Mõistliku kasvatuse põhitõed. Hommikust õhtuni. Carolyn Crowder

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ õpetaja ja juhendaja, kes näitab lastele, kuidas olla oma perekonna ja ühiskonna positiivsed, tõhusad ja teistest lugupidavad liikmed.

      • Lapsed tahavad kuuluda perekonda ja seda on neile ka vaja. Kui positiivsed perekondliku ühtsuse loomise vahendid on lastele keelatud või neid tõrjutakse neist eemale, siis käitub laps halvasti, et selle abil saavutada perekonnas mõjuvõimas positsioon.

      • Lapsed õpivad varakult, et halva käitumise abil võidavad nad tähelepanu. Samuti avastavad nad, et on väga võimalik saada, mida nad tahavad, hoolimata sellest, mida soovivad ema ja isa, sest nad tekitavad sellise segaduse, et vanemad annavad nende nõudmistele järele.

      • Kui vanemate ootused lastele on madalad, siis tekitab see lastes masenduse, mis jällegi põhjustab halba käitumist.

      • Paljud vanemate reageeringud laste halvale käitumisele tegelikult suurendavad probleeme ja võimuvõitlust, luues kaose ja segaduste tsükleid, mis kujunevad perekonnas aktsepteeritud käitumismallideks.

      • Tühjad ähvardused, lubadused, emotsionaalsed pursked ja füüsilised karistused, nagu näiteks löömine, ei aita ohjeldada perekondliku konflikti destruktiivsust.

      • Kui lapsed teevad midagi õigesti, siis pole vaja neid premeerida, kiita või neile altkäemaksu pakkuda. Tegelikult võib see tunduda just sama lugupidamatuna kui nende peale karjumine.

      • Lapsevanemad peavad ausalt hindama oma lastekasvatuse stiili, et teha kindlaks, kas nad kuuluvad või ei kuulu „ülemuse“ või „kõikelubava semu“ kategooriasse. Positiivne muutus, mis hõlmab kogu perekonda, algab sellest, kui vanemad võtavad omaks, et muutmaks perekonna dünaamikat positiivsel viisil, tuleb neil muuta seda, kuidas nad reageerivad oma laste halvale käitumisele.

      • Laste halva käitumise loogiliste tagajärgede kehtestamine ja neist järjekindlalt kinnipidamine on väga oluline, kui soovitakse edendada positiivseid muutusi. Kui vanemad lasevad lastel kogeda halva käitumise tagajärgi, siis peavad nad selle juures olema leebed ja kindlameelsed.

      • Oma panuse andmine on oluline element, kui lastele õpetatakse postiivseid võtteid, mille abil saavutada ühtekuuluvustunne perekonna ja ühiskonnaga. Kui lasete lastel teha kodutöid, aitate neil teha otsuseid ja võtta endale vastutus kohustuste eest, siis annab see neile hea tunde, et nad on olulised ja kuuluvad teatud gruppi.

      2. Söömine: söögiajad kodus ja väljas

      „Laps käitub halvasti ainult sellepärast, et kahtleb oma võimes saavutada midagi hea käitumise abil.“

– Rudolf Dreikurs

      Näib, et paljudes kodudes on laste kasvatamises tekkinud hoopis uus nähtus. Lapsed dikteerivad söögiaegade kohta kõik – kuidas, millal, mida ja kus süüa. Täiskasvanud toimivad vaheldumisi kokkadena, kes valmistavad kiiresti valmivaid toite, tehes mõnikord korraga kaht või kolme rooga, et nende pirtsakad lapsukesed leiaksid taldrikult midagi, mis neile meeldib.

      Lastelt ei oodata, et nad istuksid laua äärde ja sööksid toitu, mis konkreetsel kellaajal neile ette pannakse. Selle asemel on neile õpetatud, et kui nad ei taha süüa seda, mida ema lauale paneb, siis on neil vaja vaid mossitada või viriseda ja voila! lauale ilmub mõni uus toit.

      Mis siin õieti toimub? Miks peaks noor vaevatud ema tegema veel lisatööd, valmistades lastele eriroogi, just nagu oleks tal käsutada kogu aeg, mis maailmas eksisteerib? Ja kui liigume selle arutlusega sammukese edasi, siis isegi kui tal on palju aega, miks peaks tema meelest olema hea mõte rahuldada oma laste liialdatud nõudmisi?

