Risti rahvas. Enn Vetemaa

Чтение книги онлайн.

      Endistele kloostrialadele loodi aga oma komtuurkond. Kurjad inimesed hoiatasid küll, et nüüd võib ordu linna kõri igal ajal kinni nöörida. Kuid on siis selline ausa kristlase soov? Muidugi mitte. Kiriku õnnelik käekäik on ju nende, johanniitidest pärinevate orduvendade esimene mure ja südameasi. Ning tõsi – Padisel saadigi paremaid viljasaake.

      Tsistertslaste elu Padisel õilmitses tõesti, kuid üsna peagi hakkasid end näitama ka ümberasumise mürgisemad viljad: algas mehkeldamine taanlaste ja Tallinnaga – tõeline heategija, kelle hoole läbi ju parematele maadele asutigi, unustati kähku.

      Seda ei võidud sallida. Oli vaja täpselt teada, milleni see sehvt Taani kuninga Eerik VII Menvediga, kes lihtlabastele talumeestele aadlitiitleid kinkis ja müüs, lõpuks välja võib viia. Neid vasalliõigusi jagati muidugi selleks, et pärisrahvast enda poole võita, neid sakslastele vastu seada. Padisest sai vähkkasvaja ordu muidu tugevas ja terves organismuses.

      Mis võis siis loomulikum ja vajalikum olla, kui saata Padisele mõni ustav inimene, kellelt üht-teist täpsemat teada saada. Ja see inimene leitigi: Järvamaa tollane foogt Woldenburg leidis truu, julge ja läbinisti ausa mehe – orduteener Egberti, kes oli nõus õilsal eesmärgil mungarüü ajutiseks selga tõmbama. Ta läks puhta südame ja heade soovidega.

      Kuid mida peab Egbert Padisel kogema? Abt tõrgub teda vastu võtmast! Julm kahtlustamine, nuhiks arvamine solvab ausat orduteenrit. Ta annab oma südames tõotuse: see öördamises kahtlustamine ei jää karistuseta!

      Issanda teed on imelikud. Möödub mõni aeg, ning Egbert juhtub oma solvajaga kokku väikeses Saha külakeses Tallinna all. Ustavate sõprade abiga seotakse salakaval abt kinni ja osav Egbert kisub tal keele suust… Noh, see tegu oli küll ehk liiast, kuid solvatud Egbertist võib kuidagi ju ka aru saada. (Huvitav, kas ta kasutas selleks erilisi, kavalasti väljamõeldud tange, mida Bartholomäus oli näinud siis, kui ta oma noorpõlves veel inkvisitsioonikohtu juures kirjutajana töötas? Vaevalt küll.)

      Kroonik rüüpab taas lonksu mahedat kerget veini, laseb sellel keele külgi kõditada – jah, ilma keeleta ei saa ju veinigi nautida…

      Pärast raiuti abtil maha vist veel ka vasak käsi, mille järel vaene mees – jah, kõigest hoolimata tekib tema suhtes midagi kaastundetaolist – verekaotusest hinge heitis. Ikkagi kole lugu, karmid ajad ja kombed! Kas seda ikka vaja oli? Nüüd peab Bartholomäus minema kloostrisse, mille praegune abt vist tollase otsene mantlipärija on. Ei ole mõnus minek…

      Noh, muidugi on oma isiklikke ebameeldivusi niisuguste asjadega mõõta ehk küünilinegi, aga ikkagi, ikkagi…

      Ega Egberti-lugu sellega veel lõppenud. Tema-mees heidab nüüd mungarüü ült ning siirdub oma endisse ametisse ühte ordulossi tagasi. Muidugi vajab ka tema nüüd toibumisaega, et leida rahu. Kuid varsti on Kärkna kloostri tsistertslaste saadikud ukse taga ja nõuavad mõrtsuka väljaandmist. Neile vastatakse viisakalt, aga kindlalt «ei!». Inimene, kes tuleb ordulossi varju ja hingerahu otsima, sellega ka saab. Ta on selle ära teeninud: «deborat pacem habere».

      Kui Egbert välja oleks antud, ehk siis lõppenuks ka vaen, aga nii see ei läinud. Kuigi… Bartholomäus peab arvama – sellega siiski vist viga tehti. Tsistertslaste haavale raputati soola.

      Pudel ongi tühi.

      Kas lasta uus tuua?

      Ei, tänaseks ehk aitab.

      Bartholomäus Hoeneke põlvitab ning loeb oma õhtupalve. Siis poeb ta voodisse, mis kõrge nagu altar.

      Korraks ilmub sõjateadlase, ordupreestri ja ennekõike muidugi luuletaja näole pelk, peen, diskreetne naeratus: talle meenub, et homme ei tule teda riietama enam too vinniline endine-Heinrich, vaid uus, kabe, siredakintsuline, noor ja punastav toapoiss. Kah muidugi Heinrich. Ei mäleta, mitmes juba…

      IV

      ÜKS PÜKSIPÖÖR VÕTAB ISA MATTEUST KIUSATA

      Kui Matteus end Ristilöödu kuju eest põlvitamast üles ajas ja kangetel, surnud jalgadel esimese sammu tegi, komistas ta ja pidi peaaegu kukkuma. Pika armunõudmisega oli ta tõesti endale liiga teinud. Nii kaua ei peaks tema vanuses mees küll mitte palvetama. Krobelistest paeplaatidest laotud põrandalt uhkas veel nüüdki, suurel suvel, külma hingust.

      Ta rapsas käeseljaga üle preestrirüü põlvekohtade; rabinal kukkus kiviklibu põrandale. Otsekui muuseas ja pooltahtsi lükkas Matteuse sandaalinina nad taas põlvitamispaiga poole tagasi. Kui tõtt tunnistada, siis ei pärinenud need kivikribalad üldsegi mitte siit: Matteus oli nad ise pargiteedelt korjanud ja siia poetanud. Tal oli seda tehes natuke piinlik olnud – ei sobinud niisugused asjad tema vanuse ja positsiooniga kokku: lihapiinutamise ind, palavikuline palvetamisusinus, las see jääb pigem noviitsidele. Aga neid kive vajas ta siiski: las puurduvad põlvedesse, las suruvad sinna pisikesi valgeid, sinkjate äärtega vajutusjälgi. See on hea. See hoiab vaimu virge. See on nagu omaette karistus, sest vahel tundus Matteusele, et iga palve on – nii imelik, kui see ka ei tundu – siiski ka Vägede Jehoova tülitamine ning endale tähelepanu nõudmine. Olgu nüüd selle, vaieldava mõttega, kuis on, aga kindel on see, et palvetaja hing peab olema erk, ja poolunelev otsesidemeotsimine ei saa mingeid tulemusi anda.

      Kivid kukuvad krõbinal. Neid on palju. Matteus istub väikesele pingikesele akna all.

      Rubiinklaasist läbitunginud päikesekiir väriseb Padise kloostri abti vahajatel sõrmedel. See laik on nagu iseäralik taevase armu märk, Jeesuse enda verepisar. Kui Matteus end pöörab, libiseb päikeselaik ta rinda mööda üles, näksib silmanurka.

      Jumalasulane Matteus on seitsmekümnele lähenev mees. Tema lahjast näost tungib esile lihav kongnina. Matteuse kolp on aga piklik, kõrge laubaga – tüüpiline vaimuliku kolp; kui talumehed ja mungad surnuaeda on kõrvuti maetud, siis saavat juba pealuu kuju järgi aru, kes on kes – palvetamine ja pühade mõtete mõtlemine muudavad ajapikku kolba kuju. Uskumatu, aga tõsi.

      Kaks silma raskete laugude all on tusased. Neil on sügisese järve tinakarva värv. Aeg-ajalt välgatab silmapõhjade salaallika võpatamapanevat külmust. Vahel eksib sinna siiski ka soojemaid toone, kuid seda ei juhtu tihti. Abti kaks silma vaatavad maailma nõudlikult; ei ole seal rahulolu ilma ega iseendaga.

      Mornivõitu mees on tsistertslaste preester Matteus. Kui ta külavahel jalutab, lakkab laste mängukisa ja nad pagevad ta teelt, luurivad pikka, konksja kepiga meest põõsaste tagant. Ega Matteusel muud üle jäägi, kui tõsiselt ja kurjalt mööda sammuda, ehk küll ta teinekord mõne heledat kahupead silitada tahaks: on ju Õnnistegija ise soovinud, et lastagu lastel tema juurde tulla.

      Siin pingil istudes ja tuikavaid põlvi puhates oli Matteuse pilk siiski mahedam kui tavaliselt. Ta mõtles, et seda valguskiirt saaks hästi mõnes jutluses ära kasutada. Selles on vihje Kolmainule: eks ole päike nagu Vägede Jehoova. Valguskiir, mis taeva kõrgustest meile tema sõnumi toob, kannatab sel juhul võrdlemist Jeesuse Kristusega. See värelev valguselaik siinsamas – nii haaramatu, kuid siiski täiesti reaalne, kujutaks siis Püha Vaimu. Sedasama Püha Vaimu, millest talumehed kuidagi aru ei taha saada. Mis kolmas Vaim siis see veel on? küsivad nad umbusklikult. Palju neid jumalaid siis kokku tuleb? Jah, ega olegi Kolmainu mõiste nii kergesti lihtmehele selgekstehtav. Matteus teab, et nende aju ei mahutagi nii vähe – seal on ruumi kohe päris suurele seltskonnale: näkineiud, luupainajad, mardused, kodukäijad, ahjualused ja külmkingad. Siis veel kõikvõimalikud libaloomad, metsa-, allika-, kaevu- ja muruhaldjad. Teatakse ärasõnamisesõnu, mõistetakse naabri looma «kurja silmaga» vaadata, nii et see väetimaks jääb, täisid täis läheb, lõpuks hoopis hinge heidab. Loomulikult on nende teadvuses kindel plats ka Vanakuradil ehk Vanatühjal СКАЧАТЬ