Perekonnata. Hector Malot

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Ei ainsatki elumaja, ei ainsatki puud. Punaka kanarbikuga kaetud lagendik, siinseal kidurad leetpõõsad, mille oksi kiigutasid tuulepuhangud.

      „Sa näed,” ütles Vitalis kätt nõmmiku poole sirutades, „kasutu on siin teha katset põgeneda, Capi ja Zerbino saavad su otsekohe kätte.”

      Põgeneda! Ma ei mõelnud enam sellele. Ja kuhu oligi mul põgeneda? Kelle juurde?

      Ja võib-olla polnudki see pikakasvuline ilus valge habemega vanamees lõpuks nii kohutav, nagu ma seda algul arvasin. Ja kui ta on minu isand, võib-olla pole ta siis halastamatu isand.

      Matkasime kaua keset seda kurba üksindust, kus nõmmik vaheldus kidurate põõsastega kaetud väljadega ja kus me eneste ümber ei näinud muud kui silmapiiril kerkivaid kumeraid, paljaste tippudega mäekünkaid.

      Mina olin endale loonud aga hoopis teistsuguse ettekujutuse rändamisest: kui mu lapselikud kujutlused mind mõnikord oma küla piiridest kaugemale kandsid, siis laskusin ma imepärastesse maakohtadesse, mis mitte milleski ei sarnanenud sellega, mida tõelisus mulle nüüd näitas.

      See oli esimene kord mu elus, kus ma ilma peatuseta käisin ära nii pika tee.

      Mu isand astus pikkade korrapäraste sammudega, kandes Joli-Coeuri kas oma õlal või seljakotil, kuna koerad sörkisid tema kõrval, põikamata teelt.

      Vahetevahel ütles Vitalis neile mõne sõbraliku sõna – kord prantsuse, kord ühes võõras keeles, mida ma ei tundnud.

      Kuid ei tema ise ega ta koerad paistnud mõtlevat väsimusele. Minuga olid lood aga hoopis teised. Olin juba täiesti ära kurnatud. Kehaline väsimus koos hingeliste kannatustega olid ammutanud kogu mu jõu.

      Vedasin jalgu järel ja suutsin vaid suurivaevu oma isandaga sammu pidada. Siiski ei julgenud ma paluda teda peatuda.

      „Puukotad väsitavad sind,” ütles ta mulle. „Usselis ostan sulle kingad.”

      Need sõnad andsid mulle jõudu.

      Tõepoolest, kingi olin ma alati kõige tulisemalt ihaldanud. Külavanema ja trahteripidaja poegadel olid kingad, nii et kui nad pühapäeval jumalateenistusele tulid, siis libisesid nad hääletult kõlaval kivipõrandal, kuna meie, talupojad, tegime oma puukottadega lausa kõrvulukustavat lärmi.

      „Kas Ussel on veel kaugel?”

      „Vaat see küsimus tuleb juba südamest,” vastas Vitalis naerdes. „Tähendab, sul on kange himu kingade järele, mu poiss? Hüva, luban nad sulle ja pealegi naelutatud taldadega. Lisaks sellele saad veel sametpüksid, kuue ja kübara. Ma loodan, need kuivatavad su pisarad ja annavad su jalgadele jõudu, et ära käia järelejäänud kuus ljööd.”

      Naelutatud taldadega kingad! Olin otse pimestatud. Juba kingad üksi olid mulle imepäraseks asjaks, aga kui ma kuulsin kõneldavat naeltest, unustasin oma mure.

      Ei, kindlasti polnud mu isand halb inimene.

      Kas halb inimene oleks iialgi märganud, et puukotad mind käimisel väsitavad?

      Kingad, naelutatud taldadega kingad! Sametpüksid! Kuub! Kübar!

      Ah, kui ema Barberin mind siis näeks, kui õnnelik, kui uhke ta minu üle oleks!

      Milline õnnetus, et Ussel on veel nii kaugel!

      Ent hoolimata kingadest ja sametpükstest, mis olid vaid kuue ljöö kaugusel, tundus mulle, et ma ei jaksa seda maad enam ära käia.

      Õnneks tuli ilm mulle appi.

