Saladuslik tsaar. Maniakkide Tänav

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kui taarus suure sõjamasinaga. Kasahh ärkas ja vahtis uniselt ringi. Ilmselt arvas ta silmapilguks, et kaaslased mängivad mingit lolli vingerpussi. Sõdur püüdis masinat oma kontrollile allutada ja avastas järjest suurenevas ärevuses, et käsijuhtimine ei toiminud. Nüüd märkasid kohmakalt eemalduvat masinat ka laagrivahid. Läbi eetri kostsid venekeelsed hüüded. Nõuti paroole, loobiti vandesõnu ja lõpuks avati tuli. Ristjan sundis masina üle minema jooksule.

      Siniseid jutte enda taha õhku jättes vingatasid kuulid, niites puid ja põõsaid. Tabamusi rabises vastu masinat raskete hoopidena. Soomus pidas vastu ja Ristjan otsustas varjumise asemel sammu lisada. Tuli aga üha ägenes ja üks kuulidest läbistas viimaks soomuse. Kasahh lendas oma juhikohal veriseks pudruks, lõhkekuulist jäid terveks vaid käed ja jalad. Ristjan lisas kiirust, juba tuli teine ja kolmaski soomustläbistav tabamus. Iga kord võpatas noormees oma juhtmepuntraid täis palativoodis, nagu oleks ta ise pihta saanud. Kusagilt selja tagant vastase laagrist sööstsid õhku satelliitjälgimist takistavad keemiapuisteraketid. Nende varjus väljusid baasist moondekatte alt ka vastased.

      Joosta-joosta-joosta! Ristjani ümber tormasid läbi võsa teised vene sõjamasinad. Nad olid ärandanud terve rühma jagu mechasid korraga, niipalju kui suutsid lahti muukida. Kuulid ulgusid nagu näljased šaakalid. Ristjanist paremal plahvatas kellegi teraskoletis tükkideks. Tankitõrjevastane rakett «Mogila», tuvastas ülikonna arvuti. Kui Ristjanil poleks tõlkeprogramm kõrvalt jooksnud, poleks ta kirillitsast midagi aru saanud.

      «Seis!Varjuda!»

      Ristjanil läks veel meetrit kümme, enne kui ta masina peatada suutis ja pikali räntsatas. Üle pea tuhisesid tule- ja suitsusaba maha jättes mitu raketti. Tema ette ekraanile ilmus rühmaülema saadetud lahinguplaan, kus oli märgitud vastase saabumise umbkaudne suund, nende rühma asukoht ja igaühele laskesektorid.

      Üle lahinguvälja rullus satelliitide vastane keemiapilv, mis pidi lahingut Ippoliti eest varjama.

      «Tuli vaba!»

      Ristjan ajas end ülespoole ja andis vastastele mecha kahest raskekuulipildujast paar valangut. Ta lasi umbes ja püüdis nii sensorite kui palja silmaga avastada kedagi, kelle pihta saaks tõsiselt tulistada. Tingmärgid olid aga muutmata, ta ei saanud aru, kus omad, kus võõrad. Hõivatud mechad saatsid endiselt venelaste tunnussignaale, et vastast segadusse ajada. Ristjan sattus sellest ilmselt suuremasse segadusse kui vastased, sest kuulid vilisesid ta asukoha suunas üsna tihedalt, ümberringi lendas mulda ja kive. Ristjan vastas, tulistades umbes, lühikeste valangutega. Peaasi, et tõprad ei saaks rahulikult sihtima hakata ja peaksid samamoodi pooleldi ehku peale täristama.

      «Taanduda!» kõlas käsklus ja Ristjan hakkas laskmist katkestamata vastasest eemale roomama. Siis kuulis ta võõrast ebameeldivat vilinat kuskilt kõrgelt ja kaugelt. See oli midagi uut.

      «Miinid!» teatas hoiatus ekraanil. Ta kangestus. Miinid?

      Hüva… aga mida siis nüüd teha?

