.
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу - страница 9
«Mis eesmärk sul siis on?»
«Kuu!»
«Kuu? Noh, palju õnne siis kuu-uurija, mul eesmärki ei ole, järelikult ei ela.»
«Elad ikka.»
«Ei ela.»
«Kindel?»
«Kindel.»
«Said kuskilt haigusloole näpud taha?»
«Seda samuti, aga lugesin ka viimaseid uudiseid.»
«Aaa, nojah,Tooni.»
Villu matsutas oma hõredate hammastega suud.
«Mnjaa… mis sa oskad kosta… Siiski – keegi ei sure enne, kui ta sureb. Surma pärast pole mõtet muretseda enne selle reaalset juhtumist.»
Vanamees avastas, et rinnaesine on niiske, leidis põhjust otsides suunurgast ilanire ning pühkis selle ära.
«Elu on elamiseks.»
Ristjan pöördus temast ära.
«Milliseks elamiseks? kas see on siin elu? Niikuinii oleme ju kõik juba sama hästi kui surnud.»
Ta pani virtuaalkiivri pähe ja sukeldus oma lemmikmängu. Kuskilt kaugelt kostis Villu nõrk hääl.
«No vajuta siis eutanaasianuppu. Ei vajuta? Ju siis ikka ei ole päris surnud.»
18. Kaheksateist
Taas avanesid maa-aluse šahti luugid, algas stardiloendus, düüsid sülitasid tuld ja kosmoselaev sööstis üles. Samal ajal startisid kõikjal tema ümber veel paarkümmend maa-kosmos tüüpi raketti, et tõmmata tuld enda peale ja eksitada taevast vahimeest. Juba mõni sekund pärast starti avasid kosmoselaeva pardakahurid tule kõrgustes nähtamatult tiirleva vaenlase vastu. Plasmakiired sähvisid, hävitades tulesabal kihutavaid koonuseid üksteise järel. Maale sadas tuhka ja sulametalli. Viimane sähvatus ja taas oli taevas täis katselaeva tükke.
17. Seitseteist
«Näe,Tormide ookean – selle kaldale lööks mina küll villa püsti. Ei tea, kas kuukad on kogu vaba pinna seal enda omaks kuulutanud või on krundid veel vabad? kahju, et Maa raha neile enam mingit pinget ei paku. Muidu, kujutad ette. Astud hommikul kööki, võtad kruusi kohvi ja vaatad Maad. Huvitav, milline Maa kosmosest pärast asteroiditabamust välja näeb?Vulkaanid?Või on kõik pilves? Hakatakse kutsuma Halliks Planeediks?Asteroid lööb ilmselt Ippoliti ka alla, või vähemalt rivist välja. Siis saavad kuukad siin ringi vaatamas käia. Päris vahva oleks. Nemad tulevad siia, mina ronin varjendist välja. Tere-tere, viivad mu kuu peale kaasa.»
Ristjan istus võrgus. Ta ei tahtnud vanameest kuulata. Tema jaoks varjendit ei olnud, vigaste jaoks olid ainult keldrid. Karta oli, et ka Villu ise võtab Toonit vastu mitte varjendis, vaid siinsamas instituudi keldris. Keldris aga maailmalõppu üle ei ela. Ristjan eelistas eesootavale hukule mitte mõelda, ta uputas end mängudesse. Need olid tema elu. Päris paljudest mängutegelastest hoolis ta rohkem kui ükskõik millisest pärisinimesest. Tegelastega koos oli poiss käinud läbi tulest ja veest, päästnud galaktikaid, elanud kaasa nende muredele ja rõõmudele. Kuid seekord, enne kui ta jõudis mängu lahti võtta, hakkas postkasti ikoon ekraani nurgas ärevalt vilkuma. Kiri? Neid tuli viimasel ajal harva. Ta oli enamiku tuttavatest blokeerinud. Vahest ülejärgmise palati Mikk, kellega nad kunagi tuba jagasid? Ei olnud Mikk. Poiss luges kirja läbi, siis veel korra. Kas see pidi olema mingi nali?
«Kuradi jama,» pomises ta.
«Noh, mis jama?» kostis Villu hääl kuskilt teisest reaalsusest. Seejärel lülitus vanamees poisi kommunikatsioonikanalile.
«Juhtus midagi või?»
«Venelased ründavad.»
«Mes?»
«Sõda. Venelastega.»
«Ehh. Soh. No on alles lugu… kindel ikka või?»
«Kindel-kindel.»
«Loodan, et nad Tähetorni maha ei lammuta. Siis on minu teleskoobi kasutusel kriips peal.»
Ristjan ohkas vanamehest tüdinult. Nii loll ei saanud ju üks inimene olla. Tähetorn? See on tema suurim mure. Poiss luges kirja veelkord.
«Ma sain mobilisatsioonikutse.»
«Ohoh.»
«Ohoh jah.»
Selle peale ei osanud isegi Villu midagi kosta.
«Kuidas nad siis mõtlevad…?»
«Mingisse küberkaitseüksusesse. Päris lolliks läinud.»
«Nojah…»
«Mille kuradi pärast nad meid ründama pidid?»
«Ju siis on vaja… kõrgemad tšinovnikud tahavad mängida kindla peale. Viimati oli ju uudis, et neil on kaks miljoni inimese tarbeks ehitatud varjendit sisse varisenud. Jumal teab mis seisukorras need teisedki on. Kiirelt tehti, pool materjali läks mingite eravarjendite jaoks ja tulemus käes. Rahvas marus, enam ei jõuta uusi urgusid ka kaevata. Mis sa hädaga ikka muud teed, kui vaatad naabrite poole.»
«A Ippolit?»
«Ma ei tea… kas kirjas ei öelda midagi?»
«Ei, aga öeldi…öeldi, et kõigile kaitsjatele antakse võidu korral koht Virumaa katastroofi kaitsekeskuse varjendisse.»
«Tõesti?Vaata, kuskil uudistes peaks räägitama täpsemalt…»
Sel hetkel kadus vool. Võrk poisi ümber kustus. Ka palat vajus pimedusse. Katkes kogu taustamüra, mis oli instituudi aluseid keldreid seni märkamatult täitnud. Vaid palati elutagamisüsteemide masinad vilgutasid endistviisi lõbusalt tulesid, nemad olid autonoomsel toitel. Kuskil käivitusid varugeneraatorid, süttisid avariilambid.
«Tundub, et tõepoolest sõda.»
Ristjan ei öelnud midagi. Küberkaitseüksus, koht varjendisse, vasardas tal peas. Kas ka minul on nüüd eesmärk?
16. Kuusteist
Vene sõjatehnikat oli laias laastus kolme liiki. Autonoomsed androidid, piloodiga või ilma rasketehnika ning eksoskeletina kantavad soomusülikonnad ehk mechad. Tegelikult võis ka mechasid juhtida üle võrgu, kuid Vene Föderatsiooni valitsusel oli vaja üleliigseid, varjendeisse mitte mahtuvaid hulki kuidagi vähendada ja seetõttu istus igas masinas juht.
Androide üle võtta oli peaaegu võimatu, need olid juhitamatud maniakid. Eelvägi, kellele näidati suund kätte ja kes hakkasid minema, hävitades oma teel kõik, nii omad kui vaenlased. Veel masendavam oli aga Eesti küberkaitsjate jaoks avastada, et androide ei andnud ka kokku jooksutada, sest need ei võtnud väljastpoolt mingeid käsklusi vastu. Nad olidki mõeldud töötama, kuni lahingutegevuse käigus hävinevad. Juhul, kui sõda läbi saab, siis peavad venelased viimastele ise otsa peale tegema. Seisma jätta ei olnud neid muul moel võimalik. Lihtne ja lollikindel. Meeleheitele ajav. Õnneks oli soomustehnika СКАЧАТЬ