Mõistliku kasvatuse põhitõed. Hommikust õhtuni. Carolyn Crowder

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ on õigus neid nautida. Niisiis käärige käised üles ja hakkame peale. Meid ootavad ees paremad päevad.

      1. Miks lapsed käituvad halvasti ja mida te saate selle vastu ette võtta

      „Tõrjumine on igasuguse halva käitumise peamine põhjus.“

– Rudolf Dreikurs

      Mõista, miks laps käitub halvasti, pole nii raske ja ülesaamatu, kui esimesel pilgul paistab. Võib-olla sellepärast, et me elame keerulises maailmas ja otsime alati keerulisi vastuseid, eriti siis, kui on tegemist inimkäitumisega. Adler ja Dreikurs aga teadsid, et laste halvale käitumisele tuleb läheneda just kõige lihtsamal tasandil.

      Teie lapsed käituvad halvasti, kuna neid tõrjutakse eemale ja nad ei leia endale perekonnas positiivset ja küllalt olulist kohta. Iga laps tahab tunda, et ta on perekonna tähtis ja kasulik liige. Kuna soov evida perekonnas olulist kohta on lapsele nii tähtis, siis püüavad lapsed seda eesmärki saavutada kas negatiivsete või positiivsete vahendite abil.

      Mõelge oma perekonnast kui spordivõistkonnast. Lastevanemad on treenerid ja iga laps on meeskonna liige, kes seda meeskonda toetab. Mis juhtub, kui meeskonnaliikme tegevusel pole tulemusi? Meeskond ei toimi nii hästi kui võiks, täpselt samuti nagu perekond ei toimi vajalikul tasemel, kui kõik liikmed ei panusta positiivsel ja tulemusrikkal moel selle toimimisse.

      Lapsed tahavad olla oma perekondliku võistkonna olulised liikmed. Nad ootavad „treeneritelt“, et need õpetaksid, kuidas seda saavutada. Kahjuks ebaõnnestub treeneritel see töö, sest nad ei suuda pakkuda lastele õpetust, mida need vajavad, et mõista, mida neilt oodatakse ning kuidas nad peaksid käituma ja end ülal pidama, et perekond saaks sujuvalt ja õnnelikult toimida.

      Kui vanemad ei käitu juhi kombel, siis valdab lapsi nende väikeses maailmas ebakindlus. Kui nad võivad ema ja isa käsutada, siis kellelt peaksid nad ootama õpetust ja kaitset? Lapsed teavad, et nad ei suuda perekonnas võtta endale juhtivat rolli. Kui neil pole selliseid vanemaid, kes seaksid neile piire ja õpetaksid, kuidas käituda, siis muutuvad lapsed haavatavaks ja ebakindlaks. Lapsevanemad, kes on tõeliselt head juhid, või – spordimetafoori kasutades – head treenerid, on laste jaoks positiivse käitumise mudeliteks. Nad kehtestavad standardi, mille kohaselt perekond käitub, ning selleks ei kasuta nad robustset jõudu ega suurt kogu, vaid koostööd, oma panust ja lugupidamist kõigi pereliikmete vastu. Need vanemad mõistavad, et kui lapsed saavad olla kasulikud, siis on see vastuabinõuks igasugusele halvale käitumisele.

      Samuti on tähtis mõista, et samal ajal kui need lapsevanemad aitavad omaenda perekonda, osutavad nad teenuse ka ühiskonnale laiemas mõttes. Nad õpetavad põhimõtteid kogu eluks, mis mõjutavad nende laste elu teisigi külgi, kui nad abielluvad, asuvad tööle ja hakkavad kasvatama oma lapsi.

      Samuti teavad nad, et just lapsevanemate ülesanne on õpetada lastele positiivseid käitumisviise ja siis uskuda, et nende lapsed on küllalt võimekad ja vastutusvõimelised, et oma ülesannetega toime tulla. Kui vanemad lastele käitumist ei õpeta, siis õpivad lapsed selgeks negatiivsed vahendid, mille abil „tähtsust“ saavutada. Halb käitumine köidab alati tähelepanu, kas pole? Ajab teid vihale? Solvab teie tundeid? Sunnib teid alla andma?

      Lapsed lihtsalt kasutavad halba käitumist selleks, et teiste vastu kasutatava jõu abil luua endale perekonnas oluline koht. Sellised käitumisviisid ei kao iseenesest. Lapsed, kes mõjuvõimu ja negatiivse käitumise abil on endale edukalt tähelepanu võitnud, muutuvad vanemaks saades aina suuremateks türannideks. Ning nad tõrjutakse üha kaugemale sellest, et leida mingeid muid vahendeid, saavutamaