. Vaata, kas pistab kihutama,” sosistas vanem õde naeru kihistades nooremale.

      Too võdistas õlgu: „Ära hirmuta! Niigi on õudne.”

      „See just on põnev!”

      Õue tagumises servas kössitas kiivas kuur. Ainus tõeliselt armas ja ka pisut noorem ehitis oli ümaratest ristpalkidest majake keset õue. Tüdrukud silitasid selle krobelisi seinu ja avastasid räästa varjus tühja linnupesa.

      „Kui nunnu maja! See jääb meile! Eks, te ju lubate, see jääb meie mängumajaks?” sädistasid õed teineteise võidu.

      Ema-isa huvitusid siiski kõige rohkem elamust, mis oli ka ainuke lukustatud hoone. Omanik, linnas elav põdur vanatädi, oli võtme isale usaldanud, et vaadaku nad ise kõik üle ja pangu siis uks jälle korralikult kinni. Isa keeras krigiseva luku lahti ja pere astus ruumikasse kööki. Edasi pääses sealt kahte tuppa. Nii suur või väike see maja oligi! Ei mingit pidulikkust. Laes jooksid paksud aampalgid. Kuid needki polnud siledad ja suitsupruunid nagu mõnes vanast majast ümberehitatud söögikohas, vaid kaetud kummi vajunud paberiga. Pruunikaskollased laigud paberil tõmbasid isa tähelepanu.

      „Oh sa mait, katus on läbi sadanud.” Ta astus logisevale pingile ning kompas lage. „Õnneks pole hullu. Vana ja kuivanud. Ja…” isa suunas pilgu maha, „põrand tundub kõbus olevat. Ilusad laiad vanaaegsed põrandalauad – niisuguseid enam ei tehta.”

      „Söögilaud ja pink kah olemas,” lisas vanem õde plusspoolele.

      Isa volksas silmanurgast pikka prahist perelauda, tõstis suunurga naerukurdu ja tähendas:

      „No näete, mööbelgi paigas ja… Mine tea, vahest tasubki kohendamist. Ikkagi talu põline vara.”

      „Ruumiga siin küll priisata pole,” kõhkles ema. „Tüdrukud ja poiss ühte tuppa, meie väikesega teise. Aga vanaema?”

      „Vaata kui suur köök! Pool majast! Vanaemale saab siia ühe akna lähedale uhkelt oma nurga sisse seada,” leidis isa.

      „Meie vanaemale?! Ja kööki! Mine nüüd!”

      „Mis köögil viga? Vanal ajal oli see taludes peamine eluruum. Ja meil on peavarju vaja ainult suveks. Suvekodu! Maal on eluaeg suvel magatud lakas ja saunas või aidas… Tänapäeval ka telgis. Köök on selle kõrval muusika!”

      Ema lõi käega. Tema juba teadis, et nende peres polnud tegemist telgivanaemaga.

      „Hoopis meie võime köögis magada!” leidis vanem tüdruk.

      „Jah, meile see meeldib, ausõna. Nii lahe köök! Las vanaema jääb vennaga tuppa!”

      Ema-isa purskasid naerma.

      „Mis siis viga, voodiplatsid jagatud. Ega muud, kui kolime homme sisse. Paistab, et see koht on meid vist juba ära teinud või kuidas?” küsis ema, pea kelmikalt viltu.

      Aga isa pani sõrme suule:

      „Tss! Mis me kokku leppisime? Suu kinni, silmad lahti. Igaüks arutagu oma peas kõik põhjalikult läbi, alles siis peame plaani. Aga praegu – ahvikiirusel metsa oksi korjama, muidu jääme ajahätta.”

      Ta ulatas emale mobiili.

      „Helista! Õigeks ajaks me küll enam ei jõua.”

      Isa ja tüdrukud silkasid talu taha metsa. Rajutuultest murtud oksi leidus ohtralt. Neid tuli vastu põlve väiksemaks murda ja isa antud nööriga punti siduda. Viimast oksapusa kokku köites märkas suurem tüdruk äkki, et eemalseisva jämeda puu varjust vilksatas esile mingi kogu. See ilmus vaid silmapilguks ja kadus taas toeka tüve taha. Tüdruk pani oksasülemi käest, uuris puud teraselt, kuid ei näinud rohkem midagi.

      „Ruttu-ruttu! Hakkame liikuma,” kihutas isa tagant. Ta vinnas ise kõige suurema oksakuhila selga, teisedki võtsid kanda nii palju, kui jõudsid, ning kõik kiirustasid tagasi auto juurde.

      Isa toppis oksi rataste alla ning asus siis tütardega koos autot porimülkast välja lükkama. Ema istus roolis, Sass Suur kõrval sebimas. Mootor möirgas, pori ja oksapuru lendas igas suunas, koer klähvis mis jaksas. Libedad mudakoopad õgisid järjest uut täidist, kuni rattad viimaks ometi pidepunkti leidsid ning auto hakkas toll-tollilt kallakust üles liikuma. Lõpuks oli porikäkk maanteel sõiduvalmis. Selle ümber kargasid kolm mudast tegelast ja karjusid täiest kõrist:

      „Oh-oh-oh-oo! Oh-oh-oh-oo! Meie võit! Mis teeb tuul müürile!”

      Nõupidamine ja protokoll

      Helistati linna ja teatati, et auto saadi mülkast kätte ning ollakse juba koduteel. Kodus oli vanaema sõnul õnneks kõik korras. Pere noorim – beebitüdruk – oli otsustanud teha eriliselt pika päevaune. Kõik tundsid mõnusat pingelangust ning viimaste tundide muljed said lõpuks ometi sõnaõigust.

      „Noh, Marit Liis, mida sina siis arvad?” tegi ema jutuotsa lahti.

      Pere vanematel tütardel oli mõlemal kaks eesnime. Ent nõnda pidulikult kutsuti neid ainult siis, kui taheti kiita või noomida. Või kui oli tegemist eriti tähtsa jutuga. Niisuguse pöördumise puhul ei tulnud kõne allagi, et keerutad niisama midagi vastuseks, ajad mullikesi või venitad: „Ee… ee… ei tea.” Täisnimega käis koos aruka inimese arukas jutt. Sel puhul taheti kuulda sinu isiklikku arvamust. Seda reeglit teadis Marit juba pisikesest tüdrukust peale. Nende peres arutati olulised asjad alati omavahel läbi. Igaühe ütlemised kuulati ära ja võeti arvesse ka, olgu arvajad ükskõik kui vanad või noored.

      „Minule СКАЧАТЬ