Название: Pikk jutt, sitt jutt
Автор: Vello Vikerkaar
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Рассказы
isbn: 9789949478125
isbn:
Kunagi sain ma lähemalt tuttavaks ühe Ameerika saatkonna töötajaga, kellega ühel lärmakal peol, kus oli teada, et venelased kindlasti ei saa meid pealt kuulata, selle teema jutuks võtsin. “Kes siis saatkonnas spioonid on?” Ta ehmus ära – ju ta ei olnud sellise küsimusega ametlikel vastuvõttudel harjunud. “No kuule,” torkisin ma edasi, “vähemasti üks ju ikka on!” Ta oli tükk aega vait ja kogus ennast – kindla peale tuletades meelde oma Langleys saadud instruktsioone – ja vastas, et kui on, siis tema ei tea ühtki. “Isegi saadik ei tea,” ütles ta.
Mina seda eriti ei uskunud ja nii talle ka ütlesin. Aga tema vastas, et kui spioone on, siis on need tõenäoliselt äriringkondade tipptegijad. “Või ajakirjanikud,” lisas ta. “Nagu sina.”
Üks Vene sõjaväelasest sõber jutustas mulle kunagi loo Ameerika spioonist. USA valitsus vajas superspiooni, keda otsiti üle kogu riigi. Viimaks leiti täiuslik kandidaat Harvardi ülikoolist. Ta viidi Langleysse, kus talle õpetati käsitsivõitlust, relvadega ümberkäimist, autoasjandust, keeli – ühesõnaga, kõike mida spioonil vaja. Siis anti talle langevari selga ja visati Siberi kohal alla. Seal leidis ta ühe väikese küla ja imbus sisse. Kui ta oli seal pool aastat elanud, tehti suur pidu, kus kõik jõid ennast rohkem täis kui tavaliselt. “Kuule,” ütles üks külamees spioonile, “ma olen juba tükk aega tahtnud sinult midagi küsida.” Spioon ütles, et lasku aga tulla. “Sa oled tore inimene,” ütles külaelanik, “ja räägid vene keelt ilusti. Sinu tehtud pelmeenid viivad keele alla ja kindla peale oled sa parim balalaikamängija meie külas. Ainult ütle mulle üht asja: mida teeb must mees Siberi kolkas?”
Pole just kiidulugu. Aga pärast CIA suurepäraseid töötulemusi Iraagis täiesti usutav.
Minu meelest on päris naljakas, et mu sõbra isa arvab mind CIAs töötavat. Miks ta ei arva, et ma töötan CSISis? Lõppude lõpuks olen ma ju Kanadast. Ta ei arva seda sellepärast, et ta ei ole CSISist elu sees kuulnud. Vaat nii ülisalajane asutus on see. Me hoiame madalat, ülimadalat profiili. Me oleme nii hästi maskeeritud, et te ei ole meist kuulnudki.
Ma olen ka kohtunud Eesti luure, Kapoga. Neil on lahe nimi, millega püütakse varjata väikest eelarvet. Neil ei ole ka eriti lahedaid jamesbondlikke vidinaid. Skype’i omadel on rohkem. Aga need Kapo agendid, kellega ma rääkinud olen, on äärmiselt professionaalsed ja ma pean neist väga lugu. Mina isiklikult arvan, et viletsat eelarvet ja NATO partnerlust arvestades võiks USA lasta neil kasutada saatkonna lasketiiru või oma Harrieri hävitajat. Aga see on kõigest ühe sõbraliku ja avatud kanadalase arvamus.
Käesolevas loos üles näidatud ulatuslike luurealaste teadmiste põhjal te olete juba tõenäoliselt järeldanud, et ma töötan CSISis. Paraku ma ei tohi teile rääkida. Või, nagu öeldakse: ma võin teile rääkida, aga siis ma pean teid tapma. Aga kui te arvate, et ma olen spioon, siis palun tehke mulle üks heategu. Ärge nimetage CSISi. See on nii kole ja nii kohmakas nimi, et ükski inimene ei tahaks sellise nimega asutuses töötada. Kasutage selle asemel prantsuskeelset: Service canadien du renseignement de sécurité. Seda nime ma tunnistan uhkusega. Ja see juba võtaks igal Eesti Bondi-tüdrukul põlved nõrgaks.
ARMASTA OMA LIGIMEST
Maja, mida me naisega varem üürisime, asus kõrvuti bordelliga, kus lõbutüdrukud hea ilmaga trepil laulmas käisid. Hääl oli neil üsna hea. Päris kahju oli sealt ära tulla, ikkagi nii erutav elu kõigest kahekümne meetri kaugusel. Aga üür oli kõrge ja maja kehvasti soojustatud, niisiis tuli meil kolida. Õnneks ei ole ka uus kant päris igav.
