Perekonnata. Hector Malot

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ et sa seniajani oled elanud ainult talupoegade juures, kes kohtlevad loomi karmilt ja arvavad, et neid peab alati juhtima vaid ülestõstetud kepiga.”

      „Ema Barberin kohtles meie lehma Roussette’i alati väga leebelt,” ütlesin mina.

      „Ja ta toimis õigesti,” vastas Vitalis. „Sa sisendad mulle ema Barberinist hea arvamise. Ta teadis seda, mida maainimesed sageli ei tea: toorusega ei saavutata peaaegu mitte midagi, leebusega aga saavutatakse palju või isegi kõik. Ma pole kunagi pahandanud oma loomade peale ja ainult seetõttu õnnestus mul neid niisugusteks kasvatada, nagu nad praegu on. Kui ma oleksin neid löönud, oleksid nad muutunud kartlikuks ja hirm halvab mõistuse. Pealegi kui ma oleksin nende peale vihastanud, ei oleks ka mina ise olnud see, kes ma olen ja mul poleks olnud seda kõigutamatut kannatust, millega võitsin nende usalduse. Sest see, kes õpetab teisi, õpib ka ise. Minu koerad on andnud mulle niisama palju õppetunde kui mina neile. Mina arendasin nende mõistust, nemad kujundasid minu iseloomu.”

      Kõik see, mis ma kuulsin, tundus mulle nii kummalisena, et ma puhkesin naerma.

      „Sa leiad selle olevat väga naljaka, eks ole, et koer võib õpetada inimest? Ometi on see ümberlükkamatu tõde. Mõtle vaid veidi järele. Kas oled sellega nõus, et koer oma peremehe mõjule alistub?”

      „Oh, muidugi!”

      „Siis sa mõistad, et peremees peab ka ennast silmas pidama, kui ta tahab koera kasvatada. Kujuta nüüd ette, mis juhtuks, kui ma Capit õpetades enese unustaksin, satuksin vihahoogu ja ägestuksin. Mida teeks Capi? Ka tema omandaks harjumuse sattuda vihahoogu ja ägestuda, see tähendab, ta võtaks minust eeskuju ja muutuks halvaks. Koer on peaaegu alati oma peremehe peegel ja ühte nähes võib otsustada teise üle. Näita mulle oma koera ja ma ütlen, kes sa oled. Röövli koer on lurjus, varga koer on samuti varas, talupoja koer ei paista silma oma mõistusega ja on kasvatamatu. Viisakal ja sõbralikul inimesel on ka koer viisakas ja sõbralik.”

      Minu kaaslastel, koertel ja ahvil, oli minuga võrreldes suur eelis: nad olid harjunud publiku ette ilmuma ja võisid homset päeva oodata ilma mingi hirmuta. Neil tuli teha seda, mida nad olid teinud juba sada või isegi tuhat korda.

      Ent minul puudus nende rahulik enesekindlus. Mis ütleb Vitalis, kui ma oma osa halvasti mängin? Mida ütlevad pealtvaatajad? See mure segas mu und ja kui ma lõpuks uinusin, nägin unes inimesi, kes minu üle irvitasid.

      Mu ärevus oli suur, kui me järgmisel hommikul võõrastemajast lahkusime, et minna väljakule, kus pidi toimuma etendus.

      Vitalis kõndis trupi eesotsas, pea püsti, rind ees, mängides metallist vilepillil valssi, lüües ühtlasi takti käte ja jalgadega. Tema järel sammus Capi, kelle seljas uhkeldades istus härra JoliCoeur Inglise kindrali mundris: ta kandis kuldpaelaga ääristatud punast kuube ja punaseid põlvpükse ning kõrge sulega klappkübarat. Neile järgnesid aukartust äratavas kauguses kõrvuti Zerbino ja Dolce. Mina moodustasin piduliku rongkäigu lõpu, mis tänu isanda määratud asetusele võttis enda alla hea tüki maad tänavast.

      Kuid veelgi enam kui meie defilee hiilgus äratasid tähelepanu vilepilli läbilõikavad helid, mis tungisid majadesse ja äratasid Usseli elanike uudishimu. Joosti ustele meie möödumist vaatama ja kõigi akende kardinad tõsteti kiiresti üles.

      Mõned lapsed hakkasid meil järgi käima, üllatunud talupojad ühinesid nendega teel ja kui meie jõudsime väljakule, oli meie järel ja meie ümber arvukas saatjaskond.

      Meie näitelava kerkis üsna kiiresti: nelja puu külge seotud nöörid moodustasid pikliku nelinurga, mille keskele me asetusime.

