Loojate mängud. Leila Tael-mikešin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nõustus Gabriel.“Aga mind huvitaks üks pisiasi.”

      “Mis nimelt?”

      “Kuidas ma sinna saan, ilma et keegi risti ette lööma hakkaks?” “Niimoodi.”

      Nad seisid vangla seina ääres, hukkamist ootavate vangide kongi trellitatud akna all.Täpselt poole minuti pärast pidi langema hele valgus täpselt nende peale ning edasi oleks räägitud juba relvade keeles.

      “Ära saa valesti aru,” ütles Lucky ühe hingetõmbega, haaras Gabrielil õlgadest kinni ja suudles teda huultele. Kui tavaolukorras inimesed ainult tunnevad ennast suudlemise ajal lendu tõusvat, siis juhtus see nüüd tõeliselt. Nad pudenesid koost peeneks liivaks, mis kanti eikusagilt saabunud tuulekeerise poolt otse üles viimase lootusetuse kambrisse. Räbaldunud madratsiga naril magas keegi, kelle tumepruunid juuksed langesid üle voodi ääre.Tema õhuke nahk näis kuuvalguses surnukahvatuna. Gabriel puudutas naist vaikselt ning viimane ärkas kohe.Nähes enda ees oletatavat vaimu, tahtis ta juba karjuma hakata, kuid Gabriel kattis tema suu käega. “Rahu, me pääseme siit välja,” sosistas ta. “Kas kavatsed nüüd grupisuudlust teha?” pöördus ta Lucky poole.

      “Sellest poleks mingit kasu.Temal puuduvad igasugused võimed,” vastas Lucky.Ta võttis Gabrieli käe ning surus selle vastu ust.

      “Keskendu,” käskis ta, võtmata oma kätt Gabrieli käelt.Tütarlaps vaatas toimuvat, silmad suured.Mõne sekundi pärast sulas metallist ukse sisse piisavalt suur auk, et inimene sellest läbi mahuks. Põgenikud hiilisid välja ning hakkasid Lucky vaikse käskluse peale jooksma. Ümber nurga pöörates põrkasid nad kokku valvuriga ning edasi kujunes põgenemine meeletuks amokiks, mida saatis kõrvulukustav sireen ja tulistamine. Ükski kuul siiski ei tabanud, sest Lucky pani mängu kõik oskused, mis tal veel varuks jäetud olid. Poole tunni pärast küürutasid nad märjas kraavis ja kuulasid paranoiliselt iga häält.Varsti saabusid koerad, kes hüppasid kraavist üle ja kaugenesid kiiresti. Kisa ja taskulampide sähvatused hajusid. “Kuidas nad meid üles ei leidnud?” küsis Gabriel?

      “Firmasaladus,” vastas Lucky väsinult, aga siiski uhkelt.

      “Sa oleksid võinud meid kohe pärast väljajõudmist samamoodi koju tagasi viia, nagu sa meid sinna tõid,” lausus Gabriel ettevaatlikult, kartes valusat lööki Lucky poolt, mida õnneks siiski ei järgnenud. Saabus piinlik vaikus. Siis avas Lucky suu ja ütles: “Unustasin.”

      “Äkki teeksid sa seda nüüd,”kõlas naisterahva poolt esimene lause. Lucky ohkas sügavalt ning hetke pärast seisid nad juba tuttavas Lucky elu-, magamis- ja söögitoas.

      “Oh…” ütles naine vaikselt ning vajus Gabrieli ülestegemata asemele.Ta uinus silmapilkselt.

      “Tema nimi on Celia,” tutvustas Gabriel. Lucky noogutas süngelt ja hakkas kraavis läbi ligunenud riideid seljast kiskuma. Olles sellega valmis saanud, otsis ta kapisügavustest välja veel ühe teki ja padja ning viskas need Gabrielile sülle.

      “Ma ei usu ise ka, et seda ütlen, aga… Pool voodit on sinu.Täna ööseks.” Ta mässis oma teki juba enne pikali heitmist tihedalt enda ümber ning puges seinale nii lähedale kui võimalik. Gabriel kordas sama protseduuri ja püüdis voodi serval tasakaalu säilitada. Nende vahele oleks vabalt mahtunud üks tüsedam inimene.

      “Lucky,” ütles ta, “kas see, mis enne juhtus, oli ikka tingimata vajalik?”

      “Võib-olla,” vastas Lucky.“Maga nüüd.”

      “Aga sa ju…” jätkas Gabriel.

