Saladuslik tsaar. Maniakkide Tänav

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ edasi. Masina eest kõrvale ta enam ilmselt ei jõua, kuid mees oli näinud eespool kuupinnas laia lõhet. See oli tema viimane võimalus. Regoliidipuru üles keerutades sahmis mees edasi. Keha verises skafandris leemendas higist, süda kloppis meeleheitlikus tempos ning siis oli monstrum kohal. Taevani kostev kisendus pääses Jaagu suust, kui robonaut tal põlved küljest hammustas. Monstrum seiskus ja punane sähviv valgus täitis ümbruse. Paari sammu kaugusel mehe ees mustendas suur pragu. Pikemalt mõtlemata sööstis Jaak edasi ja sukeldus lõhesse. Alles seal, pea ees mööda nõlva allapoole libisedes mõistis mees oma valuhulluses tehtud viga. Ta poleks pidanud enam pingutama. Päästemeeskond oli teel ja robot püsis ju paigal, kuni tal Jaak lõugade vahel oli. Oleks pidanud lihtsalt ootama. Nüüd aga… ta tajus, kuidas maapind värisema hakkas.

      Mees jõudis lõhangu põhja. Ta keeras ennast õigeks ja rabeles hetkekski peatumata mööda lõhet edasi. Lõhe jooksis põiki kaevandusmasina eest läbi. Ülevalt hakkas langema tolmu. Kivid varisesid alla. Äkki tundis Jaak, kuidas tal õhk kopsudest välja rebiti. Üle teravate kivide roomates oli ta skafandrisse mikroaugu rebinud. Vaakum kiskus skafandri sisemise atmosfääri välja mõne hetkega. Ülikond ei olnud mõeldud kestvaks roomamiseks üle karmi maastiku. Veel hetk ja nutikangas parandas rebendi. Värske õhk pahises kostüümi. Jaak tõmbles, tema ninast ja suust voolas verd. Ülalt langes kive ja tolmu, maa tema ümber ei võbelenud enam, vaid rappus ja värises. Mees ahmis päästvat hapnikku kopsudesse ja siples edasi. Veel hetk ja tema kohal sähvisid puurterad, kogu maailm oli täis tolmu ja kive rabises nagu vihma. Mees oleks nagu kuu-alusesse põrgusse sattunud.

      «Neil rõõmustab,» libises üllatavalt rahulik mõte mehel läbi pea ja siis oli kõik möödas. Ta oli mattunud tolmu ja kivide alla, maavärin üha kaugenes.

      Jõuetult liigutas Jaak sõrmi. Kõigest hoolimata need liikusid. Siin ma nüüd olen ja siia ma suren. Hüvasti, Pietari, hüvasti, Villu, hüvasti, geenitehnoloogid, hüvasti, inimkond. Kogu Jaagu keha oli teravast valust hoolimata haaranud tuim apaatia. Jõud oli otsa saanud. Nii imelik on mõelda, arutas Jaak, et minu surm määrab kuu koloonia ja ühes sellega ka inimkonna hukule. Ma ei jõudnudki neile päästvaid teadmisi hankida.

      Ümberringi hakkas kuupind taas värisema. Ta tuleb tagasi, mõtles mees. See oli peaaegu vaistlikuks muutunud püüd roboti eest põgeneda, mille tõttu hakkas Jaak end ülespoole kaevama. Ja kord juba sellega alustanud, rügas ta tuimalt edasi. Peaaegu üliinimliku pingutusega suutis mees end tõepoolest kivirisu alt välja murda. Vaid pool meetrit oli enne puudu jäänud, et ta roboti eest kõrvale saanuks. Kiviprahti endalt maha pühkides vaatas estronaut üles. Tontlikus pimeduses oli raske öelda, kui sügaval ta täpselt asus. Kas ronida üldse üles? Seal ei oota teda niikuinii midagi muud kui vana hea robonaut. Aga jääda siia alla…

      Ma olen selleks liiga kuradi palju vaeva näinud, et lasta end lihtsalt tolmu alla matta, mõtles Jaak. Las see värdjas tuleb ja hammustab mind veel kord. Läksid põlved, mingu ka reied. Minu pärast inimkond ei hukku, rääkigu Neili-sugused mis tahavad.

      Just ilma minuta saavad nad hukka. Ta hakkas ronima, tundes üleval ootava roboti suhtes väljakannatamatut õudu. Kuid ta pidi nad päästma.

      Päästemeeskond jõudis kohale kümme minutit hiljem ja leidis mehe robonaudi plinkiva avariitule järgi kergesti üles. «Teil vedas,»

      Pomises mees igavese Päikese arstidele, kui baasi operatsioonilaual kaks päeva hiljem silmad avas. «Äärepealt oleksin alla andnud.»

      Väike täpp horisondil

Jaagup Mahkra

      Oma rindemehe-elu viimast ööd alustasin ma kaku kombel puuvõras istudes. Mäletan seda hästi, ehkki öö algas nii nagu ikka: oks tagumikku soonimas, vasak põlv kange ja mingi satikas mu püksisääres uurimisretke tegemas. Ometi ei lasknud ma end häirida ega liikunud paigast. Olin snaiper, ja niisuguse asjaga harjunud.

