Labida peal. Jüri V. Grauberg

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ selle nimel ohverdatakse üks kõik kes?”

      “Just! Me oleme siin kõik nagu labida peal. Ja mitte ainult meie – ka peremehed ise on labidal.”

      “Mismoodi – labidal?” ei taibanud Osvald.

      “Kuidas sai siis ei taipa? Muudkui aga võta labidavarrest kinni ja viska kui liigne ukse taha!” muheles Willem. “Omanikud viskavad meid, töölisi ja ülemusi. Äri ja konkurents viskab jälle omanikke. Kapitalism on karm värk ja hoiab kõiki labida peal! Sa tead seda ju isegi väga hästi.”

      Jah, seda Osvald teadis. Umbes pool aastat tagasi löödi niimoodi päevapealt minema üks kolmest ehitusmehest. See, viiekümnendates aastates pikk ja vibalik mees oli värvinud rulliga kusagil mingit seina ning oli tõmmanud sinnasamasse läbikäigu ette turvalindi, et inimesed ei käiks põrandal olevate ehitusmaterjalide vahelt läbi ega kannaks jalgadega võimalikku ehitussodi laiali.

      Lint olnud küll ees aga see polevat kedagi pidanud. Ikka leidunud keegi kes sealt alt läbi lipsanud ning läbi remonditavate ruumide otsemat teed otsinud. Sellel, ehitaja jaoks õnnetul päeval, olevat üks rinnakas naine kummardunud lindi alt läbi pugedes nii sügavalt, et tema võimsad piimariiulid olnud mehe ees peaaegu sama alasti kui magamistoas. Ehitaja pole muud märganud teha kui ainult ootamatult välja pakutud, uhket rinnapartiid jõllitada. Tema käsi aga rullinud hoolega edasi ja värvirull tõmmanud ka mitu korda üle valge uksepiida mis seinaga ühte värvi saanud. Pärast pidid tema ametivennad selle ukse ja uksepiidad uuesti üle värvima. Uksepiit uksepiidaks, aga prouale ei meeldinud sugugi, et võõras mees tema rinnapartiid jõllitab ja küsis kohe, et kust siia firmasse niisugune mats tööle sai? Ehitaja vastas, et ega tema pole siin ainukene mats, et on veel teisigi, näiteks niisuguseid kes ohutuslintidest midagi ei pea ja võõrastele meestele lausa tasuta striptiisi teevad. Tunni aja pärast kästi ehitusmehel töö lõpetada ja päeva lõpuks sai ta juba lõpparve. Mees pidi lahkuma “poolte kokkuleppel” nagu ta ise pärast irooniliselt muiates ütles. Täpselt samamoodi pidi lahkuma üks hoovikoristaja kes paari aasta eest ühe tema lumelabida ette kakerdanud proua pikemalt mõtlemata “nahhuij” saatis.

      “Me tulime nüüd ühe jutiga üles… Õigem oleks olnud hoopis seda timmijat meest all oodata.” arvas Osvald kui ta oli turvaneiu käest saadud võtmetega viimase raudukse lahti teinud ja lamedale katusele astus.

      “See mees on ennegi siin käinud. Küll ta siis helistab kui kogemata ära eksib.” arvas Willem.

      “Seaside Real Estate’i” “D” korpuse katuselt avanes ilus vaade Balti jaama taga kõrguvale Toompeale ja Tallinna lahele. Samuti võis sealt vaadata Õismäe paneelelamuid ning Mustamäe suusahüppetorni mis justkui kõrge post metsa seest välja kasvas. Teisele poole vaadates võis näha Pirita rannajoont ning seda osa Maarjamäe kompleksist mis majade tagant välja paistis. Need olid Laheveeru tänavalt vaadates küll tüki kaugemal kui näiteks Õismäe. Pilvitu taevas ja ere päike tõid esile kõige erksamad värvid nii linna panoraamis kui ka lahe peal kus Tallinna poole seilav reisilaev sinise mere taustal eriti erkvalgena paistis. Kaugemal paistis veel teisigi laevu liikumas.

      “Minu isa kuulas viiekümnendail aastail “Ameerika Häält” ja seal räägiti ühtelugu “valgest laevast” mis kohe-kohe eestlasi päästma tulevat.” Osvaldile meenus neid valgeid ja suuri reisilaevu vaadates tihtilugu tema isa, Punaarmee poolel sõdinud ja mõni aasta peale sõja lõppu metsavendade aitamise pärast vangi pandud mees. Vanglast tuli isa tagasi juba räsitud mehena ja tal oli kuni peatse surmani kombeks õhtuti magamistuppa minna, raadio käima panna ning seal läbi segajate mürina “Ameerika Hääle” diktorite juttu kuulata. “Nüüd vali milline tahad ja muudkui põgene, vaba laps!”