      Esimene laeng lõhkes küllaltki kaugel eemal, kuid Ristjani kehast käis sellest hoolimata tuline hoog läbi. Veel üks langes raskelt maha ja pani maapinna vappuma. Sadas mulda ja võsapuru. Erutusest ja hirmust ronis sisikond poisile kurku. Ristjan teadis, et ta on tegelikult kaugel eemal, tagalas, ohutus kohas ja see, mis miinisajus maas roomab, on vaid kasahhi veriseks pudruks muutunud laibaga kaugjuhitav soomusmasin. Kuid kogu tema taju oli selles soomusmasinas. Iga rakk tema kauges ohutus tsoonis olevas kehas soovis järjekordse miini saabumist kuuldes muutuda pisi-pisikeseks, tõmmata end kerra ja lahustuda rappuvas maapinnas. Iga plahvatusega muutus ta soov ennast maa alla kaevata üha suuremaks. Kohe tapetakse ta ära. Neetud sõda! ilmaasjata ei vajutanud ta juba ammu eutanaasianuppu, ilmaasjata…

      Masin plahvatas, leegid tundusid haaravat läbi virtuaali ka poisi aju. Ristjan kisendas surmahirmus. Ta hakkas rabelema, avas silmad, rebis kiivri silme eest ja avastas segaselt ringi vahtides, et oli oma palativoodis, instituudi keldris, ohutus kohas, näruses koorunud värviga maa-aluses punkris. Kuid silme ees oli punane udu, veri tema soontes kees alles ning kogu keha vappus surmahirmust. Hea vähemalt, et tal kateetrid küljes olid. Esimest korda kogu oma elu jooksul oli tal neist hea meel. Keha värises higist märjas voodis. Jälgimismasinad hakkasid vastikult piiksuma, ta oli mitu voolikut rabeledes lahti tõmmanud. Koridorist kostsid biorobotist sanitari kiirelt lähenevad sammud. Kõrvaltvoodist kostis kriiksumist. Villu ärkas.

      «Noh,» rögistas taat. «kuidas on?»

      Ristjan neelatas.

      «Käi kuradile.»

      Täisvärdjas, mõtles ta. See kuradi Villu on ikka üks kuradi täisvärdjas! Hoidku oma kuradi suu kinni! Aga ma jäin ellu! Pääsesin. Ta vaatas voodi kõrval asuvat eutanaasianuppu. Eutanaasia tähendas kreeka keeles «hea surm» ja mitte selles tähenduses, et surm on hea, vaid et nad saaksid minna rahulikult ja valutult. Nemad olid andnud teadusele, mida teadus soovis, ja vastutasuks lubati neil soovi korral rahus surra. Ristjan oli mitu korda mänginud mõttega seda vajutada. Korra oli ta isegi kaitsekatte üles tõstnud ja hoidnud näppu juba lülitil.

      Nüüd vaatas Ristjan läbipaistva katte all olevat nublakat hoopis teise pilguga. Ta teadis, et ei vajuta seda nuppu kunagi.

      Surmahirm, mida ta kuulide all tundis, oli olnud liig. Ta ei tahtnud surra.

      15. Viisteist

      Raketid sööstsid üles. Need ei olnud kosmoselaevadeks mõeldud, kuigi viimastega äravahetamiseni sarnased. Nende Suvorov-tüüpi rakettide ülesanne oli tuld enda peale tõmmata ja rajada niiviisi teed tegelikule kosmoselaevale. Juba maapinnalt tõusmise algstaadiumis hakkasid plasmakiired neid 20 000 kilomeetri kõrguselt orbiidilt jahtima. Suvorovite järel startis teine laine: kutuzovtüüpi raketid, millele olid lisatud relvasüsteemid, mis fikseerisid Suvoroveid hävitavate seadeldiste asupaigad ning andsid nende pihta laseritest tuld. Kahekümne tuhande kilomeetri kõrgusel orbiidil olev satelliit liikus suhteliselt aeglaselt, seda sai laseriga kergesti valgustada ning niiviisi üle kuumendada. Mitte küll süüdata, vaid lihtsalt kuumutada. Kuumutamine ei võimaldanud Ippoliti üksuste radiaatoritel soojust hajutada, mille tulemusena põletas satelliit end viimaks ise läbi. Õhus paiknevast keemilisest laserist oli selleks rohkem kui küll. Kuigi laseri kiir hajus teekonnal ja 20 000 kilomeetri kaugusel oli selle diameeter viiekümne meetri ligi, jäi energiatihedus piisavalt suureks, et ületada päikesekiirguse oma. Lasereid suunati aga relvakompleksidele mitmeid. Raketid plahvatasid plasmalöökidest üksteise järel. Mõni minut ja üks Ippoliti relvakompleksidest kõrbeski läbi. Enamik Suvoroveid oli selleks hetkeks alla tulistatud. Kutuzovid vahetasid sihtmärki. Ent siis olid nad juba piisavalt kõrgel ja sattusid orbiidil tiirleva rämpsu teele. Laserikandjad purunesid üksteise järel. Viimased laskis puruks järjekordne plasmakiir. Ent üks – kõige viimane laevadest murdis läbi ja kadus kosmoseavarustesse. Kahjuks oli see mehitamata.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, СКАЧАТЬ