      Lucky pööras ennast vihaselt ümber ning jõllitas läbi pimeduse Gabrielile näkku.“On keegi sind kunagi maha jätnud?” küsis ta. “Ei…”

      “Siis ma isegi mõistan, miks sa nii idiootseid küsimusi küsid. Sinu rahustamiseks ütlen, et ma ei kavatse nüüd vähemalt kümme aastat ennast kellegagi siduda.”

      Gabriel tundis, kuidas tema nägu kuumaks muutus. “Tegelikult ei rääkinud ma üldse sellest.”

      “Millest siis?”

      Vastust ei tulnud. Lucky pööras uuesti selja ning hakkas sügavamalt hingama, teeseldes magamist.Põrandalt kostus hele niuksatus. Celia nägi halba und.Tänane päev oli neetult kiiresti möödunud, aga selle üle ei tasunud imestada, arvestades, et Gabriel oli ärganud alles õhtupoolikul. Kuu irvitas läbi kardinate ning peegel üritas teda üle trumbata.

      “Ära ütle midagi,” käskis Gabriel. Peegelpilt lehvitas talle ning kõndis minema.Vastu hommikut suutis Gabrielgi lõpuks uinuda.

      4.

      PURJUS INIMJÄNESED

      Täpselt kuu aega hiljem elas Gabriel uues kohas ja omas uut nime, mida ta ikka veel polnud endale meelde jätta suutnud. Kogu lõbu eest maksis Celia. Mitte keegi peale tema enda ei teadnud, kustkohast ta vajaliku rahasumma leidis. Igal juhul oli ka Celia enda identiteeti muutnud. Sellest hoolimata ei olnud ta nõus loobuma gootilikust riietumisstiilist ja piirdus välimuse muutmisel vaid juuste mustaks värvimisega. Samas oli politseil juba niigi liiga palju tööd ning nemad viitsisid kõige vähem igasugu kadumiste ja nimemuutuste üle juurelda…

      Endiselt surnuks peetud Gabrieli asemele oli nüüd tõusnud Aza, kes haaras pikema jututa ohjad enda kätte.Temast sai üheaegselt kuningas ja jumala asemik maa peal.Ta teadis üksikasjalikult kõigi asukohta ja tegevust oma võimualal ning lasi teelt kõrvaldada kõik, kes talle mingil moel tüliks olid. Celia põgenemine vanglast jäädvustati küll turvakaamera lindile, aga seal polnud näha kedagi peale tema ja valvurite. Lucky ja Gabriel oleksid justkui nähtamatuks muutunud.

      Veel paar iluviga, mis eemaldamist vajasid, ning täiuslik foto oligi valmis. Gabriel tegeles nüüd uute iidolite loomisega kergeusklike jaoks, muutes tavalised inimesed, kelle nimi oli millegipärast tuntuks saanud, fotodel ebamaiselt kauniks ja ihaldusväärseks. Aeg-ajalt meenus Gabrielile, kuidas tema endaga kunagi sama tehti, ning ta surus maha vägisi üles kerkiva vastikuse. Mis olnud, see olnud. Möödunu pärast ei tasunud enam põdeda. Siiski sundis miski Gabrieli arvuti tagant tõusma ja välja minema. Jalad viisid justkui iseenesest mööda hämaraid kõrvaltänavaid ühe peaaegu märkamatuks jääva keldribaari suunas.Täna paistis seal isegi mingit laadi elu eksisteerivat. Nurgalaua ümber istus parajalt purjus seltskond, millest suurem osa üritas laulda sünnipäevalapsele õnnitluslaulu. Lucky istus surmani tüdinenud ilmega baarileti taga ning nühkis ajaviiteks klaase läikima. Nähes Gabrieli uksest sisse marssimas, muutus tema näoilme pisut rõõmsamaks.

      “Esimene enam-vähem mõistuse juures inimene täna õhtul,” ütles ta.

      “Vara veel rõõmustada,” vastas Gabriel. “Äkki ma joon ennast sama segi kui nemad seal ja hakkan sulle siin leti ees laulma.”

      “Kindlasti,” vastas Lucky mitte just eriti veendunult. Ta tõstis pokaali vastu valgust, ohkas siis sügavalt ja jätkas nühkimist.

      “Kui sa nii jätkad, tuleb klaasile auk sisse,” kommenteeris Gabriel. “Parem vala selle sisse midagi.”

      “Mida?”

      “Mineraalvett. Jube uhke tunne tuleb seda taolisest klaasist juues.” “Idioot…”

      “Alles pidin olema ainus mõistusega inimene.”

      “Ma eksisin.”Viimast lauset öeldes tekkis Lucky näole korraks vaevumärgatav muie. Kuna kliendi soov on seadus, valas Lucky Gabrielile šampusepokaali СКАЧАТЬ