      Meie etenduse esimene osa sisaldas mitmesuguseid kunsttükke, mida esitasid koerad, kuid missugused need olid, seda ei võinud ma öelda, sest olin sedavõrd tegevuses oma osa kordamisega ja segane ärevusest. Mäletan ainult seda, et Vitalis pani oma vilepilli kõrvale ja võttis viiuli, millega ta saatis koerte esitatavaid harjutusi, mängides kord tantsulugusid, kord õrnu ja tasaseid viise. Rahvahulk kogunes kiiresti meie nööri ümber ja kui ma ringi vaatasin, rohkem masinlikult kui mingil otstarbel, nägin ma lugematul hulgal silmateri, mis kõik olid pööratud meie peale ning näisid välja saatvat kiiri.

      Esimene osa lõpetatud, võttis Capi hammaste vahele väikese puukausikese, ja kõndides tagumistel jalgadel, alustas oma ringkäiku „lugupeetud seltskonna” ees. Juhul kui rahatükke ei visatud, ta peatus, pani kausikese ringi keskele maha, käeulatusest kaugemale, surus oma esikäpad tõrksa pealtvaataja külge, haugatas kaks või kolm korda ja koputas käppadega taskule, mis ei tahtnud avaneda.

      Publiku hulgast kostsid nüüd hüüded, mitmesugused naljad ja pilked:

      „See on kaval puudel, ta tunneb need kohe ära, kellel on paks rahakott!”

      „Pista aga käsi tasku!”

      „Küll ta annab!”

      „Ei see anna!”

      „Ära koonerda, oma onu pärandusest saad selle tagasi!”

      Ja lõpuks tulid rahatükid ikkagi taskute sügavusest välja, kuhu need olid peidetud.

      Kogu selle aja jooksul, lausumata ainsatki sõna, pööramata silmi kausikeselt, mängis Vitalis oma viiulil lõbusaid lugusid, kord hoogsamalt, kord sujuvamalt.

      Peatselt kõndis Capi tagasi oma peremehe juurde, kandes uhkelt rahatükkidega täidetud kausikest.

      Nüüd oli Joli-Coeuri ja minu kord ette astuda.

      „Mu daamid ja härrad,” ütles Vitalis, estikuleerides mõlema käega, millest üks hoidis poognat ja teine viiulit, „meie jätkame oma etendust ülitoreda komöödiaga, mis kannab pealkirja „Härra JoliCoeuri teener ehk rumalam kahest pole mitte see, keda arvatakse”. Mees nagu mina ei alanda end selleni, et hakkab ette kiitma oma näidendit ja näitlejaid. Ütlen teile vaid ühte: ajage pärani lahti silmad, teritage kõrvad ja hoidke oma käed valmis plaksutamiseks.”

      See, mida Vitalis nimetas „ülitoredaks komöödiaks”, oli tegelikult pantomiim, tähendab näidend, mida mängitakse liigutustega, mitte aga sõnadega. Ja see pidi nii olema juba üksi sel põhjusel, et kaks peategelast, Joli-Coeur ja Capi, ei osanud rääkida ja kolmas, kelleks olin mina, polnud võimeline lausuma isegi kahte sõna. Siiski, et teha meie mäng kergemini arusaadavaks, saatis Vitalis seda mõningate sõnadega, mis valmistasid ette komöödia situatsioone ja aitasid neid selgitada.

      Mängides sordiini all üht sõjakat viisi, teatas Vitalis Inglise kindrali härra Joli-Coeuri saabumisest, kes oli oma varanduse ja aukraadi saavutanud Indias peetud sõdades. Kuni selle päevani oli härra Joli-Coeuri teenriks olnud ainult Capi, kuid nüüdsest peale tahtis ta end lasta teenida inimesel, kuna ta rikkus seda lubas: loomad olid juba küllaltki kaua olnud inimeste orjad, nüüd oli aeg seda muuta.

      Oodates uue teenri saabumist, jalutas kindral Joli-Coeur edasitagasi ja suitsetas sigarit. Oleks pidanud nägema, kuidas ta publikule suitsu näkku puhus!

      Lõpuks muutus kindral ootamisest kärsituks, hakkas oma pungis silmi pööritama nagu see, kes on iga hetk vihahoogu sattumas. Ta hammustas huulde ja põrutas jalaga vastu maad.

      Ma pidin Capi juhtimisel sisse astuma siis, kui ahv põrutab kolmandat korda jalaga vastu maad. Isegi kui ma oleksin oma osa unustanud, oleks koer seda mulle meelde tuletanud, sest ta ulatas mulle õigel ajal oma käpa ja juhtis mu kindrali ette.

      Niipea kui kindral mind silmas, ajas ta oma mõlemad käed meeleheites üles. Kuidas!? Mis teener see niisugune on, kes tema jaoks välja valiti? Siis tuli ta mind СКАЧАТЬ