Labida peal. Jüri V. Grauberg

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ümber lülitama hakata ja ütles:

      “Neid lahklüliteid ei tohi praegu puutuda!”

      “Aga Sergejev käskis nende käepidemed teise asendisse panna!” ütles Vladimir ja tahtis kätega ühe lahklüliti käepidet haarata.

      “Ei puutu!” Osvald tegi käega liigutuse nagu tahaks ta ülemust lahklülititest eemale lükata ja hakkas kiiresti rääkima: “Kui sa teed praegu need ümberlülitused, siis jäävad “B” korpuses kõik korrused paariks minutiks ilma vooluta. Ja ka liftid jäävad seisma. Kas sa tead mida see tähendab?”

      “Sergejev ju käskis…”

      “Niisuguseid ümberlülitusi tohib teha vaid enne tööpäeva algust või hilisõhtul ja sedagi vaid siis kui rentnikke on kirjalikult kaks nädalat ette hoiatatud!” seletas Osvald ärritunult. “Kas neile on ette teatatud ja miks sa tahad teha ümberlülitusi just nüüd? Ja milleks neid ümberlülitusi üldse vaja on?”

      “Aga Sergejev…”

      “Oota palun!” Osvald võttis mobiiltelefoni ja helistas Sergejevile ning küsis kas niisuguseid ümberlülitusi ikka tohib teha mida uus käidujuhataja praegu nõuab. Ja milleks üldse on neid ümberlülitusi vaja teha?

      “Mida ta tahab siis teha?” küsis Sergejev imestunult.

      Osvald seletas milles asi.

      “Mina ei ole mingisuguseid käskusid andnud ja ei saagi anda sest tema on ju peaenergeetik. Mina olen vaid konsultant!” Sergejev ei paistnud asjast muhvigi teadvat.

      “Spas-siibo!” Osvald lõpetas kõne ja ütles Vladimirile: “Sergejev ütleb, et tema ei ole mingisugust käsku ümberlülitamiseks andnud,”

      “Kuidas ei ole?” imestas Vladimir ja küsis: “Kas neid lahkluliteid ei tohi tõesti praegu ringi lulitada?”

      “Muidugi ei tohi ja niisugusel ümberlülitamisel ei ole ka mingit mõtet.” vastas Osvald ja näitas alajaama seinal rippuval skeemil mis oleks juhtunud kui Valdimir oleks “vändad” ringi keeranud.

      “Muidugi, ma saan ju aru…“ Vladimir mõtles millegi üle pingsalt ja siis hetke pärast küsis: “Miks erinevad sinu ja Sergejevi seletused siinsete elektrisusteemide kohta nagu öö ja päev? Mina ei tea enam keda uskuda.”

      “Kas…” Osvald hakkas midagi taipama ja küsis: “Kas ma praegu seletasin sulle alajaama skeemi valesti?”

      “Ei! Sa rääkisid mulle kõik niimoodi nagu on!”

      “Siis mina ka ei tea keda sa pead uskuma!” vastas Osvald ja taipas alles nüüd miks Sergejev nimetas uut käidujuhatajat “paplavokiks” ehk ujukiks – see ei pidanudki firma elektriasjadest midagi taipama hakkama! Ja see, õnneks tegemata jäänud, ümberlülitus oleks pidanud “Seaside Real Estate” omanikele näitama, et uus käidujuhataja, sakslane, on täielik tola ning kindlustama Sergejevile töö ja leiva ka edaspidiseks. Sellest ajast peale hakkas Valadimir kõike, milles ta kahtles või oli ära unustanud, küsima Osvaldilt.

      “Näed seda automaati?” küsis Osvald pärast seda kui ta oli võtmega avanud korruse peakilbiruumi ukse ning koos Vladimiriga peakilbi ees seisma jäid.

      “Muidugi! Kui ma neid automaatluliteid praegu näen tuleb mulle kohe meelde milline neist see õige on!”

      “Lülitan siis selle välja?” küsis Osvad ning vastust ootamata lülitas automaadi välja. “Tehtud!”

      “Vott! Kui nad nuud jälle ära maksavad, siis ma tulen ja lulitan selle ise sisse!”

      “Hea küll!” vastas Osvald ja küsis: “Kas mind on veel vaja?”

      “Ei ole!”

