Pikk jutt, sitt jutt. Vello Vikerkaar

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli tema autoga teinud. Pisiavarii tõttu vajas auto pakiruumi kaas ülevärvimist ja firma esindus oli värvinud selle nähtavalt teist värvi. Ta esitas kaebuse ja pärast korduvaid nördimushäälitsusi jäi esindus nõusse ja soostus töö ümber tegema. Aga kolleegil tuli kaks nädalat oodata. Esinduse poistel oli palju tööd.

      Mida oleks mu naiskolleeg pidanud tegema? Mõnedel juhtudel – ja see on üks säärastest – on sobilik kasutada füüsilist vägivalda. Oleks ta otsekohe firma esindajal munadest kinni võtnud ja sundinud ta ära kuulama lühikest ettekannet sündsusest, headest tavadest ja inimeste üldkehtivast õigusest mitte olla autoärimeeste poolt lollitatud, siis arvatavasti poleks ükski õige kohtunik talle isegi trahvi määranud. Tegu oleks olnud ilmse enesekaitsega.

      Tarbijaõiguste jaluleseadmiseks olen ma hakanud majapidamisseadmeid ostes esitama ettevalmistavaid küsimusi. “Kui paljud neist külmkappidest on katki?” küsisin ühelt müügimehelt alles möödunud nädalal. “Härra,” vastas tema, “me müüme uusi masinaid.” Seepeale tutvustasin talle oma teooriat Suurest Vandenõust. Rääkisin talle mõttetutest jalgratastest, koledatest värvitöödest ja muidugi üksikasjalikult loo kürvarõngaga Kenist. Ta vaatas mind tükk aega, enne kui suu lahti tegi.

      “Ühesõnaga, te arvate, et need võivad olla homokülmkapid?”

      Ma ei mõelnud just päriselt seda, aga tõepoolest, tal võis õigus olla.

      BALTI PANGAD: HEAD, HALVAD JA INETUD

      Hansapank ei aja kliente minema, aga ilmselt ka ei vaja neid eriti. 1990. aastate algul olin ma privaatpanganduse klient ja pangal oli alati hea meel mind näha. Minu personaalpankur oli hiilgav – parem kui kõik need, kes mul on olnud Kanadas või USAs. Jumala tõsi.

      Aga 90. aastate lõpul sõitsin ma Eestist ära ja mind tagandati tseremoniaalselt privaatkliendi staatusest, lõigates tükkideks mu deebetkaardi, et ma ei saaks seda mõnele sõbrale pangamaja taga tasuta parkimiseks ärakinkida. Agama saanaru.Palklahkub riigist koos minuga – mis mõte oleks mindki pidada?

      Mõne aasta eest tulin Eestisse tagasi ja Hansapank kutsus mind uuesti privaatpanganduse kliendiks. Puiklesin vastu, väites, et mu hoius on kaugelt alla nõutud miljoni krooni ja et ma ei kavatse hakata suuri summasid teenima. “Pole hullu,” öeldi. “Võib juhtuda, et te võtate eluasemelaenu.” Jäägu siis pealegi nii, et võib, vastasin. Ei mingeid lubadusi.

      Kuu aega hiljem helistas keegi Hansapangast ja seletas puuinglise keeles, et mind tõmmatakse privaatpanganduse klientide nimekirjast maha. “Aga miks te mind siis üldse võtsite?” küsisin. “Ju oli eksitus,” vastas naisehääl. “Mina ei tea. Minu asi oli ainult teile helistada.”

      Asi seegi. Ilmselt oleks talle ära kulunud diplomaatilise suhtlemise õppetund, aga tema inglise keel oli liiga abitu, niisiis ma andsin andeks.

      Kuu aega hiljem küsisin laenu. Panga kiituseks aeti kõik formaalsused kohe joonde ja lubati mul võtta laen minu, mitte mu eestlannast naise nimele (ma pole viitsinud oma Eesti kodakondsuspabereid korda ajada, sestap olen seaduse silmis välismaalane). Hansapankurid on pragmaatilised profid. Põhja-Ameerikaga võrreldes oli nende laenupakkumine hea – intress soodne, lepingutasu mõistlik. Ma olin valmis alla kirjutama.

      Siis aga helistati SEBst. Küsiti, kas ma ei tahaks läbi astuda ja tassi kohvi rüübata, lihtsalt vaataks järele, mis neil pakkuda on. Selline asi mõjub inimesele. Te ei pea ära täitma ühtki meie 143 tobedast ankeedist, tulge ainult läbi. Mõne minutiga oli Hansapanga pakkumine maatasa tehtud. Nad tahtsid mind kliendiks. Ma tänasin Hansat vaeva eest ja kirjutasin lepingu SEBga alla.

