Pikk jutt, sitt jutt. Vello Vikerkaar

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ taotlevad sama töökohta ja venelane on rohkem kvalifitseeritud, antakse töö ikkagi eestlasele.” Tunnistasin, et see võib ju tõsi olla, aga selles ei ole midagi Eestile ainuomast.

      “Kui sina ja see tüdruk sinu kõrval kandideerivad minu kodumaal töökohale,” ütlesin talle, “ja sina oled kvalifitseeritum kui tema, aga tema käis bossiga ühes koolis, siis kes töö endale saab?” Ta ei olnud sugugi õnnelik teada saades, et tema uhkem CV ei pruugi kellelegi korda minna. Ja näo järgi otsustades võis see olla esimene kord, kus keegi talle ütles, et maailm on ebaõiglane.

      Ma ei tea, kust ta võttis oma arusaama Inglismaast kui paradiisist. Piisavalt palju venelasi on sinna läinud ja ka tagasi tulnud, nii et asjalik info peaks olema kättesaadav. Sellegipoolest püüdsin tema eksiarvamusi kummutada. Tal ei olnud kuigi hea meel kuulda, et idaeurooplane peab Inglismaal töötama kaks korda rohkem kui Ühendkuningriigi kodanik. Ja et teda vaadatakse kui vaest, räpast inimest ja võimalikku kurjategijat – täpipealt samuti, nagu ta kirjeldas eestlaste suhtumist venelastesse.

      Ma ei jõudnud kuigi kaugele välja. Kuidas vihaste lastega rääkida? Õpetaja ütles mulle, et vaielda polegi mõtet; neil on vaja lihtsalt kedagi, kes neid ära kuulaks, ja et lõpuks tulevad neist mõistlikud inimesed. Mina nii optimistlik ei ole. Kuueteistkümneaastane etniline venelane, kes ei oska sõnagi eesti keelt? Ja arvab, et Läänes võetakse ta rõõmuga vastu?

      Loodetavasti teeb see poiss oma reisi võimalikult ruttu ära. Sest mida varem ta taipab, et maailm ei pea ennast tema võlglaseks, seda rutem asub ta raisatud aega tasa tegema. Aga. Alati on olemas aga – eestlased võiksid teda leebemalt kohelda.

      Kui millalgi Eesti ajaloos elasid siin ainult eestlased ja räägiti ainult eesti keelt, siis mina pole sellisest ajast kuulnud. Mõned, kellele meeldib jutustada “vanadest headest aegadest”, on maalinud esimese iseseisvuse aegsest Tallinnast pildi kui “eesti linnast”. Aga venestamist on Eestis olnud juba väga ammu ja Mart Laari väitel rääkis pool Tallinnast 1917. aastal vene keelt.

      Pole tarvis raketiteadust, et taibata: ükski seadus, poliitika ega soovunelm ei pane vene noort eesti keelt õppima, kui ta ei taha. Mida rohkem seadusi vastu võetakse, seda enam ta eestlasi vihkab.

      Ta peab õppima omal vabal tahtel, milleks ongi olemas vaba turumajandus. Kui paremad töökohad lähevad eesti keele oskajatele, tekib ka motivatsioon keelt õppida. Muidugi ei juhtu see üleöö – aga see võib juhtuda ja juhtubki juba praegu, kui te neid ridu loete. Paljud minu vene sõpradest ja tuttavatest räägivad eesti keelt. Enamik paremini kui mina.

      Samal ajal kui meie, mitte-eestlased püüame lõimuda, võiks valitsus oma penid tagasi kutsuda.

      Keeleinspektsiooni reidid ametikoolidesse, kus mõni automehaanika õppejõud ei räägi eesti keelt, on mõttetu ja südametu tegevus. See on nagu naabrimemme läbikolkimine lihtsalt sellepärast, et jõud käis üle. Ei avalda kellelegi muljet ja ärritab naabrid ilmaasjata üles. (Jah, ma mõistan, et turu reguleerimiseks on vaja ka seadusi. Aga vahel on nende rakendajad nagu isa autovõtmete kallale pääsenud teismelised: nad ei suuda vastu panna kiusatusele proovida, palju masin sisse võtab.)

      Kas eesti keelt ähvardab mingi kriitiline oht? Põhja-Ameerikas räägiti kunagi kolmesadat indiaani keelt. Nüüd on kaks kolmandikku neist kaduma läinud. Üks suri välja tänavu jaanuaris koos Marie Smith Jonesi, viimase eyaki keele kõnelejaga. Aga asjaolu, et eesti keel on elus püsinud kaks tuhat aastat, lubab oletada, et eestlased teavad midagi, mida indiaanlased ei tea.

