Labida peal. Jüri V. Grauberg

Чтение книги онлайн.

      “Va-a-na nali!” venitas Indrek. Ta oli oodanud mingit konkreetset arvamust enese kohta aga mitte niisugust lõõpi. “Mida ta minust ikkagi arvas?”

      “Kui sa ei oleks talle meeldinud, siis me poleks sinuga praegu teel Kullasmaa poole.” põikles Urve otsesest vastusest kõrvale.

      Indrekule tundus, et Urve jättis meelega midagi vaid enda teada.

      Mõnda aega sõideti vaikides. Olgugi, et noormees oli kogu hommikupoole püüdnud näida ükskõiksena, mõtles ta ometi murega sellest milliseks võiks kujuneda tema esimene kohtumine Cameniga. Ta ei suutnud kuidagi selgusele jõuda selles kuidas alustada tüdrukuga vestlust ja mida üldse niisugusel juhul talle öelda. Indrek tahtis Urvelt nõu küsida aga auto sõitis juba suvilatevahelisel kitsukesel teel ja ta jättis selle mõtte. Las läheb nagu läheb, hakka end veel Urve silmis lolliks tegema! Niigi oli juba pikemat aega ihus turule viidava oina tunne…

      “Ära muretse midagi, Indrek! Kõik saab korda.” ütles äkki Urve ja justkui aimates kaaslase enesetunnet ning tahtes talle mett moka peale määrida, hakkas jälle õhinal seletama: “Ma ei saa aru, mida sa muretsed? Sa saad selle abieluga omale auto ju puhta muidu, saad prii seksi nii paju kui tahad… Saad uue korteri. Ja kui oled mõistlik mees, võtab Meinhard sind ka oma puiduärisse osanikuks.”

      “Äri mind ei huvita eriti… Ma ei tea sellest tuhkagi.”

      “Rikka äiapapa juures ei peagi midagi teadma. Esialgu aitab kui targa näoga asja juures oled ja kui sa puhta loll pole, siis hakkad tahestahtmatult pikkamööda ikkagi ühtteist nokkima. Ja autot sa ju omale tahad? Seksida tahad sa ka nagu hull?!” Urve rääkis mingi seletamatu õhinaga. “Mis see sulle siis ära ei ole? Mõnusa elu ja ilusa kodu nimel võid ju natukene riskida?! Ära ole loll, tee asi ära! Ma ju lubasin neile. Ja sina lubasid mulle ka!”