Название: Risti rahvas
Автор: Enn Vetemaa
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Классическая проза
isbn: 9789949956937
isbn:
Aga ikkagi! Nüüd veel muudele nõiavärkidele ka mingi kuju takkaperra. Pull pole muidugi mingi kuldvasikas, mida pühakiri kummardada keelab, kuid kõik see värk kokku on siiski juba liiasti kahtlane! Muidugi pole oma elupäästjalt viisakas iga asja kohta seletust nõuda, aga … aga natuke ikka peab ka. Sest miks tema, Andreas, lõpuks üldse siia muidu tuli?!
«Kulla peremees! Mina olen sulle muidugi suure tänu võlgu, kuid seda tahaksin ma siiski teada, mis paelad ja põdrapealuud ja kivist kuldvasikad sul seal kaevu juures püsti on! Kas sa tead, et sinu kohta räägitakse, et sa nagu poolenisti nõid olla?.. Sa olevat musti munki teele juhatanud ja täna aitasid sa mindki. Aga see kõik on siiski väga imelik. Mis jõud siin õieti mängus on? Üks lihtinimene ju niisuguste tempudega toime ei saa…» küsiski Andreas, kaevult tagasi pöördunud.
«Kas munk siis tõesti arvab, et Kurat on iseäranis huvitatud eksinud jumalasulaste päästmisest?!» küsis noormees muiates. Ning Andreasele ei meeldinud, et ta pilgus vähimatki kartust polnud. «Ah sina usud siis, et pimeduse ja kurjuse jõud sind avitanud on… See oleks ikka uskumatu lugu küll, kui Vanakurat mungale appi tuleb. Niisugune asi võiks ehk siis kuidagimoodi kõne alla tulla, kui too munk on Jumala hoopis ära unustanud ja paturadu kristlikust teest paremaks peab… Aga niimoodi ju teiegi ei ole. Eks?»
Noh, see oli kaunis pilklik, koguni ülbevõitu vastus. Ent välja öeldud pigem siiski rohkem naerusui kui vastalise meelega. «Aga mis mu kaevuäärsesse puutub,» jätkati, «siis oli üks kivi nii metsapulli moega, et ma lihtsalt pidin teda natuke aitama. See kivi kohe justkui kippus sõnniks… Aga punased paelakesed pärnaokstes – mis siis nendes halba peaks olema?»
«Need on paganausuga seotud, ma tean seda päris kindlasti! Ja Vägede Jehoova silmis ei leia niisugused asjad armu!» Andreas kuulis oma hääles metalset tooni, mis talle endale väga meeldis.
«Ei mina usu, et Taevaisal ja Jeesusel midagi ilusate punaste riideribakeste vastu oleks. Mina ei oska taevasi…» ta näis sobilikku sõna otsivat, «nõnda väiklasteks pidada.»
Seegi oli kõrk vastus. Mis otsuselangetaja sihuke sooerak Vägede Jehoova üle on?!
«Ei, ei oska jah!» kordas talumees ennelausutut.
Kuid Andreasel polnud esiotsa plaanis laskuda ebamäärase vaidluseni Jumala kui sellise käsiteldamatu olemuse kohta. Jäägu skolastika õpetatuma seltskonna jaoks. Küll meenus talle aga nüüd kull, kes Andrease soos sulpamise aegu ta pea kohal oli tiirutanud.
«Mingi suur kull lendas kogu aeg mu pea kohal. Justkui jälgis iga mu sammu. Mida ma sellest peaksin arvama?» päris ta umbusklikult.
«Ah et seekord oli siis kull…» lausus talumees, ja ta häälde oli siginenud uudishimu. «Ma võin sulle kindla ausõna anda, et mina olen siin puu all pikutanud vähemasti kaks tunnikest. Sihuke lämb päev… Ei mina ole kusagil käinud. Aga unes nägin ma sind küll. Ja nagu kusagilt kõrgemalt. Justkui valget putukat. Jah, kohe nii selgesti nägin, et ma su siin kohemaid ära tundsin.» Andreasele tundus, et imelik mees tõesti ei valeta.
«Väga-väga imelik uni…» venitas ta kahtlevalt. «Aga mind ju hõigati ja mulle näidati tee kätte. Kes see siis on?!»
«Mnjaa… Kui minagi sellele õigesti vastata võiksin… Ma muidugi midagi aiman, sest et ka enne on umbes samamoodi asju juhtunud. Mõnede eksinud dominiiklastega. Nagu sa seda isegi tead.»