      Et sellele küsimusele vastata, peame uurima mitmeid muutuvaid tegureid. Kõigepealt on ema, nagu paljud lastevanemad, teinud otsuse selle kohta, kuidas tema lapsi tuleb kasvatada. Kahjuks on ta seda teinud nõrgast, mitte tugevast positsioonist lähtuvalt. Võib-olla tema enda minevikus sunniti teda sööma kõike, mis lauale pandi, ja pealegi suures koguses. Nüüd on ta kas teadlikult või alateadlikult otsustanud, et tema lapsed ei pea iialgi istuma laua taga, neelates vaevaga alla toitu, mis neile ei meeldi, kuna ema on neist suurem ja tugevam ning suudab neid sundida.

      See ema toimib mitte nagu lapsevanem, kelle ülesanne on kindlustada kasvavate laste toitmine, vaid nagu laps, kes mässab oma vanemate ja nende toitmismeetodite vastu ning seepärast on ta harjutanud oma lapsed talitama söögilaua ääres (kui nad üldse istuvad laua ääres!) väikeste türannidena.

      Vanemad peavad uurima, kuidas neid endid kasvatati ja millised lastekasvatuse sfääris tehtud otsused põhinevad nende endi lapsepõlvekogemustel. Nad peavad uurima, kuidas nad lastena käitusid ja kuidas nad nägid oma vanemaid sellele reageerimas. Kõik need tegurid annavad vihjeid, mis aitavad lastevanematel mõista, miks nad reageerivad just sellel viisil. See on muutuste elluviimise juures väga tähtis samm.

      Kui me ei tea, miks me midagi teeme, siis pole suurt lootust, et me seda paremaks muudame. Et muuta kõigepealt iseend ja seejärel mõjutada muutusi, mis leiavad aset lastes, vajame arusaamist, kuidas ja miks me teeme teatud asju just mingil konkreetsel viisil.

      Kui süvenete sellesse protsessi, siis tekib teil palju niinimetatud „äkilise taipamise“ hetki, mil hakkate mõistma, millised mõjud on vorminud ja kujundanud seda, kuidas te oma laste käitumisele reageerite. Samuti saate aru, kas need mõjutused peegeldavad või ei peegelda veatult seda, kuidas te asjadesse suhtute, või seda, kuidas te teiste arvates peaksite asjadesse suhtuma. See on fundamentaalse tähtsusega harjutus nende jaoks, kes tõepoolest soovivad ennast ja oma käitumisviise sügavamalt mõista.

      Mõelge näiteks sellele, et kui vanemad ei kohtle oma lapsi arukalt, siis sageli sellepärast, et nende reaktsioon põhineb millelgi, mis kunagi neile endile osaks sai ja mis pole kuidagi seotud sellega, kuidas oleks kõige parem õpetada oma lapsi. Võib-olla on nad ikka veel mässumeeleolus, öeldes: „Minu vanemad tegid seda ja seda ning mina ei tee oma lastele seda mitte kunagi,“ selle asemel et küsida: „Mida peaksid lapsed minult õppima, et kasvada terveteks, õnnelikeks, kaastundlikeks ja loovateks kodanikeks?“

      Oma lastega tegelemiseks pole teil vaja nimekirju kunagiste meetodite puudustest, kuid hädavajalik oleks hetkeks mõelda konfliktile oma perekonnas, mis tekkis konkreetsel kellaajal, kui oli aeg sööma hakata. Kui neid kellaaegu õigesti kasutada, siis ei lõhu need perekonda.

      Selle asemel võivad nad anda kindla aluspõhja kasvamiseks ja arenemiseks, sest pakuvad vanematele võimaluse õpetada ja harida lapsi sellistes olulistes sfäärides nagu suhtlemine, kombed, ühine osavõtt perekonna elust, oma panuse andmine, pereliikmete vaheline koostöö.

      Jah, te olete väsinud. Jah, teie lapsed nõuavad liiga palju. Jah, hea toidu valmistamine nõuab aega ja energiat. Võib-olla te isegi mõtlete, et parem on neile anda seda, mida nad tahavad, ja just siis, kui tahavad, sest olete harjunud kuulma nende virisemist, halisemist ja keeldumist süüa seda, mis te neile ette panete. Kui nad on end televiisori ees sisse seadnud, tõelise toidu asemel käes igasugused näksid, sest te ei suuda neid mõjutada, et nad koos teiega korralikku toitu sööksid, siis kaotate kõik suurepärased võimalused:

      • koos nendega vestelda, külas käia ja lõdvestuda ajal, mil te pole stressis

      • teada saada, mida nad mõtlevad, teevad, tunnevad

      • töötada koos nendega, et õpetada neidki süüa tegema

      • õpetada neile oskusi, mida nad vajavad täiskasvanupõlves

      • õpetada neile toitumist ja seda, kuidas korralikult süüa

      • kasutada nende abi laua koristamiseks pärast sööki

      • СКАЧАТЬ