Labida peal. Jüri V. Grauberg

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Vassiili ei olnudki tegelikut mingi väljaõppinud santehnik vaid hoopis meditsiinilise haridusega inimene. Tema günekoloogikarjäär katkes tosinajagu aastaid tagasi ühe untsu läinud abordi pärast ja kuna Vassiili ei saanud või ei soovinud arstina enam edasi tegutseda, valis ta santehniku ameti. Võimalik, et erialavalikul mängis mingit rolli ka tema väga halb eesti keele oskus. See suur ja tugev, laiaõlgne, taaruva kõnnakuga mees, oli heasüdamlik ning alati abivalmis. Tema eeskujulikult raseeritud lõug ja elurõõmus pardininaga nägu väljendasid rahulolu ning optimismi. Vassiili võis küll teinekord omaette olles ropult vanduda kuid teiste juuresolekul jäi ta ikka enamasti viisakaks ning heasoovilikuks inimeseks. Osvaldiga rääkides kirus ta vahetevahel ka ülemusi kuid Osvald teadis juba mida niisugused ütlemised väärt olid – Vassiili vandus vaid niisama, võib-olla iseenda rahustamiseks.

      Santehnik läks minema ja Osvald klikkis läpaka ekraanile DELFI uudised ning hakkas artikleid sirvima või õigemini neid hiire rullikuga ekraanil tasapisi edasi kerima. Seda lõbu ei jätkunud kuigi kauaks sest juba mõne minuti pärast helises tema uus NOKIA.

      “Kus sa oled?” kostus mobiiltelefonist Willemi rahulik hääl.

      “Oma kontoris…”

      “Kuule nüüd, mis ma sulle räägin! Nüüd on niisugune lugu, et umbes poole tunni pärast tuleb “D” maja katusele ventilatsioonisüsteeme timmima üks mees. Tule praegu sinna fuajeesse ja saame sealsamas all kokku!”

      “Hea küll! Kohe tulen!” vastas Osvald ja lükkas telefoni futlarisse tagasi. See ventilatsioonisüsteem ventileeris korraga rohkem kui poolt seitsmekorruselisest Laheveeru 65D majast. Kahjuks tegi ta seda ebaühtlaselt või vähemalt väitsid niimoodi kõige kõrgema korruse asukad. Neil ei jätkuvat pidevalt õhku. Seda ventilatsioonisüsteemi oli käinud timmimas erinevate firmade esindajad ja alati, nagu kokku lepitult, kirusid nad kõik ühtemoodi neid kes olid aparatuuri eelnevalt häälestanud.

      “D” maja fuajees istus turvalaua taga umbes kolmekümene blond piiga, Anni, ja hakkas elektrikku nähes kohe silmi pilgutama. Kunagi oli Osvald talle naljapärast ütelnud, et muud sa siin valvelaua taga ei teegi kui vaid plaksutad silmi ja võlud mehi. Kui tõsiselt piiga seda ütelust võttis seda Osvald ei teadnud kuid tema juuresolekul hakkasid nooriku alati silmad tihedamini plaksuma kui muidu.

      “Ole pai, anna mulle palun ventilatsiooni ruumi võtmed!” ütles Osvald talle peale teretamist ja nõjatus küünarnukkidega kõrge barjääri peale mis nagu baarilett ümbritses valvelauda. “Ma lähen jälle kajakatele külla!”

      “Võta pealegi! Või minul sinu jaoks millestki kahju on?!” Anni ei vaevnud laua tagant tõusmagi vaid pööras end koos tooliga ning võttis selja tagant lukustatavast kapist vajaliku võtmekimbu. “Näed, siin nad on!”

      “Kohe nii ruttu käes?” imestas Osvald sest pea alatihti olid turvaneiud võtmete otsimisega hädas – need olid küll korralike lipikutega ja kirjad peal aga võtmeid oli kapikestes palju, lausa kümnete puntide kaupa ning see ajas piigad tihtipeale segadusse.

      “Mis seal ikka otsida?” imestas blond, ulatas võtmekimbu Osvaldile ja lisas: “See on ju ainus lilla lipikuga võtmekimp.”

      “Lilla?” mees uuris hoolega lipikut ja arvas: “See on rohkem roosa kui lilla.”

      “K-kas-s sa ei tunne vär-rve või?” venitas blond naeratades ja plaksutas silmi.

      “Miks ma ei tunne? See lipik on roosa.”

      “Lilla!”

      “Roosal on roosa, ma tean…” venitas Osvald “Kuldse Trio” moodi laulda.

      “Midagi sa ei tea!” nähvas blondiin. “Lilla!”

      “Mina või?” Willemit ei olnud veel näha ja Osvald otsustas blondiiniga veidi lõõpida.

      “Kui sa värvi ei tunne, siis sina jah!” nurrus Anni üleolevalt naeratades. Tema hääletoonist võis aimata, et ka tema tahtis lihtsalt Osvaldit natukene nokkida.

      “Kust sa tead, et ma lilla olen?”

      “Sa oled ju moodne mees! Praegusel ajal on väga moekas end homona reklaamida ja olla igasuguste suundumuste suhtes salliv.”

      “Kust sa tead, et ma moodne mees olen?” irvitas Osvald. “Et ma üldse mees olen?”

      “Kes sa siis oled?” Anni lõkerdas naerda ent talitses end kohe – fuajeesse tuli õuest mitu inimest. Omavahel vesteldes möödusid nad kiirel sammul turvalauast ning suundusid lifti poole.

      “Kes ma siis ikka olen?” muigas Osvald ja lisas täpsustuseks: “Vana ja karvane vanamees vist, ei enamat!”

      “Oss! Mis sa ajad siin noorele tüdrukule jälle kärbseid pähe!” Willem oli märkamatult fuajeesse tulnud ja ulatas Osvaldile terekäe: “Kas sa võtmed võtsid juba?”

      “Näed ju, need roosa lipikuga võtmed …”

      “Lilla lipikuga!” itsitas barjääri tagant blondiin ja kissitas rahulolevalt silmi.

      “Pup-pup-pupp… Ise oled lilla!” mugises Osvald kui nad Willemiga lifti ukse juurde sammusid.

      “Mis sa siis tüdrukule niimoodi ütled?” noomis Willem kuid hetke pärast lisas muheledes: “Ah-haa, kurivaim! Sulle ju meeldivad blondiinid. Mis sa ta’st muidu norid?”

      “Pole nad brünettidest etemad midagi!” pareeris Osvald kuid ei saanud südamesopis salata, et blondiinid olid tal eluaeg põlved nõrgaks võtnud ja ühe teise ihuliikme tihtipeale jälle kõvaks teinud. Mis sellest, et tihtilugu valel ajal, vales kohas ja vale blondiini peale.

      “Ma tean sind kuradit küll!” naeris Willem ja kissitas lõbusalt silmi. “Sa pead ikka kusagil kellegagi semmima või lorijuttu rääkima.”

      “Mis semmija mina enam olen. Aga lorijutu ajamine pole kusagil keelatud.” arvas Osvald.

      “Turvanaised muidugi tunnevad sind, aga kui satud näiteks oma lõõpimisega niisuguse vanatüdruku otsa kellel pole üldse naljasoont? Noh, niisuguse peale, kes ei jaga matsu? Mis siis?”

      “Mis siis ikka.” ütles Osvald. “Kui ei jaga, siis ei jaga ja sinna pole midagi teha. Tema õnnetus, ei muud!”

      “Ei ole see tema õnnetus vaid on hoopis sinu õnnetus!” seletas Willem rahulikult nagu tal kombeks. “Me peame sind siis kui kliendi või lihtsalt korraliku inimese solvajat päevapealt lahti laskma. Niisugust matsi ei saa ju “Seaside Real Estate” oma palgal pidada.”

      “Ma ei ole oma teada siin veel kedagi solvanud!” õiendas Osvald. Talle ei meeldinud Willemi jutt kohe sugugi.

      “Ega ei olegi ja vaevalt sa kellelegi ilma asjata pahasti ütledki, aga saa aru, mitte kõik ei pruugi sinu naljadest niimoodi aru saada kui sina ehk mõtled.” Willem rääkis nagu kannatlik isa oma lapsele ja mis sellest, et ta Osvaldist oma tosina jagu aastat noorem oli. See-eest oli ta jälle Osvaldist ligi peajagu pikem ja ka tunduvalt kõrgemal ametipostil. “Ja siis tuleb Elmira lauale mingi firma blanketil ettekanne kus on sinu pätiteod kõik üksteise järel üles loetud. Võib-olla rohkemgi veel.”

      Osvaldi käekäiku kirjeldades jõuame kunagi arusaamani, et ka niisugune, igapidi tavaline inimene nagu Willem seda oli, võis teinekord iseenesegi teadmata ilmutada lausa prohvetlikku ennustamisvõimet.

СКАЧАТЬ