Pikk jutt, sitt jutt. Vello Vikerkaar

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ et kõik oli läinud nagu õlitatult. Kassiiridele ei teinud vähimatki muret, et ma midagi ei rääkinud. Enamik küsis rutiinselt, kas mul Partnerkaarti on, ja luges mu vaikimist eitavaks vastuseks.

      Mõni küll ütles tere, aga need olid sellised, kelle koolitusest Peep Vainu või mõne temataolise juures oli ilmselt juba palju aega möödas, mistõttu oli sära nende tervitusest ammu kadunud. Ma isegi tajusin nende kergendust, kui ma midagi ei vastanud. “Jumal tänatud,” kõneles ohe huulilt, “nüüd ma võin jälle oma siseilma pugeda.”

      Kassiirid olid rahul, aga mina olin löödud. Mulle jõudis kohale, et ma võiksin kogu oma elu Eestis ära elada sõnagi lausumata, ilma et see kõigutaks asjade haprat tasakaalu. Pealegi hakkas mul veidi imelik. Kanadas peetaks sõnatult ringi liikuvat inimest lapsepilastajaks. Minu vaikiv mina tegi mind närviliseks.

      Pärast nädalapikkust vaikimist pidin ma leidma vaheldust. Teadlasena otsustasin korraldada vastassuunalise eksperimendi. Nüüdsest hakkan olema kassiiride vastu nähtavalt sõbralik. Selgitan välja, millises koolis käivad nende lapselapsed. Uurin, kuidas põdraliha maitses. Pärin, kas Reiljan on nende arust süüdi.

      Ma astusin kassa ette reipalt “tere hommikust” öeldes ja lahkusin südamliku “head päeva” saatel. Ma ei asunud otseteed lastelaste juurde, vaid alustasin ettevaatlikumalt, mainides koledat ilma või kartulikrõpsude hinnatõusu. Väga üksikud sulasid selle peale, aga enamik vaatas minust mööda või vedas näo viltu, mõistatades, mis ufonaut see sihuke nüüd kassa juurde maandus.

      Mõnda aega jätkus mu aktiivsust teistessegi eluvaldkondadesse. Ma mitte ainult ei tervitanud kassiire, vaid ka noogutasin ja naeratasin tänaval võõrastele inimestele. Aeg-ajalt naeratas mõni kena tüdruk vastu, aga enamik pööras pilgu maha ja astus edasi, tõenäoliselt mind lapsepilastajaks pidades.

      Nüüdseks olen ma need katsed lõpetanud ja üritanud uuesti iseendaks saada. Mõnikord ma vaikin, mõnikord olen jutukas, aga enamasti kusagil seal vahepeal. Selveri kassasabas seistes meenub mulle tihtipeale mu lapsepõlv Torontos. Meie naabertänavas elas üks vaimse puudega poiss, kes kõndis päevad läbi väljas ringi ja muudkui naeratas kõikidele, suu kõrvuni, ja viipas igaühele, kes vastu tuli. Rahvas pidas teda ufonaudiks. Aga kui nüüd järele mõelda, oli ta kahtlemata kõige õnnelikum inimene meie linnajaos.

      KODUSTATUD IMPERIALIST

      “Nii, Riia, kus see asub?” Minu kaks Ameerika külalist, kes olid Ülemiste lennujaamas lennukilt maha tulnud, polnud Eestit veel näinudki, kui hakkasid seadma kaugemaid sihte.

      “Läti? See on mingi teine maa või? Kas neil on oma raha?” Kinnitasin neile, et Lätil on tõesti oma raha. Nagu Eestilgi. “No mida, kas siin ei saagi dollarites maksta?” küsisid nad ega uskunud oma kõrvu. “Mehhikos küll saab.”

      Ameeriklastel oli tükk tegemist, enne kui nad aru said, et nad ei ole Mehhikos. “Donde està…” püüdsid nad tallinlastega juttu teha, aga kohtasid mõistmatuid pilke. Samuti oli neil tükk tegemist, enne kui nad aru said, et nad ei ole Venemaal. “Kas Tallinn ei ole siis Venemaa?” kuulsin oma elutoas ühe külalise sõpra Skype’i kaudu pärivat. “Ei ole,” hõikas mu külaline mikrofoni, “aga mina arvasin ka, et on.”

      Ületamatult raskeks osutusid neile nimed. Liinast tegid nad Linda. Lillist sai Lil. Roosist Rosa. Ja Mare nime ei õppinudki nad välja ütlema. Selle asemel oli alati Mora. Linnade nimed olid samuti võimatult keerulised. Stockholmist sai Stockton, võib-olla California eeskujul. Ahvenamaast, kuhu nad kavatsesid laevaga sõita, räägiti – ilma vähimagi irooniata – kui Antenna maa’st.

