Perekonnata. Hector Malot

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ komöödia oli endastki mõista kombineeritud selle rumaluse igakülgseks näitamiseks. Igas etteastes pidin ma sooritama mingi uue juhmuse, kuna aga Joli-Coeur seevastu leidis uusi võimalusi, et oma tarkuse ja osavusega hiilata.

      Pärast seda, kui ta oli mind küllalt kaua uurinud, laskis kindral lihtsalt kaastunde pärast minu jaoks laua katta.

      „Kindral arvab, et kui see poiss sööb kõhu täis,” selgitas Vitalis, „muutub ta ehk pisut targemaks. Me näeme seda kohe.”

      Ja ma istusin ühe väikese kaetud laua taha, kus taldriku kõrvale oli asetatud suurätt.

      Aga mida teha suurätiga?

      Capi andis mulle märku, et pean seda kasutama. Aga kuidas?

      Pärast tükk aega kestnud kimbatust nuuskasin ma selle sisse nina.

      Seda nähes naeris kindral enese peaaegu surnuks, kuna Capi ehmatas mu totruse üle nii rängalt, et kukkus selili, käpad õhus.

      Nähes, et ma olin eksinud, silmitsesin ma uuesti suurätti, mõeldes selle üle, milleks peab seda kasutama.

      Lõpuks tuli mulle hea mõte: ma rullisin suurätiku kokku ja tegin sellest endale kaelasideme.

      Kindral puhkes uuesti naerma ja Capi kukkus uuesti selili. Ja nii kestis see kuni silmapilguni, mil vihane kindral kiskus mu toolilt, istus minu kohale ning hakkas sööma minule määratud einet.

      Oh, kindral juba oskas tarvitada suurätti! Millise graatsiaga torkas ta selle oma mundri ühte nööpauku ja laotas põlvedele! Millise elegantsiga murdis ta leiba ja tühjendas klaasi!

      Kuid kõige suuremat mõju avaldasid tema peened kombed pärast eine lõpetamist, kui ta küsis endale hambaorgi, millega kiiresti oma hambaid torkis.

      Nüüd puhkesid üldised kiiduavaldused ja etendus lõppes täieliku triumfiga.

      Kui tark oli ahv! Kui rumal oli tema teener!

      Kui me pöördusime tagasi oma võõrastemajja, kiitis Vitalis mind. Ma olin juba sel määral näitleja, et tundsin selle kiituse üle uhkust.

      VII

      MA ÕPIN LUGEMA

      Kahtlemata olid sinjoor Vitalise trupi komödiandid väga andekad – ma kõnelen koertest ja ahvist – , kuid nende võimed ei olnud kuigi mitmekülgsed.

      Piisas kolmest või neljast etteastest, et tunda kogu nendel repertuaari. Nad pidid seda pidevalt kordama.

      Sellepärast ei saanud me ka ühes linnas kuigi kaua esineda. Nii pidime ka Usselist kolme päeva pärast uuesti teele asuma.

      „Kuhu me nüüd edasi läheme?”

      Ma olin juba küllalt julge, et pöörduda oma peremehe poole niisuguse küsimusega.

      „Kas sa ümbruskonda tunned?” sõnas ta mulle otsa vaadates.

      „Ei.”

      „Aga milleks sa siis küsid, kuhu me edasi läheme?”

      „Et teada.”

      „Teada – aga mida?”

      Ma sattusin segadusse ja vaatasin, ilma ainsatki sõna leidmata, meie ees avarduvat helendavat maanteed, mis eemal laskus metsaga kaetud orgu.

      „Kui ma sulle vastaksin,” jätkas Vitalis, „et esiteks meie suundume Aurillaci, et sealt minna edasi Bordeaux’sse ja Bordeaux’st pöörduda Püreneedesse, mida sa saaksid siis teada?”

      „Aga kas teie kõiki neid kohti tunnete?”

      „Ma pole seal veel kunagi käinud.”

      „Ja siiski teie teate, kuhu meie läheme?”

      Ta silmitses mind uuesti kaua, otsekui püüaks minust midagi leida.

      „Sa ei oska lugeda, kas pole nii?” küsis ta.

      „Ei.”

      „Kas sa tead, mis on raamat?”