«Aga äkki oled sa, mees, siiski nõid?! Ja just sina eksitasidki mu ära?» See mõte sähvatas pähe nii äkki, et Andreas oma häält metalseks ei jõudnud timmida.
«Sina, munk, läksid sassi siiski sookailude lõhnast. Ma nägin selgesti, kuidas sa äkki ratasringi sonkima pistsid… Päris naljakas oli sind vaadata, anna andeks…» Vastutahtsi pidi ka Andreas nüüd juhtunut ette kujutama… Ja see ei meeldinud talle sugugi… Kuradi sookoll, kuradi nõid niisugune!
«Kui puhast tõtt öelda, siis oleksid sa ehk juba varemgi abi võinud saada. Aga minul – jah, muidugi, kui see kõik ikka tõesti minust olenes – polnud nagu himu…» Ei, jultumust või parastamist ta vaates polnud. Väike muhe üleolek aga siiski.
«Ja miks sul siis himu ei olnud mungale – jumalasulasele, kes väsimatult sinusuguste eest palvetab – kohe appi rutata?» küsis Andreas rangelt.
«Vaata, sinu mõtted ei meeldinud mulle…» lausuti naeratades.
«Kas võid sina siis teise inimese pea sisse näha? Seda ei saa sa mind küll uskuma panna!»
«Aga kõike muud siis ikka saan või?» Jälle naeratus, see sõbralik, justkui õlalepatsutav naeratus. Kuidas tohib üks maamats – ei, sõna «mats» ei kuulu munga sõnavarasse, õpetab Matteus, ja Andreas tõmbas end tagasi – noh, kuidas tohib üks harimata maamees endast kõrgemal seisva Vaimuliku inimese peale niiviisi kõvera suuga vahtida?!
Andreas eelistas vaikida.
«Mina ei tea, kas sa mind usud või mitte, aga seda, kas inimene tuleb heade või mitte päris heade mõtetega, selle tunnen ma eemalt kaugelt ära. Ja ju vist siis unes ka. Seda on väga raske, isegi ilmvõimata ära seletada, aga nii see on…» Soomees paistis ka ise raskustes olevat.
«Ja mis minu mõtetel – ma küll ise enam täpselt ei mäletagi, mis mõtted mul peas võisid olla – siis viga on?»
«Kas sa ei mõelnud äkitselt raudmeestest ja koguni tuleriitadest? Mu poolunes mulle midagi niisugust nagu kumas…»
Nüüd oli Andreas rabatud. Häbipuna tõusis talle näkku… Muidugi mõtles ta ordumeestest. Ja tuleriitadest mõtles ka. Koguni pärast veel noomiski ennast nende mõtete eest. Ei, see mees on nõid!
«Aga siis, kui sa pärast ühe männiäbariku juures kükitasid ja väikesest mustast raamatust – ju vist pisike Piibel – abi otsisid, hakkas mul sust hale. Sa olid ohus. Vaata, muidu on mänd üsna lahke ja sõbralik puu, aga kui ta juured-varbad kogu aja külmas vees peavad ligunema, eks lähe siis temagi kurjaks,» selgitati Andreasele nagu väikesele lapsele. «Kui su jalad ta peenikeste, aga sitkete juurte vahele oleksid kinni jäänud, ei saa siis pääsenud olekski. Mänd ise oleks kaasa aidanud, et sa sinna jääksid. Ma muidugi ei tea, aga mul on niisugune tunne, et kunagi ammu-ammu on midagi niisugust juhtunudki. See mänd on nagu üks sootaim, mis putukaid õgib…»
Hirmujudin jooksis üle munga selja: ta kujudes end juba luukerena tüünes rabavaikuses; ööseks langeb soole paks hall uduloor, laukad korisevad; koidikutunnil klõbistab esimene tuulehoog ta pleekinud konte…
Oh imede ime! See mees teab isegi seda, kuidas ta Piiblist tähendamissõna otsis. Kas oli ta tõesti kulli kujul teda jälginud?
Nüüd aga salapärane soomees tõusis ja küsis, et ega külalisel midagi selle vastu ole, kui ta natuke piima-leiba toob.
Mis võis munk Andreasel selle vastu olla. Ja viivukese üksi olles saab ta ehk natuke aega, et oma mõtetes korda luua.
Mees avas aidaukse ja kadus korraks Andrease silmist. Naastes oli tal käes piimakann, leib ja kauss meega. Ta vabandas, et tal midagi tugevamat pakkuda pole: liha ei pruukivat ta juba mitu head aastat.
Piim kallati savikruusidesse. Osavasti murdis mees СКАЧАТЬ