      Mingid asjad on mulle SEB puhul alati imelikud tundunud. Esiteks nende peakontor, mis on nagu sünge nael taevas, Tallinna ehituskunsti DarthVader. Seestpoolt näeb see välja nagu Las Vegase kasiino. Tellerid istuvad ringis nagu blackjack’i diilerid, nende selja taga ülemused – mängusaali kontrolörid. Ja telleritel on polüestrist rõivad. Ma pigem sureksin kohe, kui käiksin ringi tuleohtlike riietega.

      Aga see kõik ei takistanud mind. Vaatamata Vegase sisekujundusele oli nendega kerge asju ajada. Absoluutselt paindlik pank. See meeldis mulle väga.

      Siis helistas Sampo. Nad olid oma pakkumisega nii hiljaks jäänud, et ma olin juba jõudnud neile tehtud taotluse ära unustada. Pankadest on Sampo ilmselt kõige soojem. Vahel mängitakse neil saalis latiinomuusikat ja sealsed töötajad naeratavad kõige tõenäolisemalt (vahest sellepärast, et kõigist Eesti pankade vormirõivastest meenutavad nende omad kõige vähem McDonald’si omi).

      Aga hoolimata Sampo meeldivusest pakkusid nad näruseid laenutingimusi. Pank oli valmis minu maja rahastama, aga lepingud oleksid kehtinud ainult niikaua, kuni kehtib minu elamisluba. Kui luba jääks pikendamata, läheks otsekohe jäägi sissenõudmiseks. Ma olin paberid SEBga juba alla kirjutanud, aga tundsin ikkagi huvi, miks neil on selline tingimus. “Te võite maalt lahkuda ja meie jääksime tühjade kätega,” vastas pangatöötaja.

      “Aga vara ei lahku ju kuhugi,” ütlesin ma. “Ja see kuulub sada protsenti mulle.”

      “Aga ikkagi te võite maalt lahkuda.” Sampo-mees oli nagu katkine plaat. Nagu oleks papagoi korrutanud mingit laenukomitee mõttehiiglaste tera.

      Teadusliku huvi pärast otsustasin proovida ka Nordeat. Hotelli Palace vestibüülis baari vastas kügelev Nordea meenutab mustlaslaagrit, sellist, mis võib iga kell pillid kotti panna ja minema sõita.

      “Kas saan kuidagi aidata?” küsis naisterahvas oma vaheseina tagant pead välja pistes, kui olin tükk aega jalgadega sahistanud, et oma kohalolekust märku anda.

      “Tahaks teada eluasemelaenude kohta.”

      “Täitke ära,” ütles ta ja lükkas mu ette hunniku pabereid.

      “Tegelikult mul on selline üsna ebatavaline juhtum…” “Täitke ära.” Ta lajatas paberipaki otsa pastaka.

      Võtsin paberid ja sirvisin neid natuke. Kogu värk nägi välja tõeliselt bürokraatlik. “Ma parema meelega täidaksin kodus,” ütlesin ja taganesin Palace’i vestibüüli, kus leidus ankeetide jaoks prügikast. Nordea pole miski pank, mõtlesin endamisi. Samas kas on veel pankasid, kust Jack Danielsini jääga oleks nii vähe maad?

      LUURAJAD OMAVAHEL

      Minu parima sõbra isa on kindel, et ma töötan CIAs. Olen elanud Eestis ligi 15 aastat ja ta ei suuda kuidagi mõista, miks ikkagi peaks abielus mees vaatamata Tallinna suurepärastele ilmadele nii kaua siin kükitama. Võib-olla ma töötangi CIAs. Võibolla teie samuti. Aga salakuulaja või mitte, igatahes olen ma kuulnud Eesti kohta terve hulga häid spioonilugusid.

      1990. aastate algul räägiti, et Hiina luure ajab asju Tallinna ainsast Hiina restoranist, sest Eesti valitsus ei võimalda neile saatkonnaruume. Lugu rääkis, et keegi eestlane oli käinud valitsuse delegatsiooni koosseisus Hiinas ja seal oli talle hiinlasest nuhk sappa pandud. Kui sama mees kolm aastat hiljem Tallinnas Hiina restorani sööma läks, võite arvata, kes oli seal kelner.

      Umbes samal ajal liikus ringi ka selline jutt, et USA valitsus saadab Eestisse sularahakohvritega spioone suuri Eesti ettevõtteid ostma, et oleks hea Eesti sündmustel silma peal hoida ja põhjust valitsustegelastega läbi käia. Väga mõnus töö, oleks selliseid ainult saada. Mina oleksin ostnud Saku.

      Siis räägiti ühest Ameerika saatkonna töötajast, kes armastas end vinti võtta ja baarides oma kaasmaalasi hirmust värisema panna, lugedes ette nende nimed ja nende laste nimed ja vanused. Võimalik, et see oli väljamõeldis, aga hea stoori ikkagi.

      Ja СКАЧАТЬ