Название: Risti rahvas
Автор: Enn Vetemaa
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Классическая проза
isbn: 9789949956937
isbn:
Meie kohtumine, mu noor sõber, ei jää kindlasti mitte viimaseks… Jah, kuid nüüd on mul tõesti aeg teele asuda!»
III
BARTHOLOMÄUS HOENEKE VÕTAB ENDALE UUE HEINRICHI
Bartholomäus Hoeneke – kolme ordumeistri ja mitme foogti pihiisa ning kroonikakirjutaja Jumala armust (viimati mainitud, luuletaja ja ajaloolase vahepeale jäävat ametit pidas ta preestrimissioonist ülemakski) – lesis Paide ordulossis, tema enda poolt väljavalitud kõrge võlvlaega kambris, uhkel inkrustreeritud lavats-voodil päratul sulgpadjavirnal.
Bartholomäus oli mugavusi armastav mees: kõik tema ümber pidi olema esmaklassiline. Nii laskis ta siia tuppa kokku tassida vaata et pooled kogu lossis leiduvaist siidpadjust.
Mitte iga Paide foogti Reymar Mumme ligikonda kuuluv mees poleks sellist soovi ilmutada julgenud, kuid tema – ordukangelaste suurte tegude raamatusseraiuja – teadis oma väärtust ning ei peljanud midagi.
Vahel polnud Bartholomäus koguni päris kindel, et kes üldse kelle tarvis on loodud: kas tema ordu jaoks, et selle suuri tegusid ja võite igavikule jäädvustada, või hoopis ordu tema jaoks – kuidas muidu saaks Bartholomäus Hoeneke ainest oma vaimuannete rakendamiseks?..
Niisugust küsimuse-püstitust võidi muidugi upsakaks pidada – seda teadis ta ise väga hästi – , aga lubatagu siiski küsida, kas ei tohiks tema oopused suurejoonelisemad välja kukkuda, kui nende kangelasteks oleksid Antiik-Kreeka või Vana-Rooma kangelased. Kas ta ei pääseks siis oma ande raiskamistest igasuguste vakuste ja kümniste, matsielu üksikasjade ja nende endi põikpäisuse kirjeldamisest? Pääseks küll!
Ordumeister Eberhard von Monheim, kelle pihiisaks olemise au veel hiljaaegu temal lasus, oli muidugi mõista imposantne persoon ja suur väejuht, kes Riia linna sisse piiras, põlvili surus ja alistuma sundis; Viljandi kumpaan ja Jelgava komtuur Barchard von Dreileben, kes kõigi eelduste järgi kohemaid Eberhardi ametipärijaks tõuseb, on jälle näidanud kõva kätt ning kindlat meelt vene vankadega sõdides; ta ehitas Vastseliina linnuse ja hoiab Pihkvatki pideva hirmu all; kuid ikkagi-ikkagi: kas poleks siiski üllam luua ühtaegu nii kõmisevaid kui ka elegantseid värsse näiteks Makedoonia Aleksandrist ja tema vägitegudest või siis jälle geniaalsest ja kuratlikust, õrnast ja julmast Nerost – hingelt poeedist, nagu on seda Bartholomäus Hoenekegi…
Niisugused mõtted hoidis Bartholomäus muidugi enda teada: olla suur tähendavat ka oskust – küllaltki keerukat oskust – näida väike. Kehalises mõttes oli see küll ilmvõimatu, sest kummastki ordumeistrist oli Bartholomäus peajagu pikem.
Jaa – Bartholomäus Hoeneke oli kõhn lattsirge mees, kandilise peakujuga nagu enamik Rooma keisreid, ja veinpunaka jumega; tema käed olid seevastu väikesed, tundlikud, naiselikudki – nii et kullatud ja eriliselt teritatud hanesulg ta peente kunstnikusõrmede vahele otse oivaliselt sobis.
Bartholomäus ajas end patjadele istuli ning sikutas kellanööri. Meeldivalt kähku kummardas kambrilävel tema toapoiss, kes sai käsu Paide lossi keldrist talle pudel head veini tuua. Ehk leevendab see tusatuju, mis vägisi mõnusat õhtupoolikut rikkus: jah, see Padisele sõit, mis peagi ees seisab, tegi tuju sandiks. Bartholomäus oli küll preester, ent kloostrid, eriti siin tusahallil Maarjamaal, ei meeldinud talle. Ning ka tohmakad mungad. Aga minna tuleb siiski – eks ole ta ju kroonik, ning Padise vastu on ordupealikuil viimasel ajal miskipärast senisest suurem huvi.
