Loojate mängud. Leila Tael-mikešin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ripub see nagis, Gabrieli tagi all, sa pime kana,” juhatas Gabrieli peegelpilt kraanikausi kohal rippuvalt laiguliselt klaasitükilt, mis kunagi täitis vannitoa peegli austavat ülesannet.

      “Tänan,” ütles Lucky napilt ning vuristas enne väljumist justkui päheõpitud teksti:“Külmkapis peaks midagi süüa olema ja tagavaravõti juhuks, kui sul on vaja kiiresti välja minna, asub kuskil mingis sahtlis.Tšau!”

      “Kohe näha, et ma pole tal esimene ootamatu külaline,” järeldas Gabriel.Ta ohkas sügavalt ja asus asju kokku korjama, visates need sama hoolimatult kappi tagasi.Tema peegelpilt seisis, käed rinnal kokku põimitud, ja ootas. Kohe pidi see juhtuma.

      “Tal on mees?!” hüüatas Gabriel äkki. Peegelpilt naeratas rahuolevalt. Lõpuks ometi jõudis kohale. Gabrielil olid eriliselt pikad juhtmed, mis reaktsioonikiiruse järgi otsustades läbisid Austraalia ja Uus-Meremaa.

      “Kui see mees välja nuhib, et mina siin olen, siis ta tapab mu,” oigas Gabriel. Peegel köhatas korralekutsuvalt.

      “Sa lubasid homme siit läinud olla. Järelikult ei jõua ta sinu siinolekust teada saada.”

      “Mhmh…” Gabriel toetas pea käele ja tundis, kuidas maailm tema ümber kokku tõmbub. Ta ei teadnud, kuhu minna. Olukorra tegi veelgi keerulisemaks see, et ilma uue nimeta ei saanud ta mingil moel raha teenida, kui kõrvale jätta oma keha müümise võimalus tänavanurgal.

      Ilma rahata ei saanud ta uut elu alustada. Nõiaring. Nõnda ei jäänud tal esialgu üle muud, kui istuda siin, oodata väljaviskamist ja seda, millal mõistus lõplikult üles ütleb või rahvas endale uue ihaldusobjekti leiab.

      Eelmine pühak pidas vastu täpselt kolm kuud. Siis kulus veel kolm kuud pühaku leinamiseks, saabus kuu aja pikkune paus ning lõpuks avastati Gabriel.

      Huvitav, kui kaua nad teda piinata kavatsesid? Kindlasti lüüakse mingil hetkel jalaga uks maha ja tullakse intervjuud, autogrammi ja ööveetmisvõimalust küsima. Viimase ettepanekuga polnud Gabriel veel kordagi nõustunud, sest lugeda hommikusest ajalehest kellegi kommentaare Gabrieli kui pühaku võimekuse kohta voodis ei tundunud just kuigi ahvatleva pakkumisena. Õnneks oli veel olemas televisoon. Uudistes kajastati kindlasti tema äkilist ja ootamatut kadumist. Gabriel plõksutas pulti, kuni leidis sobiva kanali ning jäi vaatama. Kuuldes esialgu mõistetamatuid sõnu, mis iga hetkega üha rohkem tähendust omasid, vajus Gabrieli suu lahti ja silmad venisid suureks nagu lõbustuspargi kõverpeeglis. Seda nägu ei osanud aga isegi tema isiklik peegelpilt järele aimata. Igal juhul olid toimunud suured muudatused. Ning seda kuratlikult lühikese aja jooksul.

      Aza surus gaasi põhja ja auto lausa lendas mööda üllatavalt tühja halvasti valgustatud maanteed. Lucky istus kõrvaistmel, näol temale ainuomane mittemidagiütlev tühi ilme, ning võttis küüntelt lakki maha. Terav atsetooni hais oleks iga normaalse inimese lämmatanud, kuid mitte neid kahte meest, kelle ajudest suur osa oli arvatavasti üsna suurel määral kahjustatud igasuguste kahtlaste kosmeetika ja juuksehoolduse valdkonda kuuluvate kemikaalide aurudest.

      “Kuhu?” küsis Lucky lõpuks, sirutades kätt aknast välja ja lastes lakil tuule käes kuivada.Teine käsi ootas veel oma aega.

      “Sinna,” vastas Aza.Vastupidiselt Luckyle polnud tema välimus kuigi silmatorkav. Oma ronkmustade pealaele püsti aetud juustega, mustaraamiliste prillidega, kahvatu jumega ja otse loomulikult musta värvi riietusega meenutas ta mõneti gooti nohikut, kuid ometi kiirgas tema olekust midagi kurjakuulutavat. Lucky oli üks vähestest elavatest inimestest, kes aimas Aza väliselt ohutu kesta all tegelikult toimuvat. Hoolimata oma külmast närvist ei küündinud Lucky kunagi tema tasemele. Aza kehastas saatanat inimese nahas.Temas polnud inimlikkusest peale naha ja juuste enam midagi alles jäänud. Ning ometi polnud Aza Lucky’t veel oma ohvrite lõputusse nimekirja lisanud.Talle meeldis mängida. Kassi ja hiirt.