Naabripoiss võtab alailma terve oma auto tükkideks lahti, laotab osad mööda õue laiali ja paneb siis paari tunniga jälle kokku. Vahel ma mõtlen, et äkki ta treenib Vormel-1 mehaanikuks. Aga võimalik, et ta tahab hoopiski DJks saada. Remonditööde ajal jagab ta kogu ümbruskonnaga oma muusikat: kujutage ette piinleva koera häälitsusi basstrummi sagedusele sätitud akvaariumi hapnikupumba saatel. Kõik see vabaõhukontserdile sobiva 120detsibellise võimendusega. Ja kordusrežiimis. Aga ta ei ole paha poiss. Ükskord võttis ta mult redeli laenuks ja tõi hiljem tagasi. Ja laenas mulle oma isa aiakastmisvoolikut.
Teine üleaedne võõrustab Tallinna taksojuhte. Iga paari minuti tagant sõidab üks tema maja eest minema ja teine tuleb asemele. Nii palju taksosid ühes kohas teeb mind närviliseks. Ma olen jõudnud veendumusele, et tegu on kas narkourkaga või Naši kohaliku peakorteriga. Võimalik, et seal on koguni massihävitusrelvi.
Siis elab siin veel üks vanem naine, kellele meeldib meie maja kõrval tühjal krundil aiatöid teha. Ehitusmehed kündsid krundi juba mitu kuud tagasi ehituse alustamiseks üles, aga tema käib ikka seal ja püüab päästa moone, mis seal enne laastamistööd kasvasid. Ükskord, kui ma teda bussipeatuses ootamas nägin ja ta auto peale võtsin, poetas ta: “Ah, milline rüütellikkus. Ma tunnen ennast nagu saksaproua.” Vahel jätab ta meie aia külge kurje kirju, milles nõuab oma lillede tagasi istutamist või pesunööri parandamist, millest esimesi me pole näpuotsagagi puutunud ja teine kadus ära juba siis, kui maa üles künti.
Aga ma olen kindel, et ega üleaedsed meistki just vaimustuses ole. Minu naise tädi, kes elab meie allkorrusel ja ei ole päris täiearuline, kuivatab aia peal pesu, mistõttu meie aed näeb välja nagu keset pintsaklipslaste rajooni sattunud mustlaslaager. Lisaks jalutab ta õues oma jänest ja kiljub tundide kaupa kiledalt, kui jänes aia alt putku paneb. Aga puuri ehitada ta mul ei luba. “Ta tahab vabadust,” karjus ta mulle vastu. “Kas sa ei saa aru, et tal on vaja kogu aeda?”
Meie kodu välissein ootab värvimist. Ehitaja prohmaka tõttu näeb maja välja, nagu põeks ta mingit nahahaigust, ja pankurist naaber küsib pidevalt, millal meehituse ära lõpetame. “Meil onrahaotsas,” seletan mina. “Aga ma loodan ikka enne surma valmis saada.” Tegelikult lubas ehitaja, et teeb seina kuu aja jooksul korda. Aga mis ma sellest ikka pankurile räägin.
Hea ligimene olla ei ole lihtne. Veel raskem on see teises kultuuris, täiesti napakatena tunduvate inimeste hulgas. Aga ma tean, et nemad mõtlevad minust samamoodi. Niisiis, ehkki me ei pruugi olla kõige suuremad sõbrad, on hea teada, et me oleme tasa.
SÕBRALIK UFONAUT
Viimasel ajal on mind vaevanud vaikimine. Oma kodukandi Selveris sisseoste tehes häiris mind kassiiride vaikimine. Mina teretan, aga vastust ei kusagil. Kassiir jätkas kaupade skännerist üle libistamist umbes samamoodi nagu taaraautomaat, kuhu lähevad mu tühjad õllepurgid. Ainult et taaraautomaat ikkagi kõneleb pehme kuriseva häälega, kui ta purke endale kõhtu tõmbab.
Inimeste seltsis olles teeb liigne vaikus mind närviliseks. Ma kasvasin üles kultuuris, kus oli tavaks seltskondlik vestlus. Ma olen harjunud kuulama lugusid kassiiri lastelastest, põdrast, kelle ta mees sel hooajal laskis, või mida ta arvab kohalikust poliitikast. Sõbralikku loba, millest pikema aja peale kasvab välja midagi olulisemat. Aga Selveri kassiir ei teinud vähimatki häält.
Üks külla tulnud sõber küsis minult kunagi, kuidas öeldakse eesti keeles please ja thank you.
Irvitasin vastu, et pole oluline, sest eestlased nagunii ei kasuta kumbagi. Minu naisele ei tundunud see eriti naljakas ja ta püüdis selgitada, et eestlased on sõbralikud inimesed. Kui see on tõsi, siis on see ainus rahvas, kes näitab sõbralikkust üles vestlusest keeldumisega.
Et oma hüpoteesi tõestada (iseendale, sest naisega polnud mõtet vaielda), otsustasin olla terve nädala ühegi võõra eestlasega СКАЧАТЬ