Perekonnata. Hector Malot

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kohas varjul, mida nad siis teevad?”

      „Nad ei tee midagi.”

      „Nad võivad siis magada. Ja meie ütleme: „Koerad magasid.””

      „Tõepoolest, nii on see väga kerge.”

      „Väga kerge, eks ole? Ja nüüd mõtleme ühele teisele asjale. Kes valvab koos koertega lambaid?”

      „Karjane.“

      „Kui lambad on varjul tarandikus, pole karjasel midagi teha. Aga milleks võib ta siis kasutada oma aega?”

      „Flöödi puhumiseks.”

      „Kas näete teda?”

      „Jah.”

      „Kus ta on?“

      „Ühe suure jalaka varjus.”

      „On ta üksi?”

      „Ei, ta on seal koos naaberkarjustega.”

      „Noh, kui te näete lambaid, tarandikku, koeri ja karjust, kas te ei suuda siis ilma veata korrata valmi algust?”

      „Arvan, et suudan.”

      „Proovige.”

      Kuuldes mind nii rääkivat ja talle selgitavat, kuidas ta võib kergesti ära õppida oma õppetüki, mis algul näis raskena, silmitses Arthur mind erutuse ja hirmuga, otsekui kahtleks ta selle tõelisuses, mis ma talle ütlesin. Siiski, vähese kõhklemise järel ta algas:

      „Lambad olid varjul oma tarandikus, koerad magasid ja karjus puhus flööti suure jalaka varjus koos naaberkarjustega.”

      Siis plaksutas ta käsi:

      „Aga ma ju oskan,” hüüdis ta, „ja ma ei teinud ühtki viga!”

      „Kas soovite samal viisil pähe õppida ka valmi ülejäänud osa?”

      „Jah, koos teiega õpin ma selle kindlasti pähe! Oh, kui rõõmus on selle üle ema!”

      Ja Arthur hakkas õppima valmi ülejäänud osa samal viisil, nagu ta oli selgeks õppinud selle alguse.

      Vähema kui veerand tunniga teadis ta hästi kogu valmi ja ütles seda parajasti ilma veata üles hetkel, mil tema ema ilmus meie selja taha.

      Algul ta pahandas meid koos nähes, kuna arvas, et olime seltsinud mängimiseks, kuid Arthur ei lasknud tal rääkida.

      „Mul on valm peas,” hüüdis ta, „ja tema õpetas selle mulle selgeks.”

      Proua Milligan vaatas mulle hämmeldunult otsa ja tahtis kindlasti minu käest küsida selgitust, aga Arthur hakkas otsekohe, ilma et ema oleks jõudnud temalt seda paluda, „Hunti ja lambatalle” peast üles ütlema. Ta tegi seda võiduka ja rõõmsa ilmega, ei kõhelnud ega eksinud ainsagi sõna juures.

      Mina aga silmitsesin sel ajal proua Milligani, kelle nägu valgustas naeratus, ja mulle tundus, et ta silmad muutusid niiskeks. Kuna ta aga sel hetkel parajasti kummardus oma poja juurde, et teda õrnalt suudelda ja kaelustada, siis ma ei tea, kas ta nuttis või mitte.

      „Sõnad üksi on rumalad ega tähenda midagi,” ütles Arthur, „aga asju, mida need sõnad tähendavad, võib näha, ja Rémi näitas mulle karjust oma flöödiga; ja kui ma õppides tõstsin silmad, ei mõelnud ma enam sellele, mis mind ümbritseb, ma nägin karjuse flööti ja kuulsin viisi, mida ta mängis. Kas te soovite, ema, et ma laulan teile seda?”

      Ja ta laulis ühe nukra ingliskeelse laulukese.

      Seekord proua Milligan tõepoolest nuttis ja kui ta püsti tõusis, nägin ma tema pisaraid Arthuri põskedel. Siis astus ta minu juurde, võttis mu käe ja pigistas seda nii õrnalt, et ma olin sügavalt liigutatud.

      „Te olete hea poiss,” ütles ta mulle.

