Risti rahvas. Enn Vetemaa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ isa Matteuse heakskiidul nõuks võtnud seda asja ise järele uurima minna. Seda enam, et need lood lausa uskumatud, lausa üleloomulikud tundusid; kui neil juttudel mingigi tõsi taga peaks olema, tuleks arvata, et siin koguni Issanda igipõlise vaenumehe enda käsi mängus võib olla.

      Andrease laia mungakuue ühes taskus oli pakike tagasihoidliku pruukostiga, teises mulksus veeplasku – väike küll, aga ehk leiab mõne allika, kust tarviduse korral värsket vett juurde ammutada. Päev tuleb kuum, tee pole lühike; hea seegi, et tsistertslaste mungarüü valge on; aga siiski peab ta söakalt sammuma, kui tahab ööseks kloostri varjavate müüride taha tagasi jõuda. Kaks kohalikust rahvast noviitsi pakkusid end küll Andreasele teejuhiks, kuid tema jäi jonnakalt üksiminekule kindlaks.

      Jah, tema läheb üksinda, läheb just niiviisi, nagu kunagi meie Õnnistegija oma kõrberadu astus. Lunastaja teed oli täis teravaid ohakaid, näljased kõrbeelajad ähvardasid Jeesust, sõjakaid beduiine hulkus ringi, kuid Tema läks, pilk ja mõte taeva poole pööratud. Niisiis on Andreasel suur eeskuju.

      Muidugi ei sünni tal oma tänast teed Kristuse radadega võrrelda: pole ohte, pole ka eksimist karta, sest enne tema teeleasumist andsid noviitsid talle põhjalikke seletusi, kust, millal ja kuhu pöörata, kuid ega ta neid liialt hoolega kuulanudki, sest kas peabki siis üks õilsa eesmärgiga retk päris ohutu olema? Andreas oli algavas keskeas mees, kes tahtis ennast mingil moel ka proovile panna.

      Nii ta siis tol juulikuisel hommikul sammuski. Natuke vaenulikult, natuke rahulolematult libises ta pilk üle õilmitseva looduse – liialt ilusa, rahumeelse ja kuidagi liialt ükskõikselt enesekindla looduse. Tõele au andes – kõik need lokkavad põllud ja rammusad loomakarjad hakkasid Andreasele veidi nagu vastu… Kas oleks munk siis maarahva viletsust näha tahtnud? Ei, muidugi mitte – eks kloostri jõukus olnud ju rahva elutasemega seotud – , aga juba õnnis Läti Henrik oli oma kirjatükkides murelikul meelel märkinud, et siinsete talumeeste usuline leigus, koguni vastalisus (mida küll viimasel ajal vähem kohtas) on välja kasvanud liiga heast elujärjest. Noh, oli muidugi ka küllalt vaeseid ja sandikesigi, kuid paljudes peredes peeti kuut-seitset härga, kolme-nelja hobust, muudest pudulojustest juba rääkimata. Noormehena oli Andreas Leedumaal elanud; seal oldi vaesemad, aga usutaim ajas seal seda elavamalt juuri. Näljane inimene paneb käed teistmoodi risti kui mees, kellel ristis käte all paras vatsake… Jõukas mees kaldub olema rahulolev ja vaimulaisk, vaatab teinekord mungagi peale ülalt alla, ja seda Andreas muidugi taluda ei või; puudust kannatava inimese hing on seevastu kirglik ja ablas kõrgemaid vaimuväärtusi taga nõudma.

      Raske öelda, kas on see nüüd suuremast rikkusest või millestki muust, aga igasugu väärusud on Eestimaalt väga visad kaduma. Käiakse kirikus küll, armulaualgi käiakse, aga omaenda vanadest uskumistest ei taheta siiski lõplikult loobuda.

      Huvitav tõesti, mis imelik mees seal soosaarel elab. Kas on tegu puhtkujulise ketserluse ja nõiausuga või ehk mitte päriselt? On ju Maarjamaal ka iseäralikke inimesi, keda kutsutakse teadmameesteks; nende kohta on teinekord päris raske õiget otsust langetada.

      Andreas on oma silmaga näinud, kuidas need mehed oma rohtudega – ja kas peab siis iga taim just vanakuradi endaga sobingus olema? – inimesi ränkadest tõbedest terveks on tohterdanud. Nojaa – eks need samad haiged inimesed olid enamasti enne ka preestritelt abi käinud palumas, ning neile said vajalikud palved ka alati peale loetud. Nii et võib-olla oli just neist palvetest abi, ainult et see abi ei jõudnud kohe kohale… Kuid siiski ei saanud Andreas päriselt maha suruda omajagu hereetilist mõtet, et teadmameeste kuivatatud taimelehtedest ja – juurikatest oli ikka omajagu kasu ka. Omaenda kogemustest teadis ta, et leesikalehtedest tee on põievigade vastu veel etemgi kui Püha Eustachiuse ribist riivitud pulber ja isegi Egiptuse Püha Maria kaenlaaukudest lõigatud ning riidelapikesse õmmeldud karvad. (Teatavasti oli Maria see õilis naine, kes sõidu eest Pühale Maale oma süütuse kõhklemata ja koguni rõõmsal meelel paadimeestele loovutas, kuna tal teps mitte sõiduraha polnud maksta.)