      Minust paarikümne meetri kaugusel vulisesid Narva jõe reostunud veed ning nende taga laius tohutu Venemaa. Sügasin oma ribapüssi sihikuga ninajuurt ning kammisin vastaskallast. Ootasin ohtu idast, nagu Eestimaa pojad juba aastasadu teinud on.

      Stopp, mis see seal silmapiiril oli?Väike liginev punane täpp… veel üks… ja veel… luureandmed olid olnud õiged. Lülitasin sihiku öönägemisrežiimile ja vaatasin uuesti. Oligi kolm androidi. Toetasin püssikaba mugavamini õla vastu ning tulistasin.

      Vaikuse katkestas torust kõlanud summutatud mütsatus; ribapüssiga laskmisele omane heli. Ööhämarusse tekkis hõljuva tibeeriumitolmu ergav helesinine spiraal, mis tähistas veerandi valguskiirusega liikunud metallitüki teekonda. Esimese androidi peaosa lõhkes ning keha selle all paiskus mitu meetrit tagasi, tabades tema taga marssinud kolleegi ja jättes mõlemast järele vaid suitseva metalli hunniku.

      Olnuks leitnant seal, saanuks ma kiita – kaks tükki korraga polnud sugugi paha, eriti kui laskemoon arvel oli. Kulutasin veel paar padrunit ning hävitasin kolmanda ja äsja nähtavale ilmunud neljanda androidi. Arvasin siis, et tolleks ööks oligi rünnakutega kõik. Kamminud silmapiiri veel kord üle, lülitasin öönägemisseadme välja, et hinnalist energiat säästa.

      Jäin veel mõneks ajaks puu otsa istuma, ehkki selleks polnud tol hetkel vajadust – kui luure ütles, et leningradi poolt tuleb neli androidi, siis nii üldiselt ka oli. Minu paarimees Jaak oli hea maakuulaja. Pakkisin püssi kompaktsemaks ning toetasin selja vastu jämeda vahtra tüve. Vaatan sügisesi taevatähti, kuulasin kõrgenergiahaubitsate kauget kõminat ning ümisesin omaette vaikselt metsavennalaulu. Ärkasin meelisklustest alles siis, kui mu ninna tungis põleva tubakapuru hais.

      Ronisin alla, et jalgu sirutada ja Jaaguga juttu puhuda. Ma ei tea, kaua ta seal juba seisnud oli, ja ma ei küsinud ka – ametisaladus. Ta polnuks suurem asi salakuulaja, kui ma tema tulemist märganud oleks. Nüüd aga seisis ta otse minu vahtra all, toetudes vastu puud ning imedes paberossi. Vana jope, mida ta seljas kandis, ei meenutanud millegagi kõrgtehnoloogilist varjeülikonda. Ma ei väsinud kunagi imetlemast, kui luurajad selle sisse lülitasid ja siis otse minu silma all haihtusid. Siiski ei palunud ma Jaagul mulle siin etendust korraldada – ka tema varustuse energia oli viimase džaulini arvel.

      «Rääkisin Martiniga kõrvallõigust. Umbes tunni pärast on veel kümmet metallmeest oodata. Paistab, et leningrad hakkab meie sektorit survestama. Ei tea, kas on suuremat pealetungi oodata.»

      Jaak viskas lõpuni kimutud suitsu käest. Kustutasin samblale maandunud hõõguva koni, et tulekahju ei tekiks. Kui keegi staabist oleks sellisest käitumisest kuulnud, oleks Jaak kohe kaevikuid kaevama saadetud. Ent siin rindel ei kontrollinud meid keegi ning minu paarimees sai lahedalt oma vanu harjumusi jätkata. Olin kord binoklist silmanud, kuidas ta isegi luurekäigul põõsastes hiilis, tossav pläru ees. Aga mees teadis, mis mees tegi, ning oli tõepoolest hea luuraja ja tubli sõdur, kelle üle isamaa uhke võis olla.

      Kui olime pool tundi istunud ja einet võtnud, teatas Jaak mulle otsekui muuseas:«leningradis istuvad agendid informeerisid meie staapi, et sealsete masinatehaste ressursse olla kolmesaja protsendi võrra suurendatud. Nagu sa aru saad, tähendab see meile lähiajal kolm korda rohkemat tööd. Võib-olla enamatki, kui kuuldused tõele vastavad ja nad mingid uuemad mudelid valmis meisterdanud on. Hoia püss puhas ja käsi kindel.»

      Protesteerisin vihaselt, kuigi adressaat oli vale:«Mul on ainult seitse padrunit järel. Pean nad kabaga minema peksma või?»

      Jaak vastas: «Hommikul lubati lisa tuua. Pead kuidagi hakkama saama,» ning süütas uue suitsu.

      Ohkasin ja vaatasin ringi. Järsku kuulsin jõe poolt sulpsatust. Tõmbusin kohe valvesse ning vajutasin kätteõpitud liigutusega nupule, mis relva minu käes lahti pakkis ning sekundiga lahingukorda seadis. Vaatasin Jaagu poole, СКАЧАТЬ