      „Jah. Raamatud võetakse kaasa jumalateenistusele, et sealt palveid lugeda, kui pole käepärast palvehelmeid. Ma olen raamatuid näinud, ilusaid piltidega raamatuid, pealt üleni kaetud nahaga.”

      „Hüva. Tähendab, sa tead, et raamatus võivad olla palved?”

      „Jah.”

      „Aga raamatutes võib olla ka palju muud. Kui sa oma palvehelmeid loed, siis loed sa sõnu, mida sa ema Barberini käest kuulsid ja mis su kõrvadest on läinud sulle pähe, et tulla sealt uuesti sinu keelele ja huultele, niipea kui sa neid vajad. Aga need, kes loevad oma palveid raamatutest, ei võta sõnu, milledest nende palved koosnevad, mitte oma mälust, vaid võtavad neid oma silmade abil raamatutest, kus need seisavad, see tähendab, nad loevad neid raamatust.”

      „Ma olen lugemist näinud,” ütlesin ma inimese uhkusega, kes pole enam rumal ja kes tunneb põhjalikult asja, millest talle kõneldakse.

      “Ja seda, mida tehakse palvetega, seda tehakse ka kõige muuga. Raamatus, mida ma sulle näitan, kui teeme peatuse, leiame me nende kohtade nimed ja ajaloo, kust meil tuleb läbi matkata. Inimesed, kes on elanud või rännanud neis maakohtades, on minu raamatusse üles märkinud selle, mida nad seal nägid ja teada said. Mul tarvitseb see raamat ainult lahti lüüa ja lugeda, et neid maakohti tundma õppida. Võin neid siis nii selgelt ette kujutada, nagu vaataksin neid oma silmaga, ning saan teada nende ajaloo, nagu oleks seda mulle keegi jutustanud.”

      Mina olin üles kasvanud nagu metsinimene, kellel pole mingit ettekujutust tsiviliseeritud maailmast. Sellised sõnad tundusid mulle mingi ilmutusena, mille mõte mulle algul näis arusaamatuna, kuid hakkas siis vähehaaval selguma. Tõsi, mind oli saadetud ka kooli, kuid ma käisin seal ainult kuu aega. Ja selle kuu jooksul ei sattunud minu kätte ainsatki raamatut, mul ei olnud tegemist ei lugemise ega kirjutamisega ega antud mulle ka mingit muud õpetust.

      Olukorrast, mis valitseb koolides praegu, ei või muidugi järeldada, et niisuguseid koole ei võinud olla. Ajajärgul, millest kõnelen mina, leidus Prantsusmaal suurel hulgal kogukondi, kus koolid üldse puudusid, ja seal, kus koolid olid olemas, juhatasid neist paljusid õpetajad, kes ühel või teisel põhjusel – kas sellepärast, et nad ise midagi ei osanud, või sellepärast, et neil oli teha midagi paremat – ei andnud nende hoole alla usaldatud lastele mingit õpetust. Nad ainult valvasid laste järele ja arvasid, et see ongi nende peamine ülesanne.

      Nii oli lugu ka meie küla koolmeistriga. Väga võimalik, et tal oli mõningaid teadmisi ja ma ei taha teda harimatuses süüdistada, kuid tõde on see, et kogu selle aja jooksul, mis ma tema juures mööda saatsin, ei andnud ta ühtki tundi – ei minu kaaslastele ega ka minule. Kuna ta oma elukutselt oli puukottade tegija, siis meisterdas ta ainult neid, nii et hommikust õhtuni lendasid tema ümber tamme- ja pöökpuulaastud. Iialgi ei kõnelnud ta meiega mitte millestki muust kui äärmisel juhul päris meie vanemate kohta või lausus paar sõna ilmast, kui see juhtus olema kas külm või sajune. Aga lugemisest ja rehkendamisest – mitte iialgi ainustki sõna. Selle oli ta jätnud oma tütre hooleks, kes teda ta koolmeistriametis pidi asendama. Kuna ta tütar oli ametilt õmbleja, siis toimis ta oma isa eeskujul – nii nagu isa töötas oma nikerdusnoaga või uurderauaga, nii laskis tütar kiiresti käia nõelal.

СКАЧАТЬ