      Jaa … tuleb tõesti välja selgitada, mis mees too sooerak ikka on. Oleks tegu ainult arstiabi andmisega, siis poleks see küsimus just kõige hullem. Aga soomehe kohta räägitakse, et teda olla nähtud mitmes paigas ühekorraga; teda seostatakse koguni libaloomadega; tõsi – need imelikud loomad polevat küll kunagi kurja teinud, vaid ikka ainult head: ilmub lumetuisusse eksinud kerjusmunga teele rebane või karu, ja kui siis munk talle järele julgeb sammuda, jõuab varsti õigele teele välja. Vaat niisugused lood on juba kahtlased, sest need osutavad võimistele, mis päris ebaloomulikud. Head teod küll, aga Peltsebuul on kaval – ta võib inimese enda poole meelitamiseks ükspuha mis nõkse kasutada.

      Kui soomees tõesti kurjade jõududega – olgu põhjused missugused tahes – mestis on, tuleb teda karmilt veenda tema tegude jõleduses, vastasel korral ootab teda kohtumine Püha Ametiga ja lõpuks ehk tuleriitki. Tunnistab ta aga oma patud ilusti üles, siis katsub Andreas eksinud lambukese ise õigele teele tagasi juhtida. Kui see korda peaks minema, ollakse Andreasega väga rahul; ja sel juhul võib sellest ümber-pööramisetööst suur kasu tõusta: need, kes kurje vaime oskavad välja ajada – eksortsida või kuidas see sõna nüüd oligi? – tõusevad kuulsateks meesteks. Siin oleneb muidugi ka palju isa Matteusest. Kui tema asja tõsiselt võtab, läheb kõik hästi, kui aga mitte … siis – Andreas kaalus asja rahulikult – ehk mitte halvemini: eks sel juhul tule asi nii sättida, et ordumehed kohaliku nõia vastu ise huvi hakkaksid tundma. Ja hakkaksid kindlasti! Nendele on ju kasulik, kui nad taas näidata saavad, et Püha Kirik on teda ähvardavate ohtude ees pime ja et Saksa Ordu ise peab talle appi ruttama… Seda need ordumehed aga ainult ootavadki – nemad on valmis mida tahes tegema, et aga Harjut-Virutki oma võimu alla saada.

      Valdav osa kloostrirahvast, veel enam – kogu piiskopkond – on selgelt orduvaenulik. Mõistusega on seda Andreaski, ent südames päriselt ei suuda: rüütlite julget meelt ja uhket riietust on ta tihtilugu imetlenud. Ei karda nad piiskoppi ennastki, seda Tallinna Olavustki, kelle alla Padise klooster käib. Aga mis tast nii väga karta ongi – tema allub Lundi linna peapiiskopile, kellel Taani-Rootsi sõja tõttu pind jalge all kõrbeb: praegu on Lund veel taanlaste võimu all, aga kui kauaks.

      Kust üks munk, täpsemalt küll kantor niisuguseid asju teab? Noh, temal on sõpru nii siin kui seal. Pole ta nii lihtne poiss ühtigi… Jaa – ordumeestel on võimu ja väga. Neid kaitseb «privilegium cremtionis», nad ei pea alluma kellelegi. Ja kui Saksa Ordu tõesti tahab, läheb iga nõid lõpuks tuleriidale. Tõelist autodafeed pole Andreasel veel õnne olnud pealt näha. See inimese ihu põletamine tema hinge päästmise nimel peab küll uhke ja püha ja suurejooneline vaatepilt olema… Küll oleks meeltülendav seda pealt vaadata!

      Noh, kellelegi midagi nii hullu Padise kantor Andreas, see õunpunaste põskedega, natuke juba vatsakusele kalduv noorepoolne mees muidugi ei soovinud; ka jagas ta vastumeelsust ordu mõne eriti ülbe võimumehe suhtes (neid sattus Taani valdustesse aga harva), kes munkagi inimeseks ei tahtnud pidada. Kuid siiski-siiski – ordumeestega on kasulik kenasti läbi saada, sest nemad oskavad tänulikud olla; ja miski Andrease südames ütles, et varem või hiljem on Liivimaal võim tervenisti nende käes.

      Kuid siis hakkas Andreasel jälle nagu häbi: need mõtted polnud siiski ilusad! Tõeline kristlane ei tohi omakasu silmas pidada. Liiatigi teiste kannatuste arvel.

      Muutus aina palavamaks. Kuum õhk väreles põldude kohal. Mungarüü kare, higimärg kaelus hõõrus naha verele.

      Andreas pidi veeplaskut pruukima. Kloostrikaevu jahedat nestet rüübates märkas ta silm laotuses kulli. Suur lind oli liikumatu, ta otsekui rippus sinitaevas. Andreas vahtis kulli ja kull küllap ka teda – üksikut jalameest.

      Ei meeldinud Andreasele kujutleda kulli kalki, valvast, iga pisiasja märkavat pilku. Muidugi jahivad kullid hiiri-rotte, jänesepoegi ja kanu, suuremaks saagiks neil jaksu pole, kuid ikkagi oli see luurav röövlind kuidagi halvaendeline.

      Läbi СКАЧАТЬ