Perekonnata. Hector Malot

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ see õnnetu väike poiss võimeline olla?

      Nägin, et ema laskis tal üles öelda õppetükki, mida ta ise jälgis avatud raamatust.

      Arthur lamas väljasirutatult laual ja vastas ilma ühtki liigutust tegemata.

      Või õigemini, Arthur püüdis üles öelda oma õppetükki, aga ta kõhkles väga ega suutnud lausuda ladusalt kolme sõnagi ja eksis sageli.

      Ema alustas uuesti õrnalt, kuid samal ajal ka kindlalt.

      „Teie ei tea oma valmi,” ütles ema.

      Mulle tundus imelik, et ta ütles oma pojale „teie”, sest siis ma veel ei teadnud, et inglased ei sinata üksteist.

      „Oh ema!” hüüdis Arthur lohutamatul häälel.

      „Teie teete täna veelgi rohkem vigu kui eile.”

      „Ma püüdsin õppida.”

      „Ja ometi teie ei õppinud.”

      „Ma ei suutnud.”

      „Miks?”

      „Ma ei tea … sellepärast, et ma ei suutnud … Ma olen haige.”

      „Haige pole teie pea. Ma ei nõustu sellega iialgi, et teie midagi ei õpi ja et haiguse ettekäändel kasvate suureks rumalana.”

      Proua Milligan näis olevat väga range, aga siiski rääkis ta õrnalt, ilma vähimagi vihata.

      „Miks te kurvastate mind ega õpi oma õppetükke ära?”

      „Ma ei suuda õppida, ema, uskuge mind, ma ei suuda.”

      Ja Arthur puhkes nutma.

      Kuid proua Milligan ei lasknud ennast poja pisaratest kõigutada, ehkki ta näis olevat liigutatud ja isegi kurb, nagu ta oli öelnud.

      „Oleksin teid täna hommikul nii meeleldi lubanud mängida Rémi ja tema koertega,” jätkas ta, „kuid teie ei mängi enne, kui olete oma valmi peast üles öelnud.”

      Seda öeldes ulatas ta raamatu Arthurile ja astus mõned sammud kajuti poole, jättes oma poja üksi lamama.

      Arthur nuuksus nii valjusti, et ma oma kohalt kuulsin ta katkendlikku häält.

      Kuidas võis proua Milligan olla nii karm selle õnnetu väikese vastu, keda ta ometi näis nii õrnalt armastavat? Kui Arthur ei suutnud üles öelda oma õppetükki, siis polnud see ju tema enda, vaid haiguse süü.

      Arvasin, et proua Milligan läheb ära ega ütle pojale ainsatki head sõna.

      Kuid ta siiski ei läinud. Selle asemel et minna kajutisse, tuli ta poja juurde tagasi.

      „Kas te soovite, et püüaksime õppida koos?” küsis ta.

      „Oh jaa, ema, üheskoos!”

      Proua Milligan istus uuesti Arthuri kõrvale, võttis raamatu ja hakkas tasasel häälel lugema valmi „Hunt ja lambatall”. Arthur kordas sõnu ja lauseid talle järele.

      Kui proua Milligan oli valmi kolm korda ette lugenud, andis ta raamatu Arthurile, käskis tal nüüd üksi õppida ja läks kajutisse.

      Arthur hakkaski kohe valmi lugema ja ma nägin, kuidas ta huuled liikusid.

      Polnud kahtlust, ta püüdis ja asus innukalt oma ülesande kallale.

      Aga see innukus ei püsinud kuigi kaua: varsti pööras ta oma silmad raamatult kõrvale, ta huuled hakkasid liikuma aeglasemalt ja peatusid lõpuks täielikult.

      Ta ei lugenud enam ega teinud katsetki õppetükki korrata.

      Lõpuks kohtasid ta siia-sinna ekslevad silmad mind.

      Andsin talle käega märku, et ta uuesti õppimisse süveneks.

      Ta naeratas mulle leebelt, otsekui tänades mind hoiatuse eest, ning vaatas uuesti raamatusse.

      Ent peatselt pöördusid ta silmad jälle raamatult ning ta pilk libises kanali ühelt kaldalt teisele.

      Kuna ta minu poole ei vaadanud, siis tõusin ma püsti, et sel teel tema tähelepanu äratada, ja osutasin käega unustatud raamatule.

      Ta võttis selle hajameelse ilmega uuesti kätte.

      Õnnetuseks lendas paar minutit hiljem jäälind otse laeva eest noolena üle kanali, jättes enese järele sinise joone.

      Arthur tõstis pea, et seda jälgida.

      Ja niipea, kui ilmutis kadus, vaatas ta minu poole ja ütles:

      „Ma ei suuda, kuigi ma nii väga tahaksin.”

      Astusin ta juurde.

      „See looke pole ju sugugi nii raske,” ütlesin talle.

      „Oh, otse vastupidi, see on väga raske!”

      „Mulle tundus see väga kergena. Kuulsin, kui teie ema seda ette luges, ja see jäi mulle vist isegi meelde.”

      Ta naeratas kahtlevalt.

      „Kas soovite, et ma selle teile peast üles ütlen?”

      „Ei, see on ju võimatu.”

      „Ei, see pole võimatu. Kas soovite, et ma proovin? Võtke raamat.”

      Ta võttis raamatu ja mina hakkasin õppetükki peast üles ütlema. Tal tuli mind parandada ainult kolm või neli korda.

      „Kuidas, teil on see peas!” hüüdis ta.

      „Mitte täiesti, aga nüüd, ma arvan, võin selle juba ilma veata üles ütelda.”

      „Kuidas te selle pähe õppisite?”

      „Kui teie ema seda ette luges, kuulasin ma tähelepanelikult ega vaadanud, mis toimub ümberringi.”

      Ta punastas ja pööras silmad kõrvale. Pärast hetkelist häbenemist ta jätkas:

      „Ma saan aru, kuidas te pealt kuulasite, ja ma tahaksin seda samuti proovida, aga kuidas te saite kõik sõnad meelde jätta, mis minu peas on täiesti segamini?”

      Kuidas ma seda tegin? Seda ei teadnud ma isegi, kuna polnud selle peale üldse mõelnud. Ent siiski püüdsin talle seda selgitada ja mõtlesin, kuidas võisin seda teha.

      „Millest kõneldakse selles valmis?” küsisin ma. „Ühest lambast. Nii hakkasin ma kõigepealt mõtlema lammastele. Seejärel mõtlesin, mida nad teevad: „Lambad olid varjul oma tarandikus.” Näen neid seal lamavat ja magavat, sest nad on seal kindlas kohas. Ja olles neid kord näinud, ei lase ma neid enam meelest.”

      „Hästi,” sõnas Arthur, „mina näen neid nüüd samuti: „Lambad olid varjul oma tarandikus.” Nende hulgas on valgeid ja musti, lambaid ja tallekesi. Ma näen isegi tarandikku – see on punutud pajuvitstest.”

      „Ja teie ei unusta neid enam?”

      „Oh СКАЧАТЬ