      Kui ma jutustasin sellest väikesest vahejuhtumist nii üksikasjaliselt, siis vaid sellepärast, et teha arusaadavaks muutus, mis toimus sellest päevast alates mu seisukorras: veel eelmisel õhtul suhtuti minusse kui loomatantsitajasse, kes oma koerte ja ahviga pidi lõbustama haiget last, ent see õppetund eraldas mu koertest ja ahvist ning ma muutusin seltsimeheks, peaaegu sõbraks.

      Pean otsekohe ütlema seda, mida ma sain teada alles palju hiljem: proua Milligan oli lausa meeleheitel sellepärast, et tema poeg ei õppinud, või õigemini, ei suutnud üldse õppida. Ehkki Arthur oli haige, soovis proua Milligan, et ta töötaks, ja kuna haigus pidi kestma kaua, siis seda enam soovis ema harjutada tema mõistust tegelema vaimse tööga, et hiljem, pärast tervenemist, kaotatud aega kiiremini tasa teha.

      Seni polnud see emal üldse õnnestunud: ehkki Arthur polnud sõnakuulmatu, puudusid tal täielikult tähelepanu ja hoolsus. Ta võttis raamatu, mis talle ulatati, puiklemata vastu, sirutas selleks isegi meeleldi käed välja, kuid ta mõtted olid mujal ja ta kordas mehaaniliselt nagu masin, kas hästi või halvasti – pigem halvasti kui hästi – sõnu, mida talle vägivaldselt pähe tuubiti.

      See muutiski väga murelikuks ema, kes oli oma poja pärast juba meelt heitmas.

      Ja sellest siis ka nii suur heameel, kui ta kuulis, kuidas Arthur ütles peast üles minuga poole tunni jooksul selgeks õpitud valmi, mida ta ise polnud suutnud talle selgeks õpetada mitme päeva jooksul.

      Kui ma nüüd tagantjärele mõtlen neile proua Milligani ja Arthuri kõrval veedetud päevadele sel laeval, siis leian, et need olid kauneimad mu lapsepõlves.

      Arthur muutus minu tuliseks sõbraks ja mina omalt poolt lasksin ennast ilma pikemalt kaalumata kaasa kiskuda sümpaatiast ning suhtusin temasse kui oma vennasse.

      Me ei tülitsenud iialgi ja ta ei lasknud kunagi märgata oma üleolekut, mis tulenes tema seisukohast, ja mina ei tundnud ennast tema juures vähimalgi määral kohmetuna – mul ei tulnud isegi mõttesse, et võiksin kohmetuda.

      Kahtlemata olenes see mõningal määral mu vanusest ja sellest, et ma ei tundnud elu, aga veelgi rohkem tingis seda proua Milligani delikaatsus ja headus, kes sageli kõneles minuga otsekui oma lihase lapsega.

      Aga ka kõiges muus oli reis laeval mulle imepärane: ma ei tundnud seal ühtegi tundi igavust ega väsimust, kõik tunnid hommikust kuni õhtuni olid täidetud tegevusega.

      Pärast raudteede ehitamist ei külastata ja isegi ei tunta enam Lõunakanalit, kuigi see on üks Prantsusmaa vaatamisväärsusi.

      Villefranche de Lauraguais’st sõitsime Avignonnet’sse ja sealt edasi Naurouse’i, kuhu on püstitatud kanali ehitajale Riquet’le mälestussammas – sellele kohale, kus asub ookeani ja Vahemerre suubuvate jõgede veelahe.

      Edasi läbisime veskite linna Castelnaudary, keskaegse Carcassonne’i ja laskusime siis Beziers’sse läbi Fouserannes’i lüüsi, mis on nii huvitav oma kaheksa lüüsikaarega.

      Kui maastik oli mitmekesine, liikusime päevas edasi ainult mõne ljöö; kui aga ümbrus oli üksluine, sõitsime edasi kiiremini. Meie teeleasumine ja peatumine sõltus seega teekonna huvitavusest. Rändajate tavalised mured meid ei vaevanud: meil polnud vaja käia maha pikki vahemaid, et leida mõni võõrastemaja, kus lõunatada või ööbida.

      Alati kaeti meile kindlal kellaajal verandal laud ja süües СКАЧАТЬ