Loojate mängud. Leila Tael-mikešin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ lauasolijad olid tardunud ebaloomulikesse poosidesse. Lucky ja Gabriel vahetasid pilke.

      “Kumb meist nüüd sellega hakkama sai?” küsis Gabriel.

      “Tundub, et viiskümmend – viiskümmend.” Lucky heitis kujude poole põlgliku kõõrdpilgu ja hakkas seejärel suitsupakki otsima. “Tahad?” pakkus ta.

      “Me pole teineteist kaks nädalat näinud ja juba sa oled jõudnud unustada, et ma ei suitseta,” vastas Gabriel.“Samas võid ju anda…” “Harjumusest pakkusin. Aga ma ei soovita sul alustada. Pärast ei saa enam lahti.” Lucky pani suitsupaki taskusse tagasi ning süütas oma sigareti.“Azast oled midagi kuulnud?” küsis ta.“Siin ole nagu hauas. Raadio ei tööta, telekas on samuti katki ja ainus häält tegev asi on CD-mängija. Peale selle olen ma viimasel ajal pidevalt tööl olnud ja kodus ainult maganud.”

      “Aza on endiselt kunn. Lasi alles eile kongressi liikmed seina äärde rivistada.”

      “Arvata võib…”

      “Kuidas sina temaga toime tulla suutsid?”

      “Meeletu kannatlikkuse abil.Ta läks isegi siis närvi, kui Aleksei oli unustanud tema kristallkuulile langenud tolmukübeme ära pühkida.”

      “Kristallkuul?”

      “Ja roosid ja muu taoline värk. Ning peeglid ja tuli.”

      “Celiaga paras paar…”

      “Hullem veel.”

      “Selle pärast sa siis suutsidki mind välja kannatada.”

      “Azaga võrreldes oled sa ingel. Pisut põrunud küll, aga mitte nii palju kui tema.”

      “Tänan.”

      “Palun.”

      “Aga kes see Aleksei on?”

      “Frankensteini Igorit mäletad?”

      “Noh?”

      “Midagi sarnast. Tegelikult küll tüüpiline joodikust paadialune, kes püüab varastada nii palju kui võimalik. Aza hoiab teda vaid selle pärast alles, et tal on Alekseist rohkem kasu kui kahju.”

      “Oh püha taevas…”

      “Pole see nii püha midagi.”

      Lucky kustutas sigareti ning tõusis püsti.“Ma ei viitsi siin enam passida. Lähme välja.”

      “Väljas sajab lund.”

      “Kas tõesti? Kui mina siia tulin, oli muru veel roheline.” Lucky pani selga pika purpurpunase mantli, mille kaelus ja käised olid ääristatud tundmatu looma nahaga. Igal juhul pidid sellel loomal olema väga erilised geenid, sest karvade vahelt paistsid peenikesed sätendavad ribad.

      Seoses Aza võimulepääsemisega ununes kõigil automaatselt Gabrieli pühadus. Nõnda võis ta vabalt ringi liikuda oma nägu varjamata. Nimevahetus oli vajalik ainult ettevaatusabinõuna.

      Nõnda astusid läbi lumesaju kaks meest – üks punane ja teine must, tekitades enda ümber seletamatut aurat, mis keelas neile läheneda rohkem kui viie meetri kaugusele.

      “Kuhu me läheme?” küsis Gabriel.

      “Vahet pole,” vastas Lucky õlgu kehitades.“Peaasi, et ära.”

      “Põgenemisest pole mingit kasu.”

      “Vaat, kes nüüd räägib.”

      “Aza eest sa nagunii ei pääse, isegi kui eraldad ennast ülejäänud maailmast ja valad jooke mingisugustele tüüpidele, kes hakkavad piisava joobeastme juures sulle oma kurba elulugu jutustama.”

      “Mis teha, kui mõnel on suhtlemisvaegus.”

      “Ära juhi teemat mujale!”

      “Ja sina ära nuhi mu elus!”

      “Mina ei tahtnud su juurde tulla, kui sa seal järsaku serval olid. Sa ise kutsusid mu sinna.”

      “See juhtus kogemata.”

      “Kas tõesti?”

      “Mida sina siis arvad? Et oled universumi ilusaim ja ihaldusväärseim mees, kelleta maailm lakkaks koheselt eksisteerimast?” “Ei!”

      “Miks sa siis neid kuradi idiootseid küsimusi esitad?”

      “Sest ma tahan teada, mis toimub!”

      “Mitte midagi ei toimu!”

      “Aga miks me siis koos olles kõiksugu imeasju teha suudame?” “Sest meie energiad klapivad.”

      Vaidluse käigus meeste vahele kogunenud sädemed kogunesid nüüd vormituks pilveks. Gabriel puudutas pilve sõrmega ning hakkas üleni sädelema. Üks täheke hüppas Lucky juurde ning Lucky püüdis selle kinni, haarates nõnda endale ka ülejäänud sädemed. Selgus, et tegemist oli vaid lumehelvestega. Need muutusid kiiresti tavalisteks ning sulasid, jätmata endast järele tilkagi vett.

      “Ilus,” ütles Gabriel.“Just nagu muinasjutus.”

      “Aina paremaks läheb… Hakka veel jõuludest ka rääkima, siis on täiuslik.”

      “Kas sulle ei meeldi jõulud?”

      “Kui oled viis aastat järjest pidanud jõulude ajal üksinda kodus seina vahtima ja enesetapule mõtlema, siis hakkab tõesti vaikselt ununema, mille pärast need jõulud nii kaunid ja maagilised olema pidid,” tunnistas Lucky.

      “Sama siin.”

      “Kui kaua sul?”

      Gabrieli huuled liikusid hääletult, kui ta püüdis kokku arvestada aastaid, mis möödunud olid. “Kuus aastat tagasi kolisin kodust välja. Mu ema oli jõulumaniakk. Mina eelistasin midagi “Nightmare before Christmas” stiilis, kus jõulukingid võisid sul pea otsast hammustada. Aga mu ema viskas selle filmi ahju, kui olin alles seitsme aastane… See selleks, igal juhul olen jõulude vastu allergiline ning nende kuue aasta jooksul tavatsesin jõulude ajal ennast tuppa lukustada, kardinad ette tõmmata ja võimalikult valjusti heavy metal’it kuulata, et kõrvalmajas röökivat “Püha ööd” mitte kuulda.”

      Vahepeal olid nad jõudnud paneelmaja ette, milles Gabriel nüüd elas.“Sa polegi siin veel käinud,” ütles Gabriel.

      “Kui ma oleksin teadnud, et mind külla kutsud, oleksin poest läbi käinud,” vastas Lucky.

      “Ma elasin kaks nädalat sinu kulul, nii et ära põe,” sõnas Gabriel ukse koodi vajutades. Pärast kolmandat ebaõnnestunud katset vandus ta omaette ning otsis taskust välja pabeririba, millel oli kirjas vajalik numbrite ja tähtede kombinatsioon. Lucky ootas kannatlikult.Temal polnud kuskile kiiret. Üleval Gabrieli pisikeses ühetoalises poissmehekorteris valitses mõõdukas segadus. Gabriel koristas kõikjal vedelevad riided jalust ning tõstis laual virnas seisnud ajakirjad kapi otsa.Tuba omandas hetkega elamisväärse ilme. “Kas hakkame kohe jooma või tahad enne midagi süüa?” küsis Gabriel.

      “Mida sul üldse juua СКАЧАТЬ