      Ma näitasin neile Tallinna keskaegset vanalinna, aga see ei jätnud neile mingit muljet. Nad ei suutnud ühtki asja mõnuga võtta, sest nende peas käis lakkamatu maavõistlus: “Meil on tänavad laiemad kui teil. Meil on autod suuremad kui teil. Ameerikas on naistel suuremad rinnad.” Ainus, mis neile tõeliselt muljet avaldas, oli betoonluupainaja Lasnamäe. Nad seisid auto kõrval ja jõllitasid, suud ammuli. See oli ainus kord meie ringsõidu ajal, kus nad vait olid. Pärast mitu minutit kestnud imelist vaikust ütles üks: “Siin on vist hullult probleeme gängidega, aga ma ei näe kuskil grafitit.” Ma püüdsin selgitada, et siin elavad kenad ja normaalsed inimesed, kellest enamik ei tegele vägistamise ega tapmisega. Aga ameeriklased ei kuulanud. Nad hoidusid auto lähedusse ja klõpsutasid pilte teha.

      Nad tegid ringsõidu ajal palju pilte, neist 95 protsenti läbi autoakna. Üks külalistest oli väga ülekaaluline ja polnud harjunud rohkem jalgsi käima kui diivanilt (elektrimootoriga, kaugjuhtimispuldi abil liigutatava seljatoega) külmkapini (viis temperatuuritsooni pluss sügavkülmik). Mõlemal oli raskusi mu Euroopa autosse sisse ja sealt välja saamisega ja kogukam külaline rääkis korduvalt oma kahetonnisest diiselmootoriga pikapist: “See on seest nagu Cadillac.”

      Mis mind kõige enam jahmatas, ei olnud nende teadmiste puudulikkus – küsige mult midagi mõne kauge väikese maa, näiteks Šveitsi kohta, ja ma ei oska teile vastata –, vaid täielik huvipuudus uute teadmiste vastu. Kui ma parajasti neile giidi ei mänginud, istusid nad teleka ees. “Mis keel see veel on?” küsisid nad Liinalt. “Soome keel? Sihuke keel on olemas? Kus seda räägitakse? Miks teil CNNi ei ole?”

      Keskmine ameeriklane näeb maailma läbi väga kitsa akna. Väga sageli nad arvavad, et maailm koosneb kristlastest ja kõik inimesed suhtlevad inglise keeles (olgu, väike mööndus – mõned suhtlevad ka mehhiko keeles). Peale jumala armastavad ameeriklased üle kõige vabadust. Ja kui teised kultuurid vabadust ei armasta, siis sellest pole lugu, sest jumal armastab vabadust, ja kui jumal armastab vabadust, siis hakkate te kõik, jumal olgu tunnistajaks, ükskord vabadust armastama.

      Üks mu eestlasest sõber, kes tihtipeale asendab mulle vanemat venda, nimetab mind kodustatud imperialistiks. Ta saab aru, et minagi olen pärit tollelt suurelt agressiivselt mandrilt, aga talle tundub, et Euroopas elamine on mõned mu tahumata nurgad ära lihvinud. Ma olen üritanud lahti saada põhjaameeriklaste kombest igaühelt nime ja ametit pärida. Ma püüan mitte unustada, et kui eestlane kätt ei anna, siis see ei tähenda ebaviisakust. Ja ma püüan õppida rohkem kuulama. Loomulikult pole see lihtne. Suurriikidest tulnud inimeste geneetilises koodis on miski, mis sunnib meid pidevalt rääkima. Oma teadmisi levitama. Teisi aitama. Teid kõiki aitama.

      VÄGA MEELDIV TUTVUDA

      Mu esimene reaktsioon oli oma naise peale pahandada, et ta mind ei tutvustanud. Teine, et ma võiksin ise ennast tutvustada, aga kuidagimoodi nad juba teadsid, kes ma olen, mis mu nimi on ja kuidas ma olen seotud nende vähestega, keda ma sellest seltskonnast tundsin. Nad koguni panid mind mõtlema, miks ma neid nimepidi ei tunne. Nad esitasid viisakaid küsimusi: “Nii et tulite päriselt Eestisse tagasi?” ja “Kuidas tööga on?” Laua ääres oli kaheksa inimest, kellest ühte ma tundsin ja see oli mu enda naine.

      Erinevalt tüüpilisest Eesti õhtusöögist käis lauas – nende vahel – elav vestlus. Aga mul polnud mingit võimalust kaasa lüüa. Jäi üle ainult istuda ja pead murda: kes te kõik olete?

      Mul oli veel teisigi küsimusi. Millega te tegelete? Mis seob teid teiste laua ääres istujatega? Ja kust pagana kohast te mind tunnete?

      Aga ma ei hakanud pärima. Ma ei tahtnud, et nad näeksid minus ameeriklast. Tüüpi, kes ründab kõiki pealetükkivate küsimustega. Ameeriklased kipuvad mõnigi kord olema ohjeldamatud küsijad

      – üsna varsti hakatakse teilt pinnima, mis marki auto teil on, kui suur on teie sissetulek ja kellega meediakangelastest te olete seksinud.

      Ma tean, et Eestis on kombeks ennast mitte tutvustada. Mõni ütleb, et see on soomeugri iseärasus. Mõni, et soveti oma. Minu teooria ütleb, et ühes lauas söömine ei ole Eestis СКАЧАТЬ