Saladuslik tsaar. Maniakkide Tänav

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli kergem, kui ta oli osanud arvata. Ka jalgadega andis täitsa talutavalt tõugata. Esmaabisüsteemi süstitud medikamendid ja väike gravitatsioon panid teda tundma, et soovi korral võiks end isegi püsti ajada ja püüda köntidel edasi komberdada. Ka robonaudi punane avariivalgus kadus, kui masin tajus, et bioloogiline takistus on eest kadunud. Jaak jõudis ennast viis-kuus meetrit edasi vinnata, kui ta tundis, et maa taas võbelema hakkas. Takistus oli eest kadunud, robot oli end käivitanud ja taas ettenähtud ülesannet täitma hakanud. Jaak keeras ennast kohmakalt tagasi vaatama. Kosmose pimedusest veel tumedam vari tõusis mehe selja taha.

      «Ei!» karjus mees. «Seisa! Jää seisma kuradi…»

      Veri paiskus taas läbi terve skafandri kiivrisse välja. Mees tundis seni jäises külmuses põlenud jalgades kohutavat kuumust. Ta röökis valust ja õudusest. Robonaut oli hammustanud tal jalad poolest säärest maha ning siis taas seiskunud. Jälle sähvis kuu öös punane avariivalgus. Jaak ulgus, kuigi ta ei tundnud šoki tõttu enam ei valu ega külmust. Skafander ta jalgade ümber sulgus, sisinal pahises värske õhk kostüümi ning esmaabisüsteem analüüsis mehe seisukorda, kuid ei leidnud vajadust tegutsemiseks. Jaak karjus kaua. Viimaks ta vaikis ja hingeldas oma verisesse kiivrisse. Mõnda aega ei suutnud ta midagi mõelda. Vahtis hingeldades verd oma kiivris ja vaid värises üle keha. Tasapisi hingamine ühtlustus.

      «Ta teeb seda veel,» mõtles Jaak. «Niipea kui ma ennast eemale vean, arvab ta, et kõik on korras, hakkab liikuma ja ei peatu enne, kui on minust veel ühe tüki maha kaksanud.»

      Ta ajas ennast küünarnukkidele ja vaatas tagasi. Masin seisis valguse plinkides nagu kuri deemon, oodates oma hetke.

      «Ma pean ta, raisa, kuidagi välja lülitama.»

      Ta meenutas hoolega robonaudi ehitust, niipalju kui seda teadis. Polnud mingit võimalust, et ta suudaks masinat kahjustada. Kõigepealt peaks ta pääsema mööda masina tohututest lõugadest, kuid kui ta juba neist möödas on, siis pole tal enam vaja robonauti välja lülitada, siis võib ta vabalt ka niisama kulgurini roomata. Niisiis lõuad. Viiskümmend meetrit laiad. Tema oli umbes… Jaak uuris pingsalt pimedust. Nojah, ta oli umbes keskel. Mehele kippus peale hüsteeriline naer.

      Äkki saaks kuidagi pinna alla kaevuda? laseks tal üle sõita ja roniks välja? Naeruväärne mõte. Jaak ei olnud kindel, kuid masin hekseldas kindlasti üsna sügavalt. Kui kiiresti oli robonaut ennast eelmine kord tööle lülitanud? Jaak ei mäletanud. Palju ta oli jõudnud roomata – viis meetrit? kuid ta oli roomanud kiirustamata. Kui panna mängu kogu oma jõud… ehk jõuaks masinal eest roomata. Too ei olnud kuigi kiire. Võimalus oli täitsa olemas. Ainus võimalus. Halb oli see, et Jaak pidi roomama mitte ainult edasi, vaid samal ajal ka kõrvale, et masina lõugade eest lõpuks eemale saada. Kakskümmend viis meetrit jämedalt võttes. Viltu minnes kaks korda rohkem. Viiskümmend meetrit roomamist. Eelmine kord sai masin ta juba viie peal kätte. Õudus nööris estronaudi kõri kokku. Sellest polnud lugu, kui masin talt veel ühe suutäie küljest lõikab. Selle elab üle ja uued jalad on vaja niikuinii panna. Kuid õudne oli see mõte ikkagi.

      «Ole nüüd tubli, Jaak-poiss,» kordas mees vanaema sõnu.

      «Ole nüüd tubli.»

      Estronaut startis. Ta libises üle kuumaastiku kiirelt ja kergelt nagu sisalik. Enne kui punane plinkiv tuli kustus ja robonaut üldse ärkas, oli mees juba peaaegu kümme meetrit eemal. Vaevu läbi kuivava vere kulguri prožektoreid orientiirina kasutades pures Jaak huuled katki, et veelgi kiirust lisada. Maa tema all hakkas vabisema. Mees ei heitnud pilkugi tagasi ja keskendus roomamisele. Viisteist meetrit edumaad, kuid see hakkas kiiresti kahanema. Õudusega mõistis Jaak, et masin oli hoopis kiirem, kui ta oli lootnud. Nüüd kiikas ta ikkagi korraks tagasi. Tume vari oli juba selja taga. Mees karjatas kähedalt ja kargas meeleheites püsti. Kohmakate hüpetega kalpsas ta oma jäätunud köntidel edasi. Nüüd suutis ta korraks masinaga sammu pidada, kuid maastik ei olnud sile. Kaljurünkad raskendasid liikumist, seal, kus kaevandusmasin külmalt otse tuli, pidi Jaak ümber põikama. Robot kogus üha enam hoogu ja ühtäkki mõistis Jaak, et ta ei jõua õigel ajal eest ära. Masin saab ta kätte. Meeleheites kargas ta järgmise teel ees seisva rahnu otsa, ja siis oli robonaut kohal. Jaak tegi meeleheitliku hüppe otse robonaudi suunas. See oli pikk ja aeglane lend. Kogu Jaagu elu jõudis silme eest läbi rulluda, kui ta üle surmavate lõugade lendas ja hiigelmasina katusele maandus. Masin võppus ja vabises; see polnud mõeldud selleks, et keegi tema seljas ratsutaks. Mees hakkas libisema. Pingutusest kähisedes vingerdas ta edasi kuni ääreni ja kukutas end roboti külje pealt maha. Maa vabises ja vappus, kui monstrum temast kuupinda õgides möödus.

