Saladuslik tsaar. Maniakkide Tänav

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ olin kahekümne sekundi pärast jälle samal ebamugaval oksal, ribapüss palges. Juba roniski esimene punaste android jõest välja ning tõstis oma jala minu kodumaa pinnale. Ärritunult ei viitsinud ma öösihikutki käivitada, vaid tulistasin pimesi, juhindudes vaid roboti optikaseadme erepunasest täpist. Taas tekkis õhku helendav sinine spiraal, ning mõrtsukmasin lendas tükkideks.

      Nüüd lülitasin öönägemise sisse, siunates hoiatavalt vilkuvat kujutist, mis aku seisundit näitas. Skaneerisin jõge. Liikuv objekt Narva jõe veepinna all oleks veel saja aasta eest võinud tähendada salasigarette vedavat tuukrit (ainsat sorti venelane, keda marurahvuslike vaadetega Jaak sallinud oleks), kuid täna sai see olla ainult android, rasketööstuse jääkidest kokku klopsitud mudel Hk-74, ning sellised sissetungijad tuli hävitada. Hetk hiljem libises põhjahoovusega kaasa järjekordne robotivrakk.

      Jõeni polnud rohkem vastaseid nähtavasti jõudnud. Vaatlesin vaenulikku territooriumi ning selle plasmakahurite tabamustest lagedaks löödud kõledat pinda. Vastaskalda-taguste kraatriküngaste varjust ilmus silmapiirile veel kaks väikest punast täppi. Olin kannatlik, ootasin ja sihtisin, ent kuidagi ei õnnestunud mul tabada hetke, mil need üksteise taha oleksid liikunud, niisiis pidin kummagi peale laengu kulutama. Jaagu jutu järgi pidi lähiajal veel kuus androidi saabuma, ent mul oli ainult kolm padrunit järel. Neetud!

      Oli puhas õnn, et ma akule jäänud viimaste energiakübemete säilitamiseks öösihiku välja lülitasin ja silmi hõõrusin. Ainult tänu sellele märkasin ma puu alt paistvat õrna tulekuma. Kuradi Jaak – ta oli ennist androidide tulles ju minema jooksnud ja hõõguva suitsukoni sinnasamma poetanud ning nüüd oli kuiv sammal põlema läinud. Esimesed leegid nilpsasid juba mind kandva vahtra juurevõsusid.

      Kuid ka selle eest pidin ma tegelikult tänulik olema, sest puualust silmitsemata poleks ma märganud kuu helki inimest meenutava metallkogu pinnalt, mis vaevalt kahekümne meetri kauguselt ligines. Tardusin paigale – paistis, et mõrtsukmasin polnud mind veel avastanud, ehkki ilmselgelt oli tal snaipri umbkaudne asukoht teada. Kust kurat see veel tulnud oli?

      Nii lühikese vahemaa pealt polnud ribapüssi kasutamine mõeldav mingi füüsikareegli tõttu, millest ma sõjakoolis kuidagi aru polnud saanud, ent punaste tehissõdurid olidki ohtlikud just sellisel kaugusel. Kui üks niisugune ligi pääseda suutis, oli meil tavaliselt kuri karjas.

      Nüüd seisis robot otse meie väikese metsatulekahju juures ning skaneeris midagi oma üliaeglase ja kohmaka tehisajuga. Nägin ainult üht võimalust – suunasin skafandri energia ronimismootoritesse, et kukkumist pehmendada, ning hüppasin metslasemöiret kuuldavale tuues ja püssi nuiana kasutades otse vastasele selga.

      Põrutus oli ränk, ent maandusin kuidagi jalgadele, ning saabaste gravikompensaatorid kulutasid ära viimase akusse jäänud energia, et mind säästa. Jalaluud jäidki terveks ja mina püsti, ning meeleheitlik hüpe läks asja ette – kukkumise pealt olin püssipäraga androidi parema käe pihta virutanud, lüües selle titaaniumliigesest välja ning tõrjudes seega kõrvale tapamasina käsivarde integreeritud impulssrelva valangu, mis kahjutult maapinda tabas. Tasakaalu tagasi saades äsasin uue hoobi, sedakorda otse punase täpikese pihta, mis kaunistas roboti inimkolba kujulise pea kükloopsilma. Pea vajus viltu, valgus kustus ning vaenlane kukkus jalapealt kokku.

      Taipasin alles nüüd hingata, ning läkastasin puu najal oma põrutusest kinni löödud kopsud lahti. Natuke õhku ahminuna trampisin samblal, kuni Jaagu tekitatud põleng lakkas, ning tegin sama siis androidi kaelal, kuni masina pea kehast eemaldus ja vrakk kahjutuks muutus.

      Kuulatasin: kõik paistis vaikne. Seejärel söandasin uuesti liigutada ja puu otsa ronida, mis nüüd võttis paar minutit, sest jalg oli haige ja varustuse üldaku oli energiast täiesti lage. «Viis tükki veel,» vasardas mu peas, kui ma ikka ja jälle oma kolme padrunit kokku lugesin.