      Taevas, mis meie teeleasumisel oli täiesti selge, kattus vähehaaval hallide pilvedega japeagi hakkas lakkamatult peenikest vihma sadama.

      Vitalist kaitses küllaltki hästi lambanahkne kuub ja ta võis varju pakkuda ka Joli Coeurile, kes juba esimeste piiskadega puges jalamaid oma peiduurkasse. Ent minul ja koertel polnud end millegagi katta ja meie olime varsti läbimärjad. Koerad võisid endid vähemalt aeg-ajalt raputada, minul aga puudus ka see loomupärane võimalus ning ma pidin sammuma raskuse all, mis mind rõhus ja nagu jäätas.

      „Kas sa külmetud kergesti?” küsis minult mu peremees.

      „Ma ei tea. Ei mäleta, et oleksin enese kunagi ära külmetanud.”

      „Väga hea, oled põhiliselt tugev ja terve. Kuid ma ei taha sinuga katsetada ilma vajaduseta. Meie ei lähe täna enam kaugemale. Taamal paistab küla, me jääme sinna öömajale.”

      Kuid selles külas polnud võõrastemaja ja keegi ei tahtnud anda peavarju kerjusetaolisele vanamehele, kes vedas endaga kaasas last ja kolme koera – kõik üleni märjad ja porised.

      „Siin pole võõrastemaja!” vastati meile.

      Ja uks löödi meie nina ees kinni. Kõndisime ühe maja juurest teise juurde, kuid meile ei avanud keegi.

      Kas pidime tõesti veel puhkamata ära käima neli ljööd, mis meid Usselist lahutasid? Jõudis kätte öö, olime vihmast üdini külmunud ja ma tundsin, kuidas mu jalad muutusid kangeks nagu puupakud.

      Ah, ema Barberini majake!

      Lõpuks üks talupoeg, kes oli halastavama südamega kui tema naabrid, lubas meil ööbida oma küünis. Kuid ta laskis meid sinna sisse ainult tingimusel, et meie ei süüta seal tuld.

      „Andke mulle oma tikud,” ütles ta Vitalisele, „hommikul minema hakates saate nad tagasi.”

      Nüüd kaitses meid vähemalt katus ja vihm ei sadanud enam otse kaela.

      Vitalis kui ettenägelik mees oli ennast enne teeleasumist varustanud toidumoonaga. Sõdurikotis, mida ta kandis seljas, oli suur leivapäts, mille ta jagas neljaks.

      Nüüd nägin ma esimest korda, mil viisil ta kuulekust ja korda oma trupis alles hoidis.

      Sel ajal kui meie peavarju otsides ühe ukse juurest teise juurde kõndisime, oli Zerbino ühte majja silmapilguks sisse karanud ja sealt välja tulnud, leivakoorik suus. Vitalis ütles ainult:

      „Täna õhtul, Zerbino!” Olin selle näppamise juba täiesti unustanud, kui ma sel hetkel, mil Vitalis leiba neljaks lõikas, Zerbino nägu üsna kurvaks nägin muutuvat.

      Vitalis ja mina istusime kõrvuti kahel sõnajalakubul ja JoliCoeur oli meie vahel. Kolm koera istusid meie ees reas: Capi ja Dolce vaatasid oma isandale kiindunult silma, Zerbinol oli koon maas ja kõrvad ligi pead tõmmatud.

      „Varas astugu rivist välja ja mingu nurka!” ütles Vitalis käskival toonil. „Ta heidab magama ilma õhtusöögita.”

      Zerbino lahkus otsekohe oma kohalt ja läks alandlikul sammul nurka, mille peremehe käsi oli talle kätte näidanud. Ta puges peitu sõnajalakubu alla, nii et teda polnud enam üldse näha; kuid me kuulsime, kuidas ta mahasurutud häälel kaeblikult niuksus.

      Pärast selle karistuse täidesaatmist ulatas Vitalis mulle leiva ja samal ajal kui ta oma osa sõi, jaotas ta Joli-Coeuri, Capi ja Dolce vahel väikeste tükikestena neile määratud osad.

      Viimaste ema Barberini juures veedetud kuude jooksul mind enam kaugeltki ei hellitatud, kuid see muutus tundus mulle ometi liiga karmina.

      Ah, СКАЧАТЬ