Risti rahvas. Enn Vetemaa
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Risti rahvas - Enn Vetemaa страница 8

Название: Risti rahvas

Автор: Enn Vetemaa

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Классическая проза

Серия:

isbn: 9789949956937

isbn:

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Tohoh! Niisama lihtsalt küsibki… Andreas oleks oodanud märksa alandlikumat pöördumist, kus oleks kõlanud kas või sõna «mungaisand». Too mees, ehk küll tema elupäästja, kipub Andreasega rääkima nagu omasugusega. Noh – oma nimi öelgu ikka enne!

      «Ja sinu enda?»

      «Tanel,» kõlas rahulik vastus.

      «Kena nimi… Aga vaevalt sa tead, et kui üks täht, nimelt «i» juurde lisada ja just «e» tähe ette, siis on su nimel ka tähendus.»

      ««Jumal on kohtunik» – eks seda ta enam-vähem tähendabki,» sõnas Tanel ilma erilise uhkuseta.

      «Ja kust sina niisuguseid asju tead?» imestas nüüd Andreas.

      «Palju aastaid tagasi põetasime siin isa ja vanaisaga – nemad on nüüd mõlemad siit ilmast lahkunud – ühte munka. Tema oli siia sattunud Prantsusmaalt, kloostrilinnast, millel Cluny nimeks; eks see munk – ta oli õpetatud mees – , ja et ta meil ligemale aastapäevad ränga selgroohäda pärast peatuma pidi, siis õpetas ta meile ajaviiteks keeli ja pühakirja. Mina olin siis küll alles marakratt, aga eks mullegi jäi midagi külge.»

      «Või sedasi,» lausus Andreas, sest mis sa muud mõistad kosta.

      «Ja muuseas oli Jeesus minu vanaisale suured nägijavõimised kinkinud. Mina olen neid temalt natuke ka pärinud, ja sellepärast minuga vahel niisugused asjad juhtuvadki, millest ma ise ka täpselt aru ei saa… Aga eks loomu poolest ole me sinuga mõlemad ju natuke nõiad,» lõpetas ta lõbusamalt; samal ajal laskus suur sillerdav haavaliblikas Taneli meesele kasetohutükikesele maiustama.

      «Ja mis sa sellega öelda tahad?!» ehmus Andreas.

      «Eks me ju kummarda vägesid, mida silm ei näe ega kõrv kuule; harilik inime ju niisuke põle. Ning teie, mungad, mõistate ka pahu vaime inimesest välja ajada. Kindlasti paremini kui mina. Jeesus Kristus tegi pimedad nägijateks, ravis pidalit ning võis surnudki ellu äratada. Niisugust jõudu meil muidugi ei ole, aga mõne väiksema asjaga tuleme meiegi toime…» Tanel vaatas Andrease vasaku jala suunas ja lausus: «Kui näiteks see rästikloom, kellele sa oma vasaku jala peaaegu sabaotsa peale oled toetanud, sind nüüd salvaks…»

      Mingit sisinat kuulis Andreas tõesti; ehmatus tarretas ta, ei julgenud ta enam kätt ega jalga liigutada: käsivarrejämedune madu-uss sihtis ta paljast pahkluu-kohta, keel õhku noolimas.

      «… aga ei tema salva ühti: Juss mul sõnakuulelik poiss ning hea hiirte-rottide püüdja. Jah, aga kui ta tõesti hammustaks, siis kuulaks ta mu sõna küll, ning oma mürk tuleks tal endal su jalast välja imeda… Sa mõtled küll, et uss ei saa, et tal pole mokki. Aga saab küll – sellesama seest õõnsa mürginõelaga imeb.»

      «Sina, Tanel, oled üks libakull ja ussikuningas veel takkapihta…» Andreas püüdis naeratada, kuid eks see virilalt välja kukkus. Uss aga kadus loogeldes suure punasesõstrapõõsa alla.

      «Mis ussikuningas nüüd, aga loodusega olen ma heal jalal tõesti.»

      «Ütle, kui su jutt ikka tõsi on, kuidas saab inimene kurja mao niiviisi välja õpetada?»

      «Ei uss kuri ole. Ja ussil on ju hing sees,» alustas Tanel kobamisi, kuid siinkohal tundis Andreas küll, et nüüd on temal ka paras koht oma asjatundjasõna sekka öelda:

      «Ussil hinge ei ole! Hing on ainumalt inimesel!»

      «Minu meelest on kogu loodus hinge täis,» arvas Tanel, kuid Andreas ei andnud alla:

      «Sinu mõtlemine viib panteismusele välja. See aga on ketserlik ilmavaade. Panteismust on pooldanud Meister Eckhart ja veel enam ammu enne teda Seotus Eriugena, aga paavst on sellele vastu astunud! Ei ussil pole hinge ega hinge juurde käivat mõistust ühtigi!»

      «Huvitav,» mõtiskles Tanel poolvaljult. «Aga miks Juss sind siis ei nõelanud? Ei tema tea sest Skootumist miskit, aga, näe, ei nõelanud, ehk küll sa ta sabaotsas tantsu lõid…» Ja näilise lapsemeelsusega päris ta, et kas äkki vend munk on niisama püha mees nagu kuulus Franciscus Assisist, kellele tuvid põue lendasid ja verejanulised tiigridki pea põlvile panid ja nurru lõid.

      «Vaat mis asju see sooerak kõik ei tea,» nentis Andreas, ja miskipärast ei meeldinud see talle; eks isa Matteus oli Assisi Franciscusest midagi rääkinud küll, aga mida just, seda ei tulnud Andreasele nagu kiuste meelde.

      «See õpetus aga, mida sa panteismuseks nimetasid, meeldib mulle väga,» tunnistas Tanel. «Minu meelest on loodus vaimu täis jah, ja Taevaisa ise on nagu suur puutüvi, kust kõik, mis siin silmas üldse leida, välja kasvab.» Seda lausuti päris enesekindlalt.

      «Kõik? Kas ka ebajumalad? Kas ka pahad vaimud?» oli Andreas valvas.

      Rõõmuga nägi ta, et nüüd on Tanel siiski lõpuks kimpu jäänud.

      «Jah, eks nende marduste, vilbuste, puukide ja külmkingadega on asi keerulisem küll,» pidi Tanel tunnistama. «Aga ju nad on lihtsalt vaimud, keda rahupaika veel lubatud pole,» arvas ta siis.

      «Marduseid ja puuke ja neidsamuseid … neid pole olemaski! Nemad pole demonoloogia nimekirjadesse mitte sisse kantudki. Seda tean ma päris kindlasti! Ja peale selle on nad kõik surmkindlalt Saatana enda teenistuses, nii et sinna Jumalapuu külge ei sünni neid hoopiski siduda. Kes nõndaviisi mõtleb, ongi valmis ketser!» kuulutas Andreas võidukalt.

      «Ah et neid pole olemaski? Ja peale selle on nad veel ka Saatana teenistuses… Väga huvitav. Kas niisuguseid imelikke arutamisi ei kutsuta mitte … sko-las-ti-kaks?» Selle sõnaga oli Tanelil raskusi küll.

      Eks nüüd saanud ka Andreas aru, et see, mille ta suure hooga välja oli paisanud, kõlab üsna totakalt. Ta uuris Tanelit eriti teraselt – kas mees teda jälle pilkab?! Ei. Ei pilka. Taneli nägu oli täiesti tõsine, isegi lugupidav. Aga ka nagu murelik.

      «Päike on juba läände keeramas,» alustas Tanel ebalevalt. (See talle siis muret teebki, pahandas Andreas sisimas.) «Kui mungaisand» – lõpuks tuli see sõna ometi! – «õhtuks Padisele tagasi tahab jõuda, siis peab ta küll varsti teele asuma. Aga muidugi võib ju ka siin öömaja saada…»

      Päike oli tõesti jõudsalt edasi liikunud.

      Andreas teatas, et ta seda siiski ei kavatse. Teda oodatakse, ja kui ta ei tule, hakatakse kloostris veel muretsemagi.

      «Ma ise tulen saadan teid üle raba,» lubas Tanel. Andreasele tundus, et selle omal moel upsaka noormehe südamel siiski midagi nagu kripeldab. Ja nii oligi:

      «Mul on üks väga-väga suur soov… Ma olen küll leeritatud, aga armulaual pole ma pärast seda kordagi käinud. Ma olen mitmel korral plaani pidanud, aga … aga pole nagu tihanud tulla. Eks mulle ole need usuasjad ju veel õige ähmased. Teab, kas mind tahetakse armul auale lubadagi… Ja mõned siin peavad mind poolnaljaks nõiakski; ma ju tean taimedest üht ja teist…»

      Nüüd oli Andreas lõpuks täies sõiduvees.

      «Ma luban sulle, et su soov jõuab abtini,» lausus ta tähtsalt. «Armulaual käimine on väga tähtis.»

      «Jaa. Kas pole armulaud mitte Valge Maagia? Seal juhtub ju ime – veini vereks muutmine; nii olla Piibli-raamatus kirjas.»

      «Igatahes!» kinnitas Andreas. «Ja muutubki. Aga selleks peab inimesel süda puhas olema. Ma olen päris kindel, et sul meie auväärse abti Matteusega СКАЧАТЬ