Perekonnata. Hector Malot

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ jalgadele ja hakkas ringi käima, nagu oleks ta sooritanud korjandust „lugupeetud seltskonna” ees.

      „Sa tahad, et me annaksime etendusi,” jätkasin mina. „See on kahtlemata väga hea nõu, aga kas me midagi teenime? Kõik seisab selles. Meie etenduste õnnestumisest sõltub kõik, sest ütlen teile ette, et meil pole rohkem varandust hinge taga kui kolm soud. Tähendab, peame püksirihma pingutama. Kuna meie lood on sellised, siis ma julgen loota, et te saate aru seisukorra tõsidusest ja selle asemel, et mängida mulle mõnd halba vempu, kasutate oma võimeid meie trupi heaolu huvides. Ma nõuan teilt kuulekust, kainust ja julgust. Oleme üksmeelsed ja lootke minule, nagu mina loodan teile.”

      Ma ei julge väita, et mu kaaslased mõistsid mu improviseeritud kõne kõiki peensusi, aga kindlasti mõistsid nad selle peamist mõtet. Meie isanda puudumise tõttu nad aimasid, et toimub midagi tõsist, ja ootasid minult selgitust. Kui nad vahest ei mõistnud kõike, mida ma neile ütlesin, olid nad vähemalt rahul minu käitumisega nende suhtes ja avaldasid rahulolu oma tähelepanelikkusega.

      Kui ma kõnelen nende tähelepanelikkusest, siis kõnelen ma ainult koertest, sest Joli-Coeur ei suutnud oma mõtteid kuigi kauaks ühe ja sama asja juurde koondada. Minu kõne esimest osa oli ta kuulanud kõige elavama huviga, aga juba paarikümne sõna järel ronis ta puu otsa, mis kattis meid oma lehestikuga, ning eelistas lõbustada end kiigutamisega ja oksalt oksale hüppamisega. Capi poolt oleks mind taoline teotus sügavalt solvanud, kuid Joli-Coeurilt olin ma harjunud kõike ootama: ta oli mõtlematu ja tühja koluga ning lõpuks tuli aru saada, et ta tahtis pisut lõbutseda.

      Tunnistan, et oleksin meeleldi teinud sedasama, oleksin tema kombel suure naudinguga kiikunud okstel, kuid mu ameti tähtsus ja väärikus ei lubanud mulle enam taolisi meelelahutusi.

      Pärast lühikest puhkust andsin signaali edasiliikumiseks. Pidime teenima raha öömaja eest maksmiseks, aga igal juhul homse toidu tarvis, sest oli arvata, et hoiame kokku ja magame lageda taeva all.

      Umbes tunniajalise matka järel nägime küla, mis tundus olevat mu kavatsuste teostamiseks kohane.

      Eemalt paistis küla üsnagi viletsana ja järelikult ei võinud me loota seal kuigi heale kassale, aga see mind enam ei kohutanud, sest sissetulekute suhtes polnud ma kuigi nõudlik ja ma mõtlesin, et mida väiksem küla, seda vähem on seal võimalusi sattuda kokku politseinikuga.

      Korrastasin oma komödiantide tualetid ja sammusime külla sisse nii ilusas reas kui vähegi võimalik. Kahjuks puudus Vitalise vilepill ja ka tema auväärne välimus, millega ta meenutas rügemendi trummilööjalt ja äratas alati üldist tähelepanu. Mul puudusid tema pikk kasv ja tema nii väljendusrikas pea; mina ju olin kasvult päris lühike ja kõhetu ning mu näos võis peegelduda pigem kartlikkus kui enesekindlus.

      Marssides vaatasin ma paremale ja vasakule, et näha, missugust muljet me avaldame. See oli vägagi keskpärane: tõsteti vaid korraks pead ning keegi ei järgnenud meile.

      Jõudnud väikesele väljakule, mille keskel plataanide varjus asetses purskkaev, võtsin oma harfi ja hakkasin mängima üht valssi. Muusika oli lõbus, mu sõrmed libisesid kergelt üle keelte, kuid mu südant vaevas raske mure ja mulle endale tundus, et kannan oma õlgadel tohutut koormat.

