Perekonnata. Hector Malot

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sinu loomad? Ei, mu poiss, sa pead lahkuma! Küllap leiad endale külades tööd ja leiba.”

      „Aga mu härra, kuidas leiab mu peremees vanglast välja tulles mu üles? Ta tuleb mind ju siit otsima.”

      „Sul tarvitseb vaid selleks päevaks siia tagasi tulla. Vahepeal jaluta ümbruskonna supellinnades paar kuud veidi ringi, käi ära Bagneres’is, Cauterets’s ja Luzis, kus võid hästi teenida.”

      „Aga kui mu isand mulle vahepeal kirjutab?”

      „Ma hoian kirja sinu jaoks alles.”

      „Aga kui ma ei saa talle vastata?”

      „Ah! Sa tüütad mind juba lõpuks ära. Ütlesin sulle, et pead siit jalga laskma – ja nii ruttu kui võid! Annan sulle lahkumiseks viis minutit aega ja kui ma tagasi tulles su veel hoovist eest leian, siis hoia oma nahk!”

      Mõistsin nüüd ka ise, et igasugune vastupanu on asjatu. Pidin „siit jalga laskma” – nagu ütles võõrastemajapidaja.

      Läksin talli, päästsin lahti koerad ja Joli-Coeuri, sidusin oma koti kinni, võtsin harfi rihmaga õlale ning lahkusin võõrastemajast.

      Võõrastemajapidaja seisis uksel ja valvas minu järele.

      „Kui tuleb kiri,” hüüdis ta mulle, „siis hoian selle sinu jaoks alles!”

      Ma ruttasin kiiresti linnast välja, sest mu koertel polnud suukorve. Mida ma vastan, kui juhtun kohtama mõnd politseinikku? Et mul pole raha nendele suukorvide ostmiseks? See oli muidugi tõsi, sest mul oli taskus ainult üksteist soud, millest niisuguseks ostuks ei jätkunud. Ja kas ei vangistata siis ka mind? Mu isand on juba vangis, kui ka mina sinna satun, mis saab siis koertest ja Joli-Coeurist? Olin korraga muutunud näitetrupi direktoriks ja perekonnapeaks – mina, perekonnata laps! – ja ma tundsin oma vastutust.

      Sammudes kiiresti oma teed, tõstsid koerad pead ja vaatasid minu poole ilmel, mis oli arusaadav ilma sõnu tarvitamata: nad tahtsid süüa.

      Joli-Coeur, kes kükitas mu seljakotil, tiris mind aeg-ajalt kõrvast, et sundida mind pöörama pead tema poole. Kui ma seda tegin, sügas ta oma kõhtu liigutusega, mis polnud sugugi vähem väljendusrikas, kui seda olid koerte pilgud.

      Ka mina oleksin võinud väga hästi kõnelda oma näljast, sest minagi polnud einetanud, aga mida see oleks aidanud?

      Minu üheteistkümnest soust ei oleks jätkunud hommiku- ja lõunasöögiks. Pidime leppima üheainsa söömaajaga, mis oli ette nähtud keskpäeval ja mis pidi lugema kahe eest.

      Võõrastemaja, kus me olime peatunud ja kust meid minema kihutati, asus Saint-Micheli eeslinnas, Montpellier’ maantee ääres ja seepärast oli täiesti endastmõistetav, et lahkusin just seda teed kaudu.

      Põgenedes rutuga linnast, kus ma kergesti võisin kohata politseinikke, polnud mul mahti järele pärida, kuhu üks või teine tee viib. Ma soovisin ainult kiiresti pääseda välja Toulouse’ist, kuna kõik muu huvitas mind sel hetkel vähe. Ma ei osanud minna ühte kohta rohkem kui teise, sest kõikjal nõutakse raha söögi ja öömaja eest. Korteriküsimus huvitas mind aga kõige vähem, sest oli soe aastaaeg ja me võisime magada lageda taeva all mõne põõsa või müüri varjus.

      Aga kust saada süüa?

      Arvan, et matkasime umbes paar tundi, ilma et ma oleksin julgenud peatuda, ehkki koerte pilgud muutusid üha paluvamaks ja Joli-Coeur tiris mind kõrvast ja kratsis oma kõhtu üha tugevamini.

      Lõpuks, kui ma enda arvates olin Toulouse’ist juba küllalt kaugel ega tarvitsenud enam midagi karta ning võisin nüüd öelda, et ma panen oma koertele suukorvid pähe homme, kui minult oleks seda nõutud, astusin ma esimesse pagariärisse, mille leidsin.

      Küsisin poolteist naela leiba.

      „Võtke parem juba terve kahenaelane leib,” ütles mulle pagarinaine, „teie loomaaia jaoks pole seda palju. Neid vaeseid loomi peab hästi toitma.”

      Muidugi polnud kahenaelasest leivast mu loomaaia jaoks palju, sest kaasa arvamata Joli-Coeuri, kellele piisas väikesest tükikesest, saaksime igaüks pool naela, kuid see polnud jõukohane mu rahakotile.

      Leib maksis viis soud nael ja kui ma oleksin võtnud kaks naela, oleks see maksnud kümme soud ja mu üheteistkümnest soust oleks mulle järele jäänud vaid üksainus sou.

      Ma ei tohtinud lasta end ahvatleda niisugusele pillamisele enne, kui järgmine päev polnud kindlustatud. Ostes aga ainult poolteist naela, mis maksaks seitse soud ja kolm santiimi, jääks mulle homseks kolm soud ja kaks santiimi, seega küllalt, et mitte surra nälga ja oodata juhust teenida veidi raha.

      See arvestus oli mul kiiresti tehtud ja ma palusin pagarinaist võimalikult kindlal ilmel mitte lõigata mulle üle poolteise naela, millest mulle täielikult piisab.

      „Hea küll, hea küll,” vastas ta.

      Ja lõikas ilusa kuuenaelase leiva küljest, mille meie meeleldi oleksime kõik ära söönud, nõutud tüki ja viskas kaalule, sellele kerget tõuget andes.

      „Siin on veidi rohkem, kahe santiimi eest,” ütles ta ja mu kaheksa soud kadusid laekasse.

      Ma olen näinud, kuidas inimesed kahte tagasiantud santiimi vastu ei võta, öeldes, et nad ei tea, mida nendega peale hakata; mina oleksin need oma kaks santiimi igatahes vastu võtnud, kuid siiski ei julgenud ma neid küsida ja väljusin sõnagi lausumata, oma leiba tugevasti kaenlasse surudes.

      Koerad hüplesid rõõmsalt minu ümber, kuna Joli-Coeur kiskus mind tasakesi karjudes juustest.

      Me ei läinud kuigi kaugele.

      Panin oma harfi esimese tee ääres leiduva puu najale ja viskasin enese rohule pikali. Koerad istusid minu vastu: Capi keskel, Dolce ühel ja Zerbino teisel pool. Joli-Coeur, kes polnud väsinud, seisis püsti ja oli valmis näppama leivatükke, mis talle meeldisid.

      Leiva jagamine oli küllaltki delikaatne töö; lõikasin viis võimalikult ühesuurust tükki, ja et raasugi sellest kaduma ei läheks, siis andsin ma nad kätte väikeste viiludena, nii et igaüks sai oma järgneva viilu järjekorras, nagu jagatakse toitu sõduritele.

      Joli-Coeur, kes tarvitas toitu vähem kui meie, oli jagamisega kõigiti rahul ja ta sai kõhu täis, kuna meie olime ikka veel näljased. Ahvi osast jäi seitse viilu järele, neist kolm pistsin ma kotti, et oleks hiljem midagi koerte jaoks, kuna neli järelejäänud viilu jagasime meie nelja vahel nii, et igaüks sai ühe viilu – see oli meile lisatoiduks ja magusroaks ühtlasi.

      Ehkki taoline pidusöök andis väga vähe põhjust lauakõnedeks, tundus see silmapilk mulle siiski kõige kohasemana, et pöörduda mõne sõnaga oma kaaslaste poole. Loomulikult pidasin ma ennast nende juhiks, kuid ma ei pidanud ennast neist siiski niivõrd kõrgemaks, et jätta neid täielikku teadmatusse sellest raskest olukorrast, milles viibisime.

      Päris kindel, et Capi aimas mu kavatsust, sest ta vahtis mulle otsa oma suurte, tarkade ja lembete silmadega.

      „Jah, mu sõber Capi,” ütlesin ma, „jah. mu sõbrad Dolce, Zerbino ja Joli-Coeur, jah, mu kallid kaaslased, mul on teile halb uudis: me ei näe oma peremeest enne kahte kuud.”

      „Auh!” hüüdis Capi.

      „See on väga kurb kõigepealt СКАЧАТЬ