Perekonnata. Hector Malot

Чтение книги онлайн.

      Võtsingi siis uuesti kätte harfi ja alustasin üht valssi. Capi võttis kohe käppadega ümber Dolce piha ja nad hakkasid taktis keerlema. Seejärel tantsis Joli-Coeur üksi. Ja nii esitasime lõpuks kogu oma repertuaari. Keegi meist ei tundnud väsimust. Mis puutub näitlejaisse, siis kindlasti olid nad taibanud, et nende vaeva tasuks on lõunasöök, ja nad säästsid ennast niisama vähe kui minagi.

      Järsku, keset üht mängulugu, nägin ma Zerbinot põõsast välja ilmuvat, ja niipea kui ta kaaslased temast möödusid, asus ta jultunult nende keskele ning hakkas oma osa etendama.

      Mängides ja ühtlasi oma näitlejate järele valvates heitsin ma aeg-ajalt pilgu ka sellele väikesele poisile ja, kummaline küll, ehkki meie etendus näis talle suurt rõõmu valmistavat, ei liigutanud ta oma keha: ta lamas väljasirutatult ja liigutas ainult käsi, et meile aplodeerida.

      On ta halvatud? Mulle näis, et ta on seotud ühe laua külge.

      Tuul oli laeva märkamatult ajanud vastu kallast, kus ma asusin oma trupiga, ja ma nägin nüüd seda poissi nii hästi, nagu oleksin olnud tema kõrval laevas: ta oli blond ja ta nägu oli nii kahvatu, et laubal võis läbipaistva naha all näha siniseid sooni. Ta leebes ja kurvas näoilmes oli ühtlasi midagi haiglast.

      „Kui palju maksavad kohad teie teatris?” küsis daam.

      „Igaüks maksab lõbu järgi, mis ta on tundnud.”

      „Siis, ema, pead sa maksma väga palju,” ütles poiss.

      Ja ta lisas mõned sõnad keeles, mida ma ei mõistnud.

      „Arthur sooviks teie näitlejaid lähemalt näha,” ütles daam.

      Andsin Capile märku, ta võttis hoogu ja hüppas laevale.

      „Ja teised?” hüüdis Arthur.

      Zerbino ja Dolce järgnesid Capile.

      „Ja ahv ka!”

      Joli-Coeuril oleks olnud naljaasi hüpet sooritada, kuid ma ei võinud iialgi tema peale kindel olla: kord juba pardal, võis ta kergesti hakkama saada naljadega, mis daamile võib-olla poleks meeldinud.

      „On ta tige?” küsis daam, nähes mind kõhklemas.

      „Ei, proua, kuid ta pole alati kuulekas ja ma kardan, et ta ei käitu ehk küllalt kombekalt.”

      „Hästi, aga tulge ise koos temaga.”

      Seda öeldes viipas ta tüüri juures seisvale mehele, kes heitis laevalt kaldale plangu.

      Nii võisin ma otsekui silda mööda laevale astuda, ilma et mul oleks tarvitsenud sooritada hädaohtlikku hüpet. Ja ma astusin väärikalt laevalaele, harf õlal ja Joli-Coeur käe peal.

      „Ahv! Ahv!” hüüdis Arthur.

      Läksin lapse juurde, ja sel ajal kui ta silitas ja hellitas Joli-Coeuri, võisin ma teda lähemalt silmitseda.

      Hämmastav lugu, ta oli tõepoolest seotud laua külge, nagu ma algul juba arvasin.

      „Teil on muidugi isa, mu laps?” küsis daam.

      „Jah, kuid praegu olen ma üksi.”

      „Kas kauaks?”

      „Kaks kuud.”

      „Kaks kuud! Oh, mu vaene poiss! Kuidas võisite jääda üksi? Ja pealegi teie eas!”

      „Pean sellega leppima, proua!”

      „Ja kahe kuu pärast peate muidugi oma peremehele viima teatava summa raha?”

      „Ei, proua, seda ta minu käest ei nõua. Jätkub sellest, kui ma suudan ära elatada ennast ja oma truppi.”

      „Ja СКАЧАТЬ