Pikk jutt, sitt jutt. Vello Vikerkaar

Чтение книги онлайн.

      “Kui jänes siit majast läheb, siis lähen mina ka!” Mu naise tädi klammerdus puuri külge, sõrmed otsustavalt ümber traatvarbade konksus.

      “Paki siis asjad kokku,” ütlesin ma. Näpud puuri teise seina haagitud, sikutasin ka mina, mis jaksasin. “Give me the fucking rabbit!” Ma lähen vihastades tihtipeale inglise keelele üle. Nüüd, puuri küljes rippudes, ma mõistatasin, miks on mulle määratud võidelda 75aastase naisega, kes ei ole nõus ära andma jänest, kes näris läbi maja elektrijuhtmed. Ta polnud mulle isegi sugulane.

      Ida-Euroopa kohta räägiti Kanadas 90. aastate algul igasuguseid lugusid. Näiteks, et paari Levi’se teksade eest saab seal osta auto. Ja et paki Marlboro eest võib saada ükskõik mis väiksemat kraami. Naised olid väidetavasti ühtaegu kütkestavad ja ohtlikud, võimelised punuma iseäranis salakavalaid võrke.

      Mõni aasta pärast 1992. aastal siia tulekut abiellusin eestlannaga. Ükski Kanadas liikunud hoiatustest ei osutunud Liina puhul kehtivaks. Hoiatama oleks mind pidanud hoopis tavaliste, kõikides kultuurides ette tulevate abieluprobleemide eest. Näiteks selle eest, et abielludes saad sa paratamatult kaasa terve suguvõsa.

      Eestis on nii, et kui lähisugulane jääb vanaks, siis kannavad noored tema eest hoolt. Minu Põhja-Ameerika kultuuris on nii, et kui lähedane jääb vanaks, viiakse ta ära vanadekodusse.

      Enamasti lähevad nad hea meelega, sest sõltumatus on meie kultuuris nii sissekasvanud vajadus, et keegi ei taha jääda koormaks. Meil ei nähta selles midagi julma, kuigi mõnes mõttes see seda kahtlemata on. Minu silmis on Eesti traditsioon palju inimlikum poeetiline rollidevahetus, noored võtavad hoolitseda vanade eest. Väga ilus. Või vähemasti nii mulle tundus, kuni ma ise polnud reaalsusega silmitsi sattunud.

      Ma olin kohtunud oma naise tädiga korduvalt juba enne abiellumist ja teadsin, kui tähtis tegelane ta Liina elus oli olnud. Tädi oli talle lapsepõlves suur eeskuju.

      Vanadaam oskas ka olla tõeliselt kena, kui ta end üles lõi ja tänavale promeneerima läks, kõigi naabritega juttu veeretades. Ma teadsin juba majaehitust alustades, et me peame temaga arvestama. Kujutlesin, et lahke vanatädi aitab aeda harida, hoiab lapsi ja jutustab vaimukaid lugusid möödunud aegadest. Sestap ehitasime oma Nõmme majja ka talle väikese korteri, et ta saaks seal rahulikult oma pensionipäevi veeta.

      Siit läks jama lahti. Kõigepealt ei mahtunud tema varandus korterisse ära, aga loobuda ta sellest ka ei tahtnud. Tal oli tõeline ladu Nõukogude rämpsu, sealhulgas 53 valget uhiuut baretti, rohkem kingi kui Imelda Marcosel ja ilmselt maailma suurim kogu plekist serveerimiskandikuid verivorstipiltidega. Ta sai kerge närvivapustuse, kui see kraam kaduma läks (ta oli veendunud, et varastati), mispeale ma püüdsin lohutada teda uue televiisoriga vana mustvalge asemel, mille nõukogudeaegne antennipistik ei sobinud uude pessa. “Kao minema sellega!” karjus ta mulle. “Mulle meeldib minu televiisor.” Aga kuna tema elu koosnes ainult kahest tähtsast asjast – kolmapäevasest avaliku sauna külastusest ja telesaadetest, kus esines Hannes Võrno –, siis viimaks ta siiski nõustus uue telekaga, et saaks Hannest vaadata.

      Uues majas elades panin ma varsti tähele, et isegi ta oma sugulased hoidsid temast eemale.

      Ta oskas käituda nii vastikult, et tema kaks venda keeldusid talle külla tulemast. Mispärast ometi olin ma nii kergeusklik?

      Pärast juhtumit televiisoriga püüdsin ma tädiga mõningat distantsi hoida, aga temast ei saanud üle ega ümber. Ta meelitas mind oma korterisse – mis haises praetud peki ja jänesesita järele – lõksu ja kui ma püüdsin ettekannet teemal, milliselt turult saab Tallinna parimaid seasabasid, segada, siis karjus minust lihtsalt üle. Teinekord nõudis ta, et ma tema mobiiltelefoni laeksin ja et kontrollida, kas ma ikka hakkama sain, helistas 112. “Palun vabandust, vale number,” itsitas ta nagu ulakas laps, kui hädaabioperaator toru võttis.

