Loojate mängud. Leila Tael-mikešin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tuleb pudeli sisu, mitte sildi järgi. Nad võivad sinna ükskõik mida peale kirjutada ja juurde joonistada.”

      “Need olid veinijumal Lucky kuldsed sõnad,”aasis Gabriel.“Kuna sa oled ikkagi professionaal, siis palun vala joogid välja ka.”

      “Normaalseid veinipokaale sul ka pole,” jätkas Lucky arvustamist. “Millised nad siis olema peavad?”

      “Igal juhul mitte sellised, nagu need siin. Ma ei oska neile isegi nime anda. Kust sa need hankisid? Turult?”

      “Mingist supermarketist.”

      Lucky ohkas sügavalt ja pööritas silmi.“Ma pean vist ühe päeva ekstra sinu jaoks vabaks tegema, et aidata sul normaalseid klaase ja jooke otsida. Ning üht-teist kodu sisustamiseks…”

      “Joo ja ära mölise, sa pole oma kodus!” vihastas Gabriel.

      “Sina seda minu juures elades küll ei arvestanud…” ei jäänud Lucky vastust võlgu. Sellest hoolimata valas ta veini lõpuks ebasobivatesse pokaalidesse, nuusutas oma klaasi sisu ja kirtsutas nina, kuid jõi siiski. Gabriel lõi kapiukse vihaselt kinni ning istus Lucky kõrvale diivanile. Pärast paar minutit kestnud sünget vaikust lülitas Gabriel teleka sisse ning klõpsutas selle muusikakanalile.

      “Seltskonna surm,” kommenteeris Lucky.

      “Kus sa seda seltskonda näed?”

      “Kui lisaks meile neid kolme tõmblevat tüüpi seal ekraanil arvestada, siis on täiesti märkimisväärne seltskond.”

      “Pakuks neile ka veini?”

      “Nad jätsid joomise maha. Alates eilsest.”

      “Kahju…”

      Järgneva poole tunni jooksul jälgisid nad vaikides telekas toimuvat. Gabrielil hakkasid silmad üpris kiiresti vilama.Ta polnud enam kaua alkoholi tarbinud.

      “Mis sellest gooti tibist sai?” küsis Lucky. “Arvasin, et kolisite kokku.”

      “Miks nii?”

      Lucky kehitas õlgu.“Ma ei tea.Tavaliselt kolitakse ju.”

      “Sul on meeste ja naiste vahelistest suhetest omapärane arusaam.” “Täpselt nagu sinul gay’dest.”

      “Ma pole siiani suutnud mõelda sinust kui…”

      “Ma polegi.”

      “Aga…”

      “Enne Azat oli Carola. Kolm aastat.”

      Gabriel vaatas häiritult Lucky poole ning ütles siis:“Kas sa pead oma jalgu laual hoidma? Meil on põrand endiselt alles.”

      “Pean küll,” vastas Lucky rahulikult.Tema perfektsionismi juures oli selline käitumine üpris ebatavaline.Arvatavasti hakkas temagi purju jääma.

      “Aga ikkagi – mis sellest gooti tibist sai?” küsis Lucky uuesti.

      “Miks ta sind nii väga huvitab? Hakkas meeldima või?” Gabrieli käitumisse ilmus mõningaid ärevusele viitavaid tundemärke, mis ei jäänud Luckyl tähele panemata.

      “Vasta mu küsimusele,” käis Lucky peale. Mäng muutus tema jaoks huvitavaks.

      “Mis temast ikka sai… Pesitseb kuskil oma masenduse ja mustade looridega. Joonistab mingeid pilte eitedest ja hauakividest.”

      “Eitedest ja hauakividest…” Gabriel nägi Luckyt esimest korda südamest naermas.

      “Sul on ikka hea sõnavara küll,” ütles Lucky, kui oli naermise lõpetanud ja pisut veini joonud.Ta toetas pea vastu seina ja tundis ennast nii hästi, nagu ta polnud juba ammu tundnud.Azaga koos olles pidi ta pidevalt valvel olema, aga nüüd polnud selleks mingit vajadust. Gabrieli võis täielikult usaldada. Seda teadis Lucky juba siis, kui oli temaga ainult ühe tunni koos veetnud.

      “No las ta siis joonistab. Ma lihtsalt tundsin inimese käekäigu vastu huvi, muud ei midagi. Sul ei tasu iga asja pärast kohe paanitsema hakata.”

      Gabriel tõstis klaasi huultele ja vaatas ühte punkti teleri ekraanil. Seekord oli tema endale kaitsemüüri ümber ehitanud.

      “Aga ikkagi – teist oleks päris armas paar saanud,” jätkas Lucky kiusamist.

      “Ta pole minu maitse,” vastas Gabriel napilt.

      “Näe, purjus inimjänesed!”

      “Mida nad veel välja ei mõtle… Päris lahe jah,” nõustus Lucky. “Milline sinu maitse siis on?”

      “Räägi kõigepealt enda omast.”

      “Mina küsisin esimesena.”

      “Tead…” Gabriel tahtis juba midagi väga teravat öelda, kuid sai siiski viimasel hetkel pidama.“Ütleme nii, et kui sina oleksid naine, siis ma abielluksin sinuga.Vähemalt hoiaks keegi minu kodu kaunina ja näägutaks pidevalt mu kallal. Mida elult veel tahta?” “Sa vajad siis valitsejannat? Pole just eriti sinule omane, arvestades su iseloomu.”

      “Sinu kord.”

      “Kui ma ütlen, et mulle meeldivad blondid nukunäoga mehed, kas viskad mu siis välja?”

      “Mis ajast ma olen sulle meeldima hakanud?”

      “Siiani pole seda õnneks veel juhtunud. Rääkisin teoreetiliselt, kasutades sõna “kui”.”

      “Ja minu enesehinnang juba tõusis…”

      “Kuhu sellel enam tõusta on?”

      Vastust ei tulnud. Gabrielil saabus purjusoleku järgmine faas – ideede genereerimine.Alustuseks väänas ta veinipokaali jala kõveraks.“Lahe,” ütles ta totakalt irvitades. Lucky jätkas trikitamist, muutes veini roheliseks mullitavaks vedelikuks.“Ah,et mul on aeg lõpetada?” solvus Gabriel. Lucky ulatas talle oma klaasi.“Pudelis on veel,” lohutas ta. “Pole minu süü, et su majapidamises ainult kaks niinimetatud veinipokaali on,” lisas ta, kui Gabrieli klaas üles sulas ja vedelik laua sisse auku söövitama hakkas.

      “Too lapp, mis sa vahid!”

      “Need moodsad puhastuslapid on ikka lahedad küll,” kiitis Gabriel, kui oli olluse kokku kraapinud, ilma et lapp oleks põlema läinud.

      “Ma tegin selle limonaadi vahepeal kahjutuks, et sa oma kätest ilma ei jääks,” ütles Lucky.

      “Oleksid võinud seda kohe teha…” vastas Gabriel nukralt rikutud lauda põrnitsedes.

      “Sul oligi uut mööblit vaja,” lausus Lucky. “Pruun värv ei sobi siia tuppa.”

      “Pole viga. Seni, kuni uut mööblit pole, istun ise laua peale, varjan augu ära ja olen lihtsalt ilus,” otsustas Gabriel.

      “Huvitav, miks see pühaku värk sulle närvidele käima hakkas, kui sulle nii väga meeldib ilus olla?”

      “Privaatsuse puudumine. Olen sellest korduvalt rääkinud.” Gabriel istus tõepoolest lauale ja hakkas poseerima. Lucky СКАЧАТЬ