Perekonnata. Hector Malot

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ olla kolde juures nurgas! Kui õnnelikuna oleksin ma pugenud oma palakate vahele ja ennast kuni ninani teki sisse mässinud!

      Kuid kahjuks ei saanud juttugi olla ei palakast ega tekist – pidin end tundma isegi üliõnnelikuna, et võisin sõnajalakubu voodiks kasutada.

      Kokku varisemas väsimusest, jalad puukottades katki hõõrutud, värisesin ma külmast oma läbimärgades riietes.

      Oli saabunud juba öö, kuid ma ei mõelnudki veel magamisele.

      „Su hambad lõgisevad,” sõnas Vitalis, „on sul külm?”

      „Jah, pisut.”

      Kuulsin, kuidas ta avas oma seljakoti.

      „Ma pole küll riiete poolest kuigi rikas,” ütles ta, „kuid siin on sulle kuiv särk ja vest, mis sa võid endale märgade riiete asemel selga panna. Kui poed hästi sõnajalgade alla, hakkab sul peatselt soe ja jääd magama.”

      Siiski ei saanud ma nii kiiresti sooja, kui Vitalis arvas; veel kaua vähkresin ma oma sõnajalgadest voodil valust liialt piinatuna ja liialt lohutuna, et uinuda.

      Kas jääb see alatiseks nii: matkata puhkamatult vihmasajus, magada kuskil küünis, väriseda külmast, saada õhtusöögiks ainult tükike kuiva leiba – ja sul pole kellelegi kaevata, sul pole kedagi armastada ja sul pole enam ema Barberini!

      Kui ma nii mõtisklesin neid kurbi mõtteid, süda raske ja silmad täis pisaraid, tundsin ma oma näol sooja hingust.

      Sirutasin käe ja puudutasin Capi villast karva.

      Ta oli mulle tasa lähenenud, astudes ettevaatlikult sõnajalgadel, ja mu haistes üles leidnud; ta nuusutas mind tasa ja ta hingeõhk paitas mu nägu ja juukseid.

      Mida ta tahtis?

      Ta heitis üsna minu lähedale sõnajalgadele ja hakkas hellalt mu kätt lakkuma.

      Olin sellest õrnuseavaldusest nii liigutatud, et tõusin istukile ja suudlesin ta külma nina.

      Ta niuksatas tasa, pani oma käpa kiiresti minu pihku ega liigutanud end enam.

      Nüüd unustasin ma väsimuse ja oma mured; mu kinninööritud kõri vabanes, ma hingasin kergemalt, ma polnud enam üksi: mul oli sõber.

      VI

      MINU ESIMESED ESINEMISED

      Järgmisel päeval asusime varakult teele.

      Vihma enam ei sadanud, taevas oli taas sinine ja tänu kuivale tuulele, mis puhus öösel pärast vihma, polnud ka tee liialt porine. Linnud laulsid rõõmsalt teeäärsetes põõsastes ja koerad hüplesid meie ümber. Capi tõusis aeg-ajalt oma tagumistele jalgadele ning saatis mulle kaks või kolm haugatust, mille tähendust ma väga hästi mõistsin.

      „Julgust, julgust!” ütlesid mulle need haugatused.

      Sest Capi oli ju äärmiselt tark koer, kes mitte ainult kõike ei mõistnud, vaid oskas ka ennast alati arusaadavaks teha. Väga sageli öeldi, et tal puuduvad vaid sõnad kõnelemiseks. Mina pole aga seda kunagi arvanud. Juba tema saba üksi väljendas rohkem arukust ja ilmekust, kui seda paljude inimeste keel ja silmad. Igatahes pole meie teineteisest arusaamiseks iialgi sõnade järele tarvidust tundnud: meie mõistsime teineteist esimesest päevast peale.

      Kuna ma polnud iialgi lahkunud oma külast, siis tundsin ülimat uudishimu näha kord ka linna.

      Ent pean tunnistama, et Ussel ei pimestanud mind sugugi. Linna vanad tornikestega majad, mis kahtlemata valmistavad rõõmu arheoloogidele, jätsid mind täiesti külmaks.

      Tõtt-öelda otsisin ma majadest kõige vähem küll maalilisust.

