Loojate mängud. Leila Tael-mikešin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kaasnesid mõningad probleemid, mis olid tihedalt seotud suhtlemisega ja tundmatute isikutega.

      Lucky elas sõna otseses mõttes pärapõrgus. Kuna nad läksid sinna jalgsi, tundis Gabriel kohale jõudes, et tema jalad kukuvad kohe otsast ära. Juba poole tee peal lubas ta ära surra. Lucky ei teinud teda kuulmagi ja astus muudkui edasi.

      Nüüd, kui nad lõpuks ometi baarmani kitsas ja madalas katusekorteris istusid, heitis Gabriel kriitilise pilgu ümbritsevale ning nentis:“Parem kui mu endises kodus. Elasin küll majas, aga minu kasutuses oli vaid üks tuba. Ülejäänu seisis tühjalt, oodates teisi lolle, kes oleksid nõus olnud seal elama. Mina jäingi esimeseks ja viimaseks.”

      “Kohvi?” küsis Lucky ja hakkas siis vanduma.“Hea küll… Kraanivett? Unustasin kohvi osta,” lisas ta, kui oli vandumise lõpetanud. “Sa ei pea minu pärast pingutama,” vastas Gabriel. “Lahkun siit niipea, kui olen mingi lahenduse välja mõelnud. Seega hiljemalt homme.”

      “Kas sa mõtled päeva, mis just algas, või seda, mis veel tuleb?”

      “Vist tulevat…” Gabriel näris raske mõttetöö käigus pühendunult alahuult.

      Lucky toetas käed lauale ja ootas. Mida kiiremini Gabriel siit minema läheks, seda parem. Seni muutus ta Lucky jaoks üha vastumeelsemaks.

      “Ma pole sulle just eriline lemmik,” mõistis Gabriel. “Äkki on siiski parem, kui ma kohe jalga lasen.”

      “Ei. Kui ma su juba kaasa kutsusin, siis siia sa ka jääd. Selleks ööks,” jäi Lucky endale kindlaks.Ta hakkas seinakapis tuhnima, et madratsit ja muud sinna juurde kuuluvat leida. Äkki köitis tema tähelepanu kahtlane vaikus. See vaikus näis ütlevat: “Mis kurat siin toimub?” Lucky pööras ennast väga aeglaselt ümber. Ta jäi rahulikuks. Lausa ülirahulikuks. Diivanilaud paistis läbi, justkui oleks see tehtud pooltahkest veest. Aeg-ajalt ujusid lauaplaadist läbi mõned pisikesed punased kalad. Gabriel istus tardunult toolil ja jõllitas enda ees toimuvat. Kõlas vaikne plõks. Laud taastus. Kõik oli taas korras vaid tänu Lucky sõrmenipsule.

      “Anna oma käsi,” ütles ta.

      “Miks?” küsis Gabriel umbusaldavalt.Lucky rabas Gabrieli käe oma pihku ja oleks peaaegu elektrilöögi saanud. Samal ajal tundis Gabriel, kuidas temast kuum sähvatus läbi käis.

      “Sina ka,” lausus Lucky.“Arvasin, et peale minu pole enam ühtegi järele jäänud. Selle pärast ta sind minu juurde saatiski…”

      “Mida? Mida?!” Gabriel tõmbas käe vabaks ning vahtis Lucky’t nagu jänes autotulede valguses.“Mis minuga ometi toimub? Kas sina tegid seda? Mida sa mu kuradima joogi sisse panid?”

      “Mitte midagi, kuigi mul oli selleks üsna suur kiusatus kohe, kui sind nägin.” Lucky istus lauale ning jõllitas Gabrielile otse näkku. “Ma ei ole su vaenlane. Mõistad? On sul üldse veel sinna üles midagi alles jäänud?”

      Täiesti ootamatu reaktsioonina kattis Gabriel näo kätega ja andis alla.Tal oli nüüd juba ükskõik, mis edasi saama pidi. Kogu seni tagasi hoitud paanika jõudis äkki kohale ja halvas ta üleni. Alles nüüd mõistis ta, et oli üldse imekombel ellu jäänud. Temasuguseid ei löödud tänapäeval risti, vaid üritati maha lasta mõne hullu poolt, kes oli kindel, et pühakud ei tohiks siia maailma üldse sündinud olla.

      Lucky vaatas teda hetke ja hakkas siis suhkruvett kokku segama. Ta kükitas Gabrieli ette ning üritas tema sõrmede vahele piiluda. “Ega sa ometi ei nuta?” küsis ta.“Su silmapliiats läheks laiali.”

      “Ma ei kasuta silmapliiatsit!” hüüdis Gabriel vihaselt, haaras laualt klaasi ning jõi selle ühe sõõmuga tühjaks.