Esimese pudeli saatis Bartholomäus põlglikult tagasi – see vana prantsuse vein, üleni ämblikuvõrkudest kaetud, võis muidugi hea olla, kuid too kohalikku verd, kuid siiski taipliku pilguga nooruk, kelle ta arvatavasti oma uueks toapoisiks tõstab, õppigu ära, et Hoeneke, Lüübeki mees, eelistab Gallia veinidele Saksamaa omi. Kodumaa omi. Ja kaminasse visaku poiss kah halge juurde – Paide orduloss õhkub külmust, olgu väljas mis ilm tahes.
Veini hõbepeekrisse kallata lasknud, jälgis Bartholomäus silmanurgast halge kaminasse laduvat noormeest; kenad siredad reied olid sel poisil. Ka tagumik ei olnud matsitüse… Kui võtaks poisi äkki Padisele kaasa. Õppigu kombeid ja nähku elu.
Kaminatuli lõi mõnusasti hubisema. Kergelt heldinud kroonik otsustas poisilegi tilga veini kallata. Nii tegigi. Poiss lõi juuksejuurteni hõõguma, rüüpas veini ära ja köhis seejärel nii lapselikult ja südantsoojendavalt. Asi on otsustatud: seda poissi edutatakse. Ta on häbelik, küllap ka kuulekas.
«Hommikul tule sina ise mind riidesse aitama! See praegune Heinrich on võimatu kobakäpp.»
«Kas preestrihärra mõtleb seda tõsiselt?» Poisi häälest kostis selge rõõm.
«Mis mina ütlen, on alati tõsiselt mõeldud,» lausus Bartholomäus karmilt, naeratas siis ja lisas, et preestrihärra asemel võib teda ka sõjateadlaseks või koguni poeediks nimetada. Preestreid on palju, paindliku sõna valdajaid hoopis vähem.
«Poetae nascitur non fit!» lõpetas ta.
Mida see tähendama pidi, jäi siredakintsulisele muidugi arusaamatuks. Ta kummardas sügavalt ja küsis, kas sõjateadlasel ja poeedil täna veel soove on.
Sõjateadlasel ja poeedil ei olnud.
Poiss võib minna. Kui vaja, küll ta siis kutsutakse.
Kohe pärast uue Heinrichi – kõik oma toapoisid nimetas Bartholomäus otsemaid Heinrichiteks – lahkumist läks isand Hoeneke tuju halvemaks: jah, see vastik Padise-sõit… Muidugi polnud sinnaminekust räägitud otse käsu vormis, kuid mida see muud tähendas. Kelle leiba sa sööd … ja need teised sõnad.
Viisakalt oli küll foogt Reymar Mumme lisanud, et küllap leiab kroonik Padiselt ka midagi inspireerivat. Kuid teave olgu ikka ennekõike: mida sealsed isepäised, ikka veel Taanile alluvad vasallid – kuigi nad taanlastelegi enam eriti kuuletuda ei tahtvat – endast õieti kujutavad, kuidas sealne, kuulmatult suurel hulgal maarahva verd uusaadel ennast üleval peab ja ordusse suhtub, kuidas maksustatakse talupoegi, – jah, kõik see pakkuvat koguni Riia ordumeistrile endale huvi. Viisakad sõnad, koguni inspiratsioonist tehti juttu, ent Bartholomäusele oli asi selge: vajatakse nuhki! Uut nuhki, uut Egbertit.
Tolle kunagise Egbertiga juhtusid need süngevõitu lood juba oma kolm-nelikümmend aastat tagasi, kuid on asju, mida mungad ei unusta ega andesta. Võib suurema vaevata ette kujutada, kuidas Padise abt – kas ta kirikunimi Matteus polnud? – teda vastu võtab. Mnjaa.
Kaminasse vahtides tuletas Bartolomäus meelde, mida ta vanadest asjadest õieti teadis… Üht-teist ikka teadis ka, sest kes siis veel, kui mitte tema kuivadest paberitest asju õiges valguses välja lugeda mõistis.
Padise kloostri eelkäijaks oli Dünamünde klooster Lätimaal. Ordu oli nende vaenulike vendadega püsti hädas. Sealne tsistertslaste klooster asunud just Väina jõe suus – see klooster oli nagu kork pudeli ees, tõeline linna lukk. Ja orduvaenulik Riia linna nõukogu ei tahtnud seda mingi hinna eest ära müüa. Ordu pidi vesise suuga pealt vaatama, kuidas Riia kaubahärrad suuri tehinguid tegid. Jah, nagu rebane vana Aisopose valmis viinamarju vahib… Nii see oli, sest Riia ilmalikud härrad ehitasid jõele täpselt niisuguseid sildu, mille alt ordu suured kaubalaevad läbi ei mahtunud…
Kaua lubab taevas niisugust ülekohut?! Ega lõpmatuseni lubanudki – lõpuks pani raha kõik paika. Issanda aastal 1305 läks ordul korda kloostri maad ära osta. Ilus jutt räägiti veel juurde ka: et eks meil ole valus vaadata, kui viletsatel liivastel maadel СКАЧАТЬ