Perekonnata. Hector Malot

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Seda ma muidugi ei usu.”

      „Ka mina mitte! Ma olen päris kindel, et teie ei saa iialgi kasvatusraha, mida kavatsete nõuda.”

      „Siis läheb ta varjupaika. Pole niisugust seadust, millega mind sunnitaks jätma teda minu majja, kui mina seda ei taha.”

      „Te ometi võtsite ta varem omal soovil vastu, sellega võtsite endale ka kohustuse teda hoida.”

      „Ükspuha, aga ma ei hoia teda enam kauem; ja kui ma ta tänavale jätan, siis vabanen temast ikkagi.”

      „Võib-olla leidub abinõu, mis teid temast otsekohe vabastab,” sõnas vanamees pärast hetkelist mõtisklust, „ja mis teile isegi pisut tulu annab.”

      „Kui teie leiate mulle niisuguse abinõu, teen teile välja pudeli veini – ja pealegi heameelega.”

      „Nõus, tellige pudel ja teie asi on korras.”

      „Kas kindlasti?”

      „Kindlasti.”

      Mees tõusis oma toolilt ja istus Barberini vastu. Ent kummaline, samal silmapilgul kui ta tõusis, liikus tema lambanahkne kuub mulle täiesti arusaamatul viisil: mulle näis, et ta hoiab oma vasaku hõlma all väikest koera.

      Jälgisin ta liigutusi piinava ärevusega.

      „Tähendab, teie soovite, et see laps ei sööks enam kauem teie leiba,” lausus mees, „või kui ta sööb, siis soovite, et teile selle eest makstaks?”

      „Just nii, sest…”

      „Oh, põhjused, miks te nii talitate, ei puutu minusse ja mul pole neid tarvis teada. Mulle piisab teadmisest, et soovite lapsest vabaneda; kui see on nii, siis andke ta mulle ja ma võtan tema eest hoolitsemise enda peale.”

      „Laps teile ära anda!”

      „Nojah, teie ju soovite temast vabaneda?”

      „Niisugune ilus laps teile ära anda – ta on ju nii ilus! Vaadake ometi, kui ilus ta on!”

      „Ma juba vaatasin.”

      „Rémi, tule siia!”

      Ma lähenesin värisedes lauale.

      „Tule, ära karda, väike,” sõnas vanamees.

      „Vaadake ometi,” jätkas Barberin.

      „Ma pole ju öelnud, et ta on inetu. Kui ta oleks inetu laps, siis ma ei tahakski teda saada, sest koletistega pole mul midagi peale hakata.”

      „Ah, kui ta oleks kahe peaga koletis või siis vähemalt kääbuski…”

      „Ärge rääkige tema saatmisest varjupaika. Teie teate, et koletised on hinnas ja neist võib saada kasu kas välja üürides või ise nendega äri ajades. Kuid see siin pole ei kääbus ega koletis; ta on samasugune nagu kõik inimesed ja seega ei kõlba ta teile mitte millekski.”

      „Ta kõlbab töötamiseks.”

      „Selleks on ta liiga nõrk.”

      „Tema – ja nõrk! Jätke nüüd, ta on tugev ja terve nagu mees; vaadake ometi ta jalgu, kas olete kunagi näinud neist veel sirgemaid?”

      Ja Barberin tõstis mu püksisääre üles.

      „Liiga peened,” ütles vanamees.

      „Ja ta käsivarred?” jätkas Barberin.

      „Ta käsivarred on samasugused nagu sääredki, mida võib küll kasutada käimiseks, mis aga ei pea vastu väsimusele ega viletsusele.”

      „Tema ei pea vastu? Aga katsuge teda ometi ise, katsuge!”

      Vanamees kobas oma kuivetanud käega mu sääri, raputas pead ja krimpsutas nägu.

      Ma olin kord juba olnud niisuguse stseeni pealtnägijaks, siis, kui lihunik ostis ära meie lehma: ka tema katsus ja kobas. Ka tema raputas pead ja krimpsutas nägu: see on vilets lehm, temal on võimatu seda edasi müüa, aga siiski ostis ta selle ära ja viis minema.

      Kas vanamees toimib minuga samuti: ostab ära ja viib minema? Ah, ema Barberin, ema Barberin! Aga õnnetuseks ei olnud ema Barberini siin, et mind kaitsta.

      Kui ma oleksin vaid julgenud öelda, et alles eile õhtul Barberin pragas minuga sellepärast, et olen liiga nõrgake, et mul pole õigeid sääri ega käsivarsi. Kuid ma mõistsin, et niisugune vahelesegamine ei tooks mingit kasu ja saaksin vaid mõne müksu – ning ma vaikisin.

      „Niisuguseid lapsi leidub rohkesti,” ütles vanamees, „kuid ta on linnalaps, kellest kunagi ei saa kõlblikku põllutöölist. Pange ta kas või korrakski adra taha härgi ajama ja te näete kohe, kui kaua ta vastu peab.”

      „Kümme aastat.”

      „Mitte ühte kuudki.”

      „Aga vaadake teda ometi!”

      Ma seisin laua otsas Barberini ja vanamehe vahel, olles tõugatud kord ühe, kord teise poole.

      „Olgu,” ütles vanamees, „võtan ta sellisena nagu ta on, kuid ainult tingimusel, et ma teda teilt ei osta, vaid ainult üürin ja maksan teile kakskümmend franki aastas.”

      „Kakskümmend franki!”

      „See on väga hea hind ja ma maksan ette: teie saate neli ilusat sajasoulist rahatükki ja olete lapsest lahti.”

      „Aga kui ma ta endale jätan, maksab varjupaik mulle rohkem kui kümme franki kuus.”

      „Saate kõige rohkem seitse või kaheksa – ma tean hinda; aga peale selle peate teda ka toitma.”

      „Ta hakkab töötama.”

      „Kui teie peaksite teda töökõlvuliseks, siis ei tahaks te temast lahti saada. Lapsi ei võta keegi varjupaigast enda juurde elatisraha pärast, vaid selleks, et nad tööd teeksid; neid kasutatakse majateenijatena, kes peale maksavad, selle asemel et tasu nõuda. Päris kindel, kui see väike suudaks teile kasu tuua, hoiaksite ta endale.”

      „Kümme franki kuus saan ma tema eest igal juhul.”

      „Aga kui varjupaik annab ta teie asemel mõnele teisele, siis ei saa teie mitte midagi. Minuga kaupa tehes pole teil aga mingit riski – teil tarvitseb vaid käsi raha vastuvõtmiseks välja sirutada.”

      Ta kobas oma taskus, tõmbas välja nahast rahakoti, millest võttis neli hõbetükki, lastes neil kõlisedes lauale kukkuda.

      „Kuid mõelge, see laps leiab varem või hiljem oma vanemad!” hüüdis Barberin.

      “Mis siis sellest!”

      „Sellest on ometi kasu nendele, kes on ta üles kasvatanud. Ma poleks teda iialgi endale kaela võtnud, kui ma sellega ei oleks arvestanud.”

      Need Barberini sõnad: „Kui ma poleks arvestanud tema vanematega, ei oleks ma teda iialgi endale kaela võtnud,” – süvendasid mu põlastust tema vastu veelgi. СКАЧАТЬ