      «Tubli olid, Jaak-poiss, tubli-tubli.»

      Ta jäi tükiks ajaks lebama sinna, kus vedeles. Siis tundis ta taas jalgades külma ja see külmus roomas aeglaselt üle kogu keha laiali. Mees võpatas ja keeras kõhuli. Läbi kiivriklaasi oli peaaegu võimatu näha. Kuivanud veri kattis enamiku vaateväljast. Mees väänutas pead, et midagigi näha, ning asus kulguri poole teele. Roomates. Ta ei suutnud end kujutleda enam jalgadele tõusmas. Iga hetkega tundus ta aina nõrgemaks muutuvat. Kulgur lähenes kohutavalt aeglaselt. Mees tundis, et oli ennistise sööstuga ennast täiesti ära kulutanud. Kuid viimaks oli ta kohal. Viimase jõuga vedas estronaut end kulguriluugist sisse ja võttis baasiga ühendust. Ta oli kogu aeg kartnud, et mingi veidra saatuse vingerpussi tõttu raadio ei tööta, kuid nii see ei olnud. Teisel pool kommunikaatorit läks jalamaid sebimiseks.

      «Arvesta, et me oleme juba kohal,» ütles dispetšer.

      «Arvestan,» lausus Jaak ja siis ilmus kulguri prožektorite valgusvihku tagasipöörduv robonaut. Ta tuli otse kulguri poole.

      Estronaut võis vanduda, et ta nägi läikival metallil suuri, punaseid, jäätunud vere kristalle.

      «Käi sa ka kuradile,» pomises Jaak eesti keeles.

      «Kuidas palun,» küsis üllatunud hääl kommunikaatorist, kuid Jaagul ei olnud aega temaga rohkem rääkida. Kuidas ta oli ometi nii juhm olnud ja kulguri robonaudi tööpiirkonda parkinud? Stress?Või oli kaevemasina tööpiirkonda vahepeal muudetud?Või sisestas keegi meelega arvuteisse nende tööpiirkonnad kattuma? Neil? Mees käivitas kulguri ja tagurdas ennast läheneva monstrumi eest minema. Äkki kaotas kulgur pinna ja vajus tagumisi rattaid pidi millessegi sügavasse ja pehmesse. Ta oli tagurdanud robonaudi lõugade läbi hekseldatud ja kobestatud pinnasele. Tagajärjetult püüdis Jaak masinat sundida tagasi kõvale pinnale liikuma, kuid see ei suutnud ennast enam tolmust välja kaevata. Otse vastupidi, kulgur vajus üha sügavamale. Robonaut lähenes vääramatult, sellal kui tagumine pool kulgurist oli endiselt tolmus, esiots aga kaevandusmasina teel. Jaagu käed hakkasid värisema. Kulgurisse polnud mõtet jääda. Ta vinnas ennast luugist välja katusele. Oli kaks võimalust. Kas hüpata tolmu sisse ja riskida sellega, et päästemeeskonnal läheb tükk aega, enne kui nad ta üles leiavad, ja selleks ajaks võib ta juba surnud olla. Või hüpata uuesti robonaudi lõugade ette. Monstrum oli sajakonna meetri kaugusel ja lähenes vääramatult. Viiskümmend meetrit üle välja, et lõugade haardelaiusest pääseda. Ning siis keerab too värdjas ennast varsti uuesti ringi… Jaak vaatas tolmuvälja enda taga. Kulgur vajus üha rohkem sisse. Päästjad ei pruugi teda sealt tolmu seest iialgi leida.

      «Kui on valida kahe kurja vahel, siis valigem see, keda juba tunned,» pomises Jaak, libistas ennast kõvale pinnasele ja alustas sprintroomamist.

      Maastik tema ees oli kivine ja pidevalt tuli teha ringe ümber suurte rahnude. Maa võbisemine üha tugevnes. Ja siis nägi Jaak otse enda ees kerkimas tumedat varju. Mees suutis ainult õhku ahmida, kui taipas, et oli kivide ümber tiirutades kaotanud õige suuna ja roomanud otse hukatusse. Hetkeks ei taibanud ta ka enam, millisest suunast enne tulema oli hakanud ja kuspool oli kulgur, kuid siis kogus ta ennast, keeras end väledalt nagu nirk õigeks ning sööstis taas köntidele tõustes päästvas suunas. Paari hüppe järel kaotas ta valust kisendavatel СКАЧАТЬ