      Kui eesti keel on piisavalt hoitud, et ka selle põlvkonna eluaja vastu pidada, siis mis oleks halba selles, kui keeleinspektsioon vahel silma kinni pigistaks? Andke etnilistele venelastele võimalus teist hästi mõelda ja laske turumajandusel toimida. Ma ei mäletagi, millal ma viimati nägin ajalehes kuulutust: “Vajatakse ilma hariduseta, umbkeelset, nähtavalt rahulolematut venelast.”

      Eesti keele äraõppimine on ilmselgelt kasulik. Minu sõber inglise keele tunnist ei pruugi seda veel teada, aga enamik inimesi juba teab. Kui me lõpetame vanamemme klobimise, siis küllap jõuab see tõsiasi pärale kõigile, välja arvatud kõige lootusetumad juhtumid. Ja kui ei jõua – on alati olemas Inglismaa.

      KÜRVARÕNGAGA KEN

      See on kahtlemata vandenõu.

      Minu uhiuue Samsungi pesumasina uks ei käinud korralikult kinni ja ajas vett põrandale. Minu Nardi külmkapp – samuti alles poest toodud – tegi häält, mis meenutas langevat mürsku, ja meil ei jäänud muud üle kui kohe klienditeenindusse helistada. “Ah, nende kõigiga on sama jama,” kehitas mehaanik õlgu, nagu seisnekski tema töö peamiselt uhiuute salongist toodud kodumasinate äravedamises. Möödunud nädalal ostsin uue Samsungi telefoni. Muidugi oli seegi praak. Kõik, kes mulle helistasid, kaebasid, et kõne kajab.

      Vahel, eriti kui päevade kaupa on külm ja hall ilm, hakkan ma uskuma, et see on vandenõu. Näen vaimusilmas tehaseladusid täis vigaseid kaupu, mis ootavad saatmist Ida-Euroopasse, kus suur osa kliente veel ei tea, et nad on kuningad. Võib see nii olla?

      1993. aastal tõi kogu maailmas populaarse Barbie-nuku tootja Mattel turule Barbie uue, kaasajastatud sõbra Keni. Kenil oli vasakus kõrvas kõrvarõngas, senistes pruunides juustes blondid triibud, lilla võrksärk, lavendlivärvi vest ja kaelaehteks jäme kroomitud rõngas. Nuku ametlik nimi oli “Earring Magic Ken”, aga mõne nädalaga ristis maailm ta “Cock Ring Keniks”. Tahtmatult oli Mattel teinud Kenist gei.

      Seletuseks neile, kellel Barbie-kultuuriga vähem kokkupuudet:cock ring ehk peeniserõngas on vahend, mille abil pidurdatakse peenise vereringet, eesmärgiga pikendada erektsiooni ja orgasmi.

      Üsna pea tormasid kitšihuvilised geimehed Kürvarõnga-Keni kokku ostma, mis tegi sellest firma ajaloo kõige suurema läbimüügiga Keni. Mattel eitas kõigest väest, et Ken on homo – “Meie poliitika ei ole toota väikestele tüdrukutele mängimiseks peeniserõngaid,” teatas firma esindaja – ja väitis, et tegu on “rõngakujulise talismaniga”. Tootmine pandi seisma ja nukk võeti poodidest tagasi.

      Aga kas ikka võeti?

      1994. aastal sattusin ma Tartu Kaubamaja mänguasjaosakonda ja leidsin riiulitel virnas lilla särgiga Kürvarõnga-Kenid. Pood oli täis sadu karpi pandud kolmekümne sentimeetri pikkuseid homosid. Mul pole raske kujutleda Matteli juhatuse toas maha peetud vestlust.

      “Põletame ära.”

      “Ei saa, siis meid nimetatakse homovihkajateks.”

      “Hei, saadame nad Eestisse ja müüme seal maha!”

      “Eesti? Pole kuulnudki.”

      “Just nimelt!”

      Tõtt-öelda ma ei usu, et Tartu kodanikud olid ainsad Kürvarõnga-Keni laadungitega õnnistatud tarbijad. Ilmselt saadeti teda kõikjale Ida-Euroopasse. Aga kui mõni tolleaegne Tartu tüdruk arvab, et tal võib kuskil kapinurgas Ken olla, soovitan järele vaadata. Kürvarõngaga Ken on eBays kuum kaup.

      Aga minu vandenõuteooria ulatub mänguasjafirmadest kaugemale.

      Eesti sõjavägi oli aastaid Lääne heategevusobjekt ja sai sealt vanu, trööbatud sõidukeid. Eesti Kaitseliit sai endale Teise maailmasõja aegsed Rootsi jalgrattad. Mis neist kasu on, ei olnud just kõigile arusaadav. “Kui peaks sõjaks minema,” ütles mulle üks kaitseliitlane, “siis ma sõidan Tartusse jalgratast kokku panema.”

      Mul ei ole keerukat plaani, kuidas lõpetada Eesti kasutamine Lääne vanade või praaktoodete jäätmehoidlana. Mul on lihtne plaan. Ärge СКАЧАТЬ