      Mõne aja pärast istus Osvald juba oma kontoris kirjutuslaua taga ja laskis kaasavõetud võileibadel hea maitsta. Ühes käes hoidis ta võileiba ja teisega toksis läpaka e-mailboxi potsatanud kirjadele vastuseid trükkida. Täna oli tulnud kõige humoorikam kiri soomlasest sõbralt, Kallelt, kes kirjutas, et tema sõber Kari oli ostnud uue fotoaparaadi ja sellel käivat objektiiv pildistamise ajal välja. Kari oli käinud Kalle juures pildistamas ja oli pildistanud ka tema naist. Ja siis sõber kirjutas, et tema naine on üle viiekümne vana ja aparaadi objektiiv hüppas ka ikka aparaadist välja, aga ei tea kui pikalt see objektiiv siis välja hüppab kui Kari noori plikasid pildistama hakkab?

      “Kalle muidugi räägib seda kõike surmtõsise näoga aga ise peab peenikest naeru!” mõtles Osvald sõbrale vastust toksides. Ta jõudis just selle kirja ära saata ja mõlemad võileivad ära süüa kui helises telefon ja teda kutsuti “D” korpusesse kus ühes kolmandal korrusel asuva firma köögis ei olevat voolu.

      “Mis te lollakad siis lappate kõik oma kohvimasinad ja mikrolaineahjud korraga käima!” vandus Osvald mõttes kui ta liftiga alla sõitis. “Teie tahate kuuma kohvi kohe kätte saada aga mina pean teiesuguste pärast jälle jahtunud kohvi jooma!”

      Jahtunud kohvi joomine oli talle kindlustatud täpselt niisamuti nagu ka selle päeva töörohke pärastlõuna mis ei lasknud tal minna tagasi “D” maja ventilatsiooniseadmete juurde nagu Willem oli soovinud. Samuti jäi tal käimata Irmeni juures. Ja kui Osvald õhtul väsinult bussi istus siis mõtles ta vaid ühele – saaks ometi kord tagumiku maha ja natukesekski ajaks silma looja lasta.

      II peatükk

      “Sa vaata Indrek, kus tibil on alles masin istumise all!” ahhetas heledat reklaamkirjadega T-särki kandev kahekümnendates aastates siilisoenguga noormees ja vaatas ihaleval pilgul teisel pool tänavat laiuva suure autoparkla poole. Laksutas vaimustunult keelega ning müksas küünarnukiga naabrit, välimuse järgi umbes kahekümne viie aastast, kuid veidi pikemat, raseeritud peaga ning musti teksapükse ja sama värvi triiksärki kandvat loikamit ribidesse. “Sa vaata kus tibi ruulib, ahh?”

      “Kui ruulib siis kätši kähku ära!” soovitas Indrekuks nimetatu ja vaatas uudishimulikult kuidas parkimisplatsilt sõitis pikkamööda sõidutee poole läikiv, must “Mitsubishi Galant”, roolis brünett kaunitar. Auto peatus sujuvalt enne sõiduteele jõudmist. Brünett vaatas korraks ühele, siis vilksti teisele poole ja andis julgelt gaasi. “Mitsubishi” tegi sõiduteele saamiseks kauni kaare ja kadus siis kiiresti teiste autode sekka.

      “Fuck! Kus põletas! Ja masin läigib päikese käes nagu sinu peakolugi!” kiitis siilipea ja ütles siis selge kadedustundega: “Mis tibidel viga, neil on ju rahakott jalge vahel! Osta ükskõik milline käru ja muudkui sõiduta oma rahakotti. Ja tema karvane on niisuguse sõidu kuhjaga ära teeninud!”

      “Lõpeta ära, Rain! Ega siis kõik tibid niimoodi masinaid saa. Kellel on rahakad vanemad, kellele aga lihtsalt makstakse niipalju pappi, et võib ise omale niisuguse auto osta või siis liisida! Vaata kui palju meil on naisülemusi. Meie firmaski on!” seletas Indrek tegemata väljagi märkusest tema raseeritud pea kohta ja tögas: “Sul muud polegi kui, et teenivad karvasega, teenivad karvasega! Peaga teenivad! Ja riist on mõnel tibil vaid abivahendiks eesmärgi saavutamisel, muud midagi. Nii-öelda tehingu forsserimiseks ja sedagi vaid siis kui ilma ei saa. Ega see naisterahva riist ei kulu ju. Minevat hoopis mängides üha paremaks nagu Stradivari vana viiulgi, ja… “

      “Okey, okey! Aga sinu viiul, Indrek? Kas see läheb sul ka iga korraga aina paremaks või?” irvitas Rain. “Sul on ju umbes samasugune viiul reite vahel, poogen rippuvat lausa maani. Teenid ka võib-olla midagi? Mis?”

      “Kildu СКАЧАТЬ