      “Aga selle mainimine mõjus sulle päris värskendavalt. Äkki peaksid hakkama kasutama,” vastas Lucky.“Sina magad seal.”

      “Sinu voodi ees?” Gabriel kirtsutas nina.“Vaata, et sa öösel kusele minnes mulle peale ei astu.”

      “Ei, ma kusen sulle peale,” vastas Lucky tüdinult. “Maga ennast välja, äkki ajad siis mõistlikumat juttu.”

      “Aga kui ma pimedas kartma hakkan, siis ronin sulle kaissu,” lubas Gabriel.

      “Tule,” lubas Lucky lahkelt.“Mul on pussnuga padja all.”

      “Saangi vaevast lahti…” pomises Gabriel särki seljast kiskudes. “Head ööd.”

      Lucky kustutas tule ja riietas ennast lahti pimedas. Kuigi tal polnud kombeks alasti magada, eelistas ta siiski oma keha võõrastele mitte eksponeerida. Nimelt oleks neil võinud paari asja kohta pisut küsimusi tekkida ja Lucky ei tahtnud vastata. Eriti veel Gabrielile. Kuid ta pidi siiski tunnistama, et selles blondis äbarikus oli peidus midagi enamat, kui väljast paistis. Nüüd kannustas juba puhas uudishimu Luckyt Gabrieli kohta võimalikult palju infot koguma. Tundus, et Gabriel ise polnud veel paljudest asjadest teadlik. Koos saaksid nad aga tähtsatele küsimustele vastused. Võib-olla polnudki Gabriel kõigest üks ilus nukk, kelle kuldsete kiharate all hernesuuruses ajus peitusid vaid elutähtsad refleksid ja mõningane õppimisvõime. Lucky lootis kogu südamest, et see tõesti on nii. Vastasel korral oleks ta korraldanud Gabrieli jaoks kiire rännaku sügavale sügislehtede alla.Tema käed oleksid puhtaks jäänud.Ta lihtsalt viiks mehe nii kaugele, et mõistus ja keha ei pea enam vastu ning püssitoru meelekohal tundub enneolematult ahvatlevana.Ta oli seda varemgi teinud. Omavaheliste arvete klaarimise eesmärgil. Kuid seni oli sellest teadlik vaid tema.

      3.

      ARMASTUS, VIHKAMINE, KOHUSETUNNE

      Kui Gabriel ärgates vaevaliselt silmad avas, ei tekkinud tal vähimatki probleemi oma asukoha tuvastamisega.Tundus, nagu ta oleks terve oma senise elu jooksul alati just siin ärganud. Ning Lucky on iga päev lamanud teleka ees vanal logiseval diivanil ja vaadanud multifilme armsatest karvastest elukatest, kes üksteist jõhkralt tapavad.Ta naeris omaette.Vaikselt.Tuttavlikult. Gabriel tundis, et hakkab hulluks minema.Ta sulges silmad ja avas need uuesti. Kõik oli endine. Pead läbistas terav valuhoog.

      “Nad arvavad, et sa oled surnud,” ütles Lucky.“Nii et nime vahetamiseta me vist enam ei pääse.”

      “Ma tõusen surnuist üles ja kõnnin kõigi silme all mööda kullaga kaetud treppi üles taevasse,” lubas Gabriel. “Seda ei tohiks olla kuigi raske korraldada.”

      Ta tõmbas teki üle pea ja otsustas, et ongi surnud.Vähemalt täna. Poole tunni pärast hakkas loodus kutsuma. Gabriel avas silmad ja avastas, et Lucky vahib teda. Kuidagi imelik tunne oli. Gabriel hakkas juba kahtlema, kas Lucky juures on ikka ohutu elada. Samas ütles miski tema sees, et ta poleks ka siis katusekambrist vabatahtlikult lahkunud, kui Lucky oleks talle abieluettepaneku teinud. Gabriel väristas õlgu, hüppas ülehelikiirusel püsti ning jooksis vetsu suunas. Lucky vahtis aga endiselt punkti, kus veel hetk tagasi oli lamanud Gabriel, ja mõtles.Ta oli nii sügaval oma maailmas, et isegi apokalüpsise saabumine poleks teda praegu maa peale tagasi tuua suutnud.

      Kui Gabriel tagasi tuli, oli keegi siiski Lucky üles äratamisega hakkama saanud.Arvestades, et ta telefoniga rääkides kasutas aeg-ajalt sõna “kallis”, polnud tegu igapäevase töövestlusega. Olles kõne lõpetanud, vahetas ta sõdureid kadedaks tegeva väledusega riided ja hakkas tagi otsima.Tema riietel oli närvesööv komme kõige ebasobivamal ajal ennast kusagile ära peita.Asjad elasid ka Lucky juures ning neil oli väga õel hing ja väljakannatamatu iseloom.

      “Tervita oma naist СКАЧАТЬ