      Veel pidin ma käima tema telekapulti parandamas, mis seisnes märja lapiga nuppude vahele kogunenud toidu ärapühkimises ja antenni paikasättimises. Ükskord televiisori taha kummardudes ma märkasingi, et jänes on juhtmed puruks närinud. Ma ütlesin talle, et jänesest tuleb lahti saada, tema aga ei teinud märkamagi. “Ta närib ainult väikesi juhtmeid,” seletas ta. “See ei tee midagi.”

      “Aga see jäme juhe, mis mul praegu käes on?”

      “Ehitusmees tegi. See kraabib kogu aeg asju katki!” Nädal aega varem oli ta ehitusmehele seletanud, et ma pean plaani teda ära tappa. Mida teha? Tuleks ometi Hannes Võrno läbi ja kostaks minu eest paar head sõna.

      Panin Soovi kuulutuse ja leidsin jänesele toreda kodu kuskil maal roheliste aasade vahel õnnelike laste seltsis. Päeval, mil uus pererahvas jänesele järele tuli, palusin ma neil värava taga oodata, kuni ma looma ära toon. Esmalt keeldus tädi uskumast, et jänes peab ära kolima. Tuletasin talle meelde lugu juhtmetega. Ta eitas kõike. Ma tegin kurja nägu ja ta ütles mulle, et võtku ma tema korterist elekter üldse välja. “Ma ei tahagi seda. Parem olgu mul jänes kui elekter!” Ei jäänud muud üle kui tal jänes käest ära võtta.

      Tema rebis oma otsast ja mina rebisin omast. Tema lõugas. Mina vandusin. Puur lagunes tükkideks ja jänes kalpsas peitu. Tädi pisarate saatel võtsin ma eluka vaikselt kõrvupidi kätte ja viisin ta õue uue pererahva juurde.

      Miks pean mina jändama ogara vanadaamiga, kellega tema oma sugulased rääkidagi ei taha? Miks küll on see minu probleem? Jänese pärast end süüdlasena tundes esitasin selle küsimuse Liinale.

      “Miks sa jändad?” küsis tema vastu.

      Ilmselt sellepärast, et mul oli vanapiigast kahju. Ja sellepärast, et mu oma suguvõsa oli mitu tuhat kilomeetrit eemal ja et ma igatsesin tugevamat sidet oma uue koduga kui lihtsalt tempel passis. Ma tahtsin kuuluda suguvõssa, mille olin kaasavaraks saanud. Aga oleks tulnud targem olla. Oleksin ma veidi hoolikamalt süvenenud, siis oleksin aru saanud, et ta oma lähedased polnud teda asjata hüljanud. Oleksin ma natuke ette valmistunud, oleksin kindlasti leidnud parema kaitsetaktika. Näiteks teeselnud kurti või teinud näo, et ma ei oska sõnagi eesti keelt.

      Mis sai tädist pärast jänese lahkumist? Ei midagi erilist. Nädal hiljem me tõime talle koera ja pärast seda ei ole jänesest sõnagi juttu olnud. Tädi räägib endiselt kõigile, kes kuulata jaksavad, et ma tahan teda ära tappa, aga samas palub mind ikka oma telekapuldist toitu välja urgitsema. Ilmselt tähendab see, et me oleme ringiga alguses tagasi. Mis võibolla ei olegi nii halb seis.

      MIDA HEMINGWAY ÜTLES

      Eestlastele meeldib tsiteerida Hemingwayd: “Igast maailma sadamast võib leida vähemalt kaks eestlast.” Ma teadsin Hemingwayst nii mõndagi, aga see fraas oli mulle enne Eestisse tulekut tundmatu. Ühendriikidesse sõites katsetasin seda ühe Hemingway Seltsi ametimehe peal. Ta vahtis mind pahaselt, nagu oleksin küsinud midagi kohatut, umbes nagu mis marki deodoranti Hemingway kasutas. “Ma ei usu, et Hemingway oleks Eestit maininud,” torises ta. “Aga noh, mine sa tea. Hemingway ütles igasuguseid asju.”

      Mõni aasta hiljem näitas mulle üks eestlasest toimetaja konkreetset kohta romaanis “Kellel on ja kellel pole”. Mõistagi oli mul üsna piinlik nii oma asjatundmatuse kui ka Hemingway Seltsi ametimehe pärast. Aga kui järele mõelda, siis ehk ei saagi ühelt akadeemikult nõuda, et ta tunneks viimast kui lauset viimasest kui Hemingway teosest. Eriti kui tegu on raamatuga, mida Hemingway ise olevat “rämpsuks” nimetanud. Ja kui tahta kirjanduslikku juuksekarva lõhki ajada, siis ei ole ka eestikeelne tõlge päris täpne. Aga ikkagi on need kõik kehvad vabandused. Fakt on see, et Hemingway kirjutas eestlastest.

      Eestlastele võib meeldida põhjaameeriklaste rumaluse üle irvitada, aga veel parem oleks pöörata see enda kasuks. Vaatamata Hemingway panusele on Eesti nii tundmatu, et selle kohta võib rääkida ükskõik mida ja Lääne inimesed on sunnitud nõustuma võimalikkusega.

      Näiteks Faulkner ütles, et kui ta mingil põhjusel ei saaks elada Mississippis, СКАЧАТЬ