Labida peal. Jüri V. Grauberg

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ neid häälestad kui igal ühel on isemooodi arvuti peal ja kogu selle värgi häälestamine käib juhendite puudumise tõttu proovi-katsu meetodil? Tänu Willemile oli asi hakanud viimasel ajal natukene liikuma ja on ka tellitud neid süsteeme häälestama selle ala spetsialistid. Siin on ka jälle jama juures sest need mehed tahavad raha ja ei tee midagi tarka enne kui nad pole kindlad, et nende poolt esitatud arved ikka kinni makstakse.

      “Muidugi pakub huvi, miks ta siis ei paku.” torises Osvald pahaselt. “Muudkui aga proovime ja katsetame aga lõppu pole näha!”

      Firmas, kuhu Osvald dispetseri juhatuse järgi läks, ei teatud elektrikatkestusest midagi. Rõõmsanäoline sekretärineiu seletas, et neil on vool kogu aeg olemas olnud ja isegi nii hästi, et üks päevavalguslamp lausa vilgub. Pidevalt.

      “Mulle ütles dispetser, et teil on siin voolukatkestus ja lambid ei põle.” ütles Osvald.

      “Ma ütlesin dispetserile, et lamp vilgub, ja et oleks hea kui see saaks ära vahetatud.” sekretärineiu vaatas rõõmsalt Osvaldile otsa justkui kuulutaks mingit rõõmusõnumit. “See vilkuv lamp käib nagu närvidele!”

      “Muidugi käib!” oli Osvald piigaga nõus ja lisas: “Ma lähen ja toon redeli ning vahetan selle lambi kohe ära.”

      “See oleks hea küll!”

      “Mul ei lähe kaua.” lubas Osvald ja pani firma klaasukse oma selja taga kinni.

      “Kuradi Veera!” vandus mees kui ta lifti juurde läks. Dispetseriga oli alati see häda, et ta ei saanud või ei püüdnudki aru saada milleks kusagil elektrikku vaja on ning ütles alati, et “pole voolu”. Ja ei olnud siis tähtis kus seda voolu polnud, kas lambis, pistikupesas või tervel maja korrusel.

      “Oleks ju võinud öelda, et lamp vilgub.” porises Osvald pahaselt. “Ma oleksin siis kohe läinud redeli ja lampide järele, nüüd käi kaks korda! On ikka oinas tõesti!”

      “Sedapsi!” ütles Osvald kui ta oli vilkuva lambi ära vahetnud ja redelilt maha ronis. Viskas siis pilgu korraks ka teiste lampide poole mis silmaulatusse jäid ja küsis sealsamas koopiamasina juures millegiga tegelevalt sekretärineiult: “Kas see oli kõik või vilgub teie ruumides veel mõni lamp?”

      “Ei ole kuulnud, et keegi kurdaks… Ma lähen ja vaatan kohe järele!” vastas naeratav piiga ja jättis koopiamasina sinnapaika.

      Osvald vaatas kiirel sammul mööda koridori eemalduvale sekretärile järele ja mõtles, et näe, siit saab keegi endale ilusa, väikese ja rõõmsameelse nooriku. Annaks jumal!

      Peagi tuli sekretärineiu tagasi ja teatas: “Meil rohkem vilkuvaid lampe ei ole!”

      „Tore on!” vastas Osvald, haaras redeli kaenlasse ja soovis “kena päeva jätku”, nagu tal mõnikord oli kombeks lahkudes ütelda.

      Kontoris jõudis ta redeli vaevalt seina najale panna kui telefon jälle helises.

      “Tere! Elektrik kuuleb!”

      Seekord tuli väljakutse ühelt advokaadibüroolt mis asus Osvaldi kontorist paar korrust allpool ja ta jõudis sinna ruttu. Hallis kostüümis ja soliidse olemisega keskealine sekretäriproua juhatas elektriku kööki ning klõpsutas tule põlema. Jah, seal oli tõesti Osvaldi abi vaja sest õige mitmel halogeenlambil olid silmad pimedad. Ta pani redeli paika ja ronis ühe pimeda lambi juurde. Redeli peal seistes ja lampi vahetades laskis ta silmadel köögis ajaviiteks ringi käia ning märkas kohe suurt, kuldse sisuga viskipudelit mis seisis seina ääres köögikapil, musta värvi kohvimasina kõrval. See pudel mahutas Osvaldi arvates kindlasti oma kaks-kolm liitrit head vedelikku. Ja hea see pidi olema sest viskipudelist oli üksjagu kallist kraami juba välja kallatud.