      Käskisin Zerbinol ja Dolcel valssi tantsida. Nad kuulasid otsekohe mu sõna ja hakkasid muusika taktis ringi keerlema.

      Kuid keegi ei võtnud vaevaks meid vaatama tulla, ehkki ma nägin ukselävedel naisi, kes kudusid või vestlesid omavahel.

      Jätkasin mängimist ja Zerbino ning Dolce jätkasid valsi tantsimist.

      Ehk läheneb meile siiski mõni inimene. Aga kui tuleb juba üks, siis järgneb talle ka teine, siis kümme ja siis kakskümmend.

      Ent ma võisin mängida ning Zerbino ja Dolce võisid tantsida niipalju kui tahes, aga inimesed ei tulnud majadest välja, nad isegi ei vaadanud enam meie poole.

      See ajas meeleheitele.

      Aga ma ei heitnud siiski veel meelt, mängisin valjemini, helistasin oma harfi keeli nii, et need ähvardasid katkeda.

      Korraga üks väike laps, nii väike, et ta arvatavasti tegi oma esimesi samme, eemaldus maja läve juurest ja tatsas meie poole.

      Nüüd järgneb talle kahtlemata ema, ema järel tuleb sõbranna ja nii kogunevad meile peatselt pealtvaatajad ning meie kassa ei jää tühjaks.

      Mängisin veidi tasemini, et last mitte hirmutada, vaid lähemale meelitada.

      Käekesed ette sirutatud, väikestel jalgadel taarudes, tuli ta aeglaselt lähemale.

      Ta astus aina edasi, jõudis juba päris lähedale ja mõne sammu järel oleks ta olnud meie juures.

      Ema tõstis pea üles ning tundis kahtlemata rahutust, et laps on ta lähedusest kadunud.

      Kuid ta leidis väikese kohe üles. Aga selle asemel, et tulla talle järele, nagu ma lootsin, ta ainult hüüdis ja laps pöördus sõnakuulelikult tagasi.

      Võib-olla ei armastanud need inimesed tantsu. Väga võimalik.

      Käskisin Zerbinol ja Dolcel maha heita ning hakkasin laulma oma Napoli laulukest seesuguse innukusega nagu ei kunagi varem.

      Fenesta vascia e patrona crudele

      Quanta sospire m’aje fato jettare.

      Alustasin parajasti teist salmi, kui mulle lähenes kuues ja viltkübaras mees.

      Lõpuks ometi!

      Püüdsin laulda veelgi suurema vaimustusega.

      „Hei!” hüüdis ta, „mida sa teed siin, päevavaras?”

      Ma katkestasin laulu, jahmunud sellest vahelehüüdest, ning jäin ammuli sui vahtima, kui ta mulle lähemale astus.

      „Noh, miks sa ei vasta?” küsis võõras.

      „Nagu te näete, mu härra, ma laulan.”

      „On sul luba meie kogukonna platsil laulmiseks?”

      „Ei, härra.”

      „Siis lase kohe jalga, kui sa ei taha kohtuga tegemist teha.”

      „Aga, härra …”

      „Nimeta mind härra külapolitseinik ja anna kandadele valu, sandipoeg!”

      Külapolitseinik! Lugu mu isandaga oli mulle juba näidanud, mis läheb maksma vastuhakkamine linna korravalvuritele ja külapolitseinikele.

      Ma ei lasknud endale seda käsku kaks korda öelda: andsin kandadele valu, nagu ta mulle ütles, ja ruttasin tuldud teed tagasi.

      Sandipoeg! See polnud ju tõsi. Ma ei kerjanud, vaid laulsin ja tantsisin, mis just oligi minu töö. Mis võis olla selles halba?

      Viie minutiga olin ma sellest nii külalislahkusetust, kuid nii hoolega valvatud kogukonnast lahkunud.

      Koerad järgnesid mulle lontis kõrvade ja kurbade nägudega, kindlasti mõistes, et meid tabas mingi ebameeldivus.

      Capi jooksis minust aeg-ajalt ette, pööras pea minu poole ja vaatles mind nii kummaliselt oma tarkade silmadega. Iga teine tema asemel oleks mind küsitlenud, kuid Capi oli selleks liialt hästi kasvatatud ja liialt distsiplineeritud koer, et СКАЧАТЬ