      Ainult üks mõte täitis mu pead ja tumestas mu silmi või vähemalt ei lubanud mul midagi muud näha: kingsepapood.

      Mu kingad, Vitalise lubatud kingad – oli tulnud tund need jalga panna!

      Kus ometi asus see imepärane pood, mis need mulle pidi muretsema?

      Ainult seda poodi otsisid mu silmad. Kõik muu: tornikesed, kaared ja kolonnid – nende vastu ei tundnud ma mingit huvi.

      Nii pole Usselist mu mälestusse jäänud midagi muud kui turuhoone läheduses asuv hämar, suitsunud seintega pood, mille vaateakent kaunistasid vanad püssid, hõbeõlakute ja poorditud õmblustega kuub, hulk lampe ja korvid rauakoluga – peamiselt tabalukkude ja roostetanud võtmetega.

      Laskusime kolm trepiastet allapoole ja leidsime end suurest ruumist, kuhu päikesevalgus polnud kindlasti tunginud sellest ajast alates, mil majale ehitati katus.

      Kuidas võidi nii kauneid asju, kui seda on kingad, müüa nii koledas urkas!

      Aga Vitalis teadis, mida ta tegi, kui ta just sellesse poodi sisse astus, sest peatselt oligi mul õnn tõmmata jalga rautatud kingad, mis olid mu puukottadest vähemalt kümme korda raskemad.

      Kuid mu isanda suuremeelsus ei piirdunud veel sellega. Peale kingade ostis ta mulle sinisest sametist vesti, villased püksid ja viltkaabu – kõik, mis oli lubanud.

      Sametriietus minule, kes ma seni olin kandnud ainult linast, siis kingad, siis veel kaabu, kuna seni olid mu ainsaks peakatteks juuksed – ei, kindlasti oli Vitalis kõige parem, kõige suuremeelsem ja kõige rikkam inimene maailmas.

      Tõsi küll, samet oli kortsunud ja püksid olid kantud; tõsi oli ka see, et polnud kerge kindlaks määrata viltkaabu esialgset värvi – sedavõrd olid vihm ja tolm talle liiga teinud, kuid pimestatud nii rohkest toredusest, ei märganud ma puudusi, mis olid peidus selle hiilguse taga.

      Tahtsin neid ilusaid riideid kohe selga panna; ent enne kui need minu kätte anti, sooritas Vitalis nende juures muudatuse, mis valmistas mulle valurikka üllatuse. Kui me olime pöördunud tagasi võõrastemajja, võttis Vitalis oma seljakotist käärid ja lõikas mu pükstel sääred põlvist saadik maha.

      Kuna ma vaatasin talle jahmunud silmadega otsa, sõnas ta mulle:

      „See on ainult selleks, et sa ei sarnaneks igaühega. Me viibime praegu Prantsusmaal ja ma riietan su itaallaseks; kui me aga läheme Itaaliasse, mis on võimalik, siis riietan su prantslaseks.”

      See seletus aga ei hajutanud mu hämmeldust ja ta jätkas:

      „Kes me oleme? Artistid, eks ole? Komödiandid, kes juba ainult oma välimusega peavad uudishimu äratama. Kui me läheksime praegu avalikule väljakule, olles riietatud nagu linnakodanikud või talupojad, kas sa usud, et me suudaksime siis sundida inimesi peatuma ja meie etendust pealt vaatama? Kas pole tõsi? Sellepärast pea meeles, et väline koor on elus mõnikord hädatarvilik. See on muidugi vastik, kuid meie ei või sinna midagi parata.”

      Nii muutusingi mina, kes ma alles hommikul olin prantslane, õhtuks itaallaseks.

      Kuna mu püksid ulatusid nüüd ainult põlvedeni, siis sidus Vitalis mu sukkade ümber kogu sääre pikkuses ristamisi punase nööri, mu kaabu ümber sidus lindi ja kaunistas selle villasest riidest valmistatud kunstlillede kimbuga.

      Ma ei tea, mida teised võisid minust mõelda, kuid ütlen avameelselt, et leidsin enese olevat ülitoreda ja arvatavasti ma ei eksinud, sest mu sõber Capi, olles mind üsna kaua silmitsenud, ulatas mulle rahuloleval ilmel oma käpa.

      Heakskiit, СКАЧАТЬ