      “Näed-sa!” mõtles Osvald lampe vahetades. “Vaata kuidas advokaadid oma mõistust teritavad!” Kindlasti ajas enamik advokaate asju kainetena, aga kui Osvald luges uudistest jälle, et mingi advokaat palus kohtul oma kaitsealuse, vägistaja või mõrvari, õigeks mõista, siis tema arvates võis seda teha ainult joomane advokaat. Kaine mõistusega, normaalne inimene niisugust asja ei paluks. Mitte kunagi. Pealegi otsisid advokaadid kaabakate päästmiseks seadusandluses olevaid auke ja kasutasid neid usinasti. Aus advokaat Osvaldi arvates niimoodi ei teeks vaid hoopis teavitaks kohe seadusetegijaid võimalikest aukudest seadusandluses.

      Kui Osvald kontorisse tagasi jõudis, leidis ta sealt eest käidujuhataja Vladimiri, oma otsese ülemuse. Vladimir oli väikesekasvuline ja paks mees. Volgasakslane. Mees, kellel oli vene eesnimi ja saksa perekonnanimi, Schneider. Alati ülikonnas, heleda särgiga ja kindlasti lipsuga. Treppe ta ei armastanud ja igal väiksemalgi võimalusel kasutas lifti.

      “Tere!” Vladimir tõusis vana ja kulunud tugitooli pealt, mille Osvald oli hiljaaegu ühest ära läinud firma ruumidest privatiseerinud ning korda teinud, ja ulatas terekäe: “Kuule, ma tahtsin sinu käest kusida kust kohast saab, näed, seda firmat välja lulitada?” Vladimir näitas Osvaldile paberilipakat kuhu oli kirja pandud talle vajaliku firma ingliskeelne nimetus.

      “Me ju lülitasime eelmisel nädalal sellesama firma kahekesi välja ja siis kaks tundi hiljem jälle sisse!” Osvald oli juba harjunud, et käidujuhataja tuleb peaaegu iga päev tema juurde ja ütleb: “Ma tahtsin kusida!” Huvitaval kombel ütles Valdimir korralikult välja kõik eesti täpitähed peale “ü” tähe ja seetõttu ta tahtiski alati “kusida” mitte “küsida”.

      “Davai, läheme ja lülitame selle firma siis välja, milles probleem?!” ütles Osvald ja asutas minekule.

      “Nemad on jälle meile raha võlgu ja Elmira käskis nendelt elektri ära võtta.” seletas Vladimir kui nad kahekesi liftiga alla sõitsid.

      “Kuidas käsud tulevad, nii ka teeme.” vastas Osvald ja mõtles, et selle firma peaautomaadi asukoht võiks küll juba Vladimirile meelde jääda sest seda on ju viimasel ajal mitu korda sisse või välja lülitamas käidud.

      Eelmine käidujuhataja, Sergejev, oli elektrialal väga tugev spetsialist ja ta oleks ka pensionärina võinud vabalt edasi töötada ja olekski töötanud kui ta oleks osanud kas või elemetaarsemalgi tasemel eesti keelt. Paraku oli tema keel küll suur ja lai nagu labidas suus, aga sinna mahtus uhkelt peale vaid vene keel, lubjavildid jalas. Ei ühtki teist suuremat või vähemat tema kõrvale. See ei lubanud tal ametit enam edasi pidada. Niikuinii oli teda, kui umbkeelset, juba liiga kaua juhtival kohal peetud. Lisaks ei soovitud paljudes pindasid rentivates firmades “Seaside Real Estate’i” juhtivate töötajatega suhelda vene keeles. Väga paljud noored sekretärineiud võisid vabalt rääkida inglise, soome ja isegi prantsuse või saksa keeles kuid vene keele vastu ei paistnud neil mitte mingisugust huvi olevat. Sergejev oli “Seaside Real Estate'is” viimane umbkeelsetest juhtidest kes pidi ameti maha panema.

      Peale uue peaenergeetiku, ehk käidujuhataja konkursi korras tööle võtmist vormistati endine peaenergeetik mõneks ajaks konsultandiks ja tema ametikohale määratigi uus mees, Schneider. Konsultandile tehti ülesandeks uuele käidujuhatajale kahe kuu jooksul firma elektrimajandus selgeks teha. Kui hästi ja põhjalikult ta seda tegi, hakkas selguma juba esimestel nädalatel kui Vladimir küsis Osvaldilt asju millest see ei olnud elu sees kuulnudki. Ja kui ta palus uuel ülemusel oma küsimust selgitada, siis selgus, et Valadimiril oli firma elektrimajandusest vaid ligilähedane või hoopis vale arusaam. Kui Osvald hakkas talle rääkima kuidas need või teised asjad tegelikult olid, siis vaatas uus ülemus teda kahtleval pilgul, kergitas umbusklilkult oma süsimusti puhmaskulme ja veeres midagi endale nina alla pobisedes minema. Ta ei uskunud Osvaldit. Vladimiri umbusk hajus alles paar nädalat enne vana peaenergeetiku lahkumist ja seda üpris huvitaval moel. Sergejev oli soovitanud teha Vladimiril ühes alajaamas mingisuguse СКАЧАТЬ