      Niimoodi meil sõda Venemaaga käiski – nemad ehitasid järjest odavaid androide ja saatsid nood kohe rindele, et meie varusid ja vähest elavjõudu välja kurnata. Neil oli aega ja ressursse, meil ainult vaprad mehed ja üksikud head lääne relvad. Bioloogilise jalaväega nad tulla ei saanud, kuna aasta eest ratifitseeritud Neljas konventsioon keelas igasuguse ulatuslikuma sõjategevuse inimeste vahel. Meie väejuhatus oli taibanud esimesena mehed rindele saata, seega jäi punastel üle ainult roboteid kasutada. Lisaks ÜROle jälgis kogu konfliktipiirkonda Maa ümber tiirlev autonoomne orbitaalkaitsesüsteem Ippolit, mis oleks liiga mastaapseks kiskuva sõjategevuse või massihävitusrelvade kasutamise puhul võinud kogu läänemere idakalda hangunud mateeria mülkaks muuta. Plasmakiirtega üles küntud Narva jõe tagune ala oli olnud vaid Ippoliti hoiatuslask. Usun, et ohvitseridele mõlemal poolel valmistas nii rangelt reglementeeritud sõjapidamine korralikku peavalu, kuid mina ei kurtnud, sest sain oma oskusi parimal moel rakendada. Oleks vaid laskemoona rohkem olnud…

      «Hei!» raputas partneri hüüatus mind ärkvele. Jaagu hääl kõlas kusagilt kagu poolt. Vaatasin ringi, kuid ei silmanud teda – ilmselt oli ta moonderežiimil. Lõpuks märkasin läbi mõranenud sihiku jõekaldal eikusagilt ilmuvat suitsupilvekest, justkui oleks virvatuluke kärssama läinud. Jaak tegi suitsu. «Hästi tehtud,Tarzan!» jätkas ta hõikumist, «too raibe tuli põhja poolt üle jõe. Paistab, et seda viimast satsi ongi veidi targemaks õpetatud. Kiiremaks ka. Vaata ette, sealt võib neid veel tulla.»

      Sellega meie ühepoolne vestlus ka lõppes ning Jaak kadus taas vaikusse ja varjudesse, kus oli tema päriskodu. Jäin valvesse.

      Lahingu lõpuosa ei lasknud end kaua oodata. Põhja poolt ilmusidki koidueelses sügavaimas pimeduses nähtavale erepunased täpid. Kaalusin püssi käes, hingasin sügavalt ja panin siis relva palge. Laadisin ainult ühe padruni korraga, et mitte unustada noatera, millel kõik nüüd seisis.

      Neli täppi. Kolm kuuli.

      Saatus oli tol hetkel veel minu poolel ning ma võin uhkusega öelda, et oma ametile ma häbi ei teinud. Kaks täppi joondusid puude vahel ning mina vajutasin kindla käega päästikule. Ööpimedust läbistas surmatoov metallitükk, õhku jäi hõljuma helendav tolm ning kaks punast tulukest kustusid ühekorraga. Veel üks ajastupikkune minut, veel kannatlikkust, ning jälle seisid kaks robotit minu tulejoonel täpselt reas, et ma nad kodumaa pinnalt minema kõmmutada saaksin. Kirglikult vajutasin ma päästikule. Kärgatus, kolin, ning põhjakaar oligi ründajaist puhas.

      Pühkisin laubalt higi. Üks padrun oli veel järel. Panin selle värisevate kätega rauda ja jäin mõttesse. Neli, siis üks ja nüüd veel neli. Kurat – kusagil pidi veel üks android olema. Ja ennäe, sealt see tuligi…

      Nüüd sellele ööle tagasi vaadates ja Petseri all labidatööd tehes võin ma öelda, et ei kahetse midagi. Jaak oli mulle tolleks ööks lubanud kümmet androidi. Õnnetuseks ta eksis. Kui jõe vastaskaldal ilmus ööpimeduses silmapiirile kümnes tuluke, siis tegin ma ainumõeldava liigutuse ja kasutasin ära oma viimase kuuli. Hoolimata väsimusest ja lahingupingest oli mu käsi kindel ning ma tabasin otse märki – punasesse täppi horisondil. Ehkki ülemused mind hooletuses süüdistada võtsid ja karistuseks kaevikuid kaevama saatsid, polnud see minu süü, et luurelennuk leidis hommikul teiselt poolt Narva jõge Jaagu peata korjuse, mille kõrval vedeles käestkukkunud suitsukoni.

      Stardiloendus

Maniakkide Tänav

      20. Kakskümmend

      Pikk voolujooneline kere sööstis taevasse. Šaht, millest ta startis, hõõgus, suitsujoad matsid ümbruskonna endasse. Vabadusihast väriseva noolena tõusis rakett üha kõrgemale – kosmosesse, kuule! Sähvatus kuskilt kõrgustest, plasmakiir, silmipimestav plahvatus ning raketi tükid paiskusid atmosfääris laiali. Hõõguvkuumadena prantsatasid nad stardipaigast kaugel eemal alla tagasi Maa peale. Kosmos ei võtnud külalist vastu.

      19. Üheksateist

      Kui СКАЧАТЬ