      “Miks sa siis ei põgene?” irvitas Willem. “Muudkui roni aga laeva ja sõida!”

      “Kas neil seal piiri taga omi lolle nii vähe on, et neid veel Eestist juurde vaja on?”

      “Meiesuguseid vist ei ole vaja, aga paljud noored on sinna läinud ja saavad hakkama.” arvas Willem.

      “Keeled suus, miks siis mitte?”

      “Keeled suus küll, aga nad on noored ja hakkajad. See on peamine.” arvas Willem.

      “Hakkajad on raisad küll!” torises Osvald. “Muud ei loegi enam uudistest kui, et eestlane on röövinud kusagil panka, et eestlane on kusagil narkootikume või lõbunaisi müünud, või…”

      “Näed nüüd!” irvitas Willem jälle. “Saavad ju välismaal hakkama!”

      “Muidugi! Eestlane olla on uhke ja hää!” vastas Osvald. “Enam ei julge ühelegi välismaalasele tunnistada, et eestlane oled, kohe peetakse sind kaabakaks.”

      “Mis sinul sellest on? Sina ju välismaal ei käi!”

      “Küll käiks kui palk kannataks. Salgaks oma rahvuse maha ja käiks.”

      “Ära minu käest küll palka küsi!” naeris Willem. “Minul on õigus sulle vaid tööd anda nii palju kui kulub. Sedagi vaid nii kaua kuni autoparkla juurdeehitus käima läheb.”

      “Seaside Real Estate’is” ehitusdirektorina töötav Willem oli mõni aeg tagasi tööle võetud autoparkla juurdeehitustöid juhtima. Kolm korrust taheti sinna veel peale ehitada sest nelja hoone vahele jääv väikene hoov ei tahtnud kuidagi kõiki autosid ära mahutada. Niikaua kuni ehitustööd ei olnud veel käivitunud, tegeles ta kõigega kuhu oli vaja inimest kes tehnikast midagi taipas. Willem oli hiljaaegu tähistanud oma kuuekümnendat juubelit kuid vaatamata vanusele võis ta uhkeldada tihedate, hallide juustega ning samavõimsate bakenbardidega ja ka sellega, et pakk suitsu päevas tõmmata ei olnud tema jaoks mingi probleem. Willem kandis alati hoolikalt viigitud pükse kuid peaaegu mitte kunagi pintsakut. Selle asemel eelistas ta mingisugust rohekashalli sõjaväelaslikku sviitrit millel hulk taskuid küljes. Neist lõputuist taskutest sai ta tihtipeale otsida vajalikku võtmekimpu või siis mobiiltelefoni. See raip ju helises ühtelugu nagu Willemi kiuste ja loomulikult ei teadnud ta siis kunagi millisest taskust piiksumine parajasti kostis.

      “Tere! Ma vist olen ikka õiges kohas?” Osvald ja Willem ei olnud tähelegi pannud kui nende selja tagant olevast rauduksest astus katusele pikk, sinistes töötunkedes keskealine mees, neljakandiline plastmassist tööriistade kast käeotsas.

      “Muidugi oled õiges kohas! Sul ju tee selge!” naeris Willem ja andis mehele terekäe: “Kuidas täna enesetunne on, kas häälestad ventsüsteemi lõpuks välja?”

      “Eks ma püüan. Mis seal’s ikka…”

      Osvald sammus keset katust lösutava ventilatsiooniputka juurde ja avas selle raudukse. Ruum oli viimase võimaluseni ventilatsiooniseadmeid täis topitud ja alati kui Osvaldil oli vaja mööda kitsukest vähekäiku ventilatsiooniseadme elektrikilbi juurde minna, või õigemini, külg ees pugeda, tuli talle meelde kusagilt kuuldud ütelus, et “kana lendab ka mesitarusse sisse kui trukk taga on”. See lohutas ja julgustas.

      Enne kui ta sai hakata elektrikilbi juurde minema, helises mobiiltelefon ja dispetser teatas oma kanges eesti keeles, et ühes firmas pole voolu. Osvald küsis abi vajava firma asukoha ja nime ning ütles siis Willemile:

      “Ma pean kähku ära minema. Mingis firmas pole millegipärast voolu.”

      “Mine, mine!” vastas Willem rahulikult. “Kui saad seal valmis, siis tule siia tagasi. Sulle pakub ju ka kindlasti see ventilastioonivärk huvi!”

      “Muidugi!” vastas Osvald kuid ta ei olnud selles sugugi kindel. Dispetser helistas tema СКАЧАТЬ