      Nad peatusid linna kaugeimas servas kõrge järsaku kaldal ning hetkeks mõtles Lucky, et tema viimane tund on tulnud. Sellest hoolimata ei liikunud tema näos ükski lihas. Aza väljus autost ja avas kõrvalistuja poolse ukse, sirutades kätt elegantselt Lucky poole.

      “Tule, mu arm,” kutsus ta. Lucky keha kuuletus tahtmatult ning nad seisid vastamisi Surmaoru serval, kus olid oma viimse puhkepaiga leidnud päris mitmed liigikaaslastele jalgu jäänud inimolendid.

      “Noh?” küsis Lucky.

      “Naerata,” vastas Aza. “Talle kindlasti meeldib su naeratus.Või pole ta seda veel näha jõudnud?”

      “Kes?” mängis Lucky poolearulist.

      “Tema.” Aza sirutas välja lülilise hõbesõrmusega kaetud nimetissõrme ja ja vajutas hõbedast küünisega Lucky huultele, kuni nähtavale ilmus imepisike verepiisk.“Tervita teda minu poolt. Sa kuuled minust veel kindlasti.Te kõik kuulete, aga pea meeles, et meid pole enam olemas.”

      “Ja sina tükid unustama, et me ei ela armastusromaanis, mille iga lehekülg on ääristatud okastraadi ja mustade roosidega,” lausus Lucky.“Räägi ometi inimese kombel ning ütle, mis sul öelda on.” “Hüvasti,” ütles Aza nukralt naeratades ning läks tagasi autosse. Ta sooritas täiskiirusel üheksakümnekraadise pöörde, paisates Luckyle mulda ja rohuliblesid näkku, ning lahkus lavalt.Vabandust – järsaku kaldalt. Nagu ühele õigele draamale kohane, langes Lucky põlvili ja puhkes nutma, kuid seda mitte rahva südame võitmiseks. Pigem vastupidi.Ta julges nutta vaid siis, kui kedagi nägemas polnud. Pikad ronkmustad juuksed langesid näo ette, kuid nende vahelt paistis ribahaaval tühja maastikku. See polnud siiski päris tühi. Keegi seisis Lucky ees, pikk must mantel tuules lehvimas. Kas tõesti surm? Ei, kõigest Gabriel… Äsja kaotatud armastust leinanud mees hüppas püsti nagu vedrunukk ning taastas näole läbitungimatu maski. Siiski reetsid tema äsjast emotsioonipuhangut mööda põski alla voolavad mustad nired. Gabriel tuhnis taskutes, kuni leidis pitsiga ääristatud valge taskuräti.

      “See peaks vist sinu oma olema, nagu ka mantel…” ütles Gabriel vabandaval toonil.“Mul pole tõesti midagi sellist pakkuda, millest hiljem kahju ei oleks. Kuid sa näed niimoodi üpris rõve välja.”

      Lucky haaras sõnagi lausumata Gabrieli käest taskuräti ja pööras selja. Kui ta oli ennast enam vähem korda saanud, piilus ta üle õla Gabrieli suunas ning küsis:“Kuidas sina siia said?”

      “Ajamasinaga,” vastas Gabriel.“Tegelikult ma ei tea. Lihtsalt olin äkki siin. Mingi kutt, arvatavasti sinu jagu, oleks mu peaaegu alla ajanud.”

      “Ta pole enam minu jagu,” ütles Lucky süngelt.“Tänu sinule…” Gabriel ei teadnud enam, kuhu oma silmi peita.Võib-olla taskusse? Aga nende eemaldamine oleks kujunenud üpris keerukaks protseduuriks.“Vabandust…”

      “Palju kasu küll sinu vabandustest,” turtsus Lucky. “Mine tea… Ehk oli see muutus isegi millegi jaoks vajalik.”

      “Homme hommikul istub keegi minu tapmises süüdistatuna elektritoolile,” ütles Gabriel.

      “Miks see mind huvitama peaks?”

      “Kui ma ennast maailmale paljastan ja selle plika päästan, pääsed sina omakorda minust.”

      “Plika?”

      “Lapsepõlvesõber,”täpsustas Gabriel.„Tagusime kunagi liivakastis teineteisele kühvliga vastu pead.”

      “Kindlasti mitte kuigi ammu,” arvas Lucky.Ta vaatas kaugusesse ning üritas mitte mõelda sees valitsevale tühjusele. “Kas sa tead täpselt, kus ta on?” küsis Lucky lõpuks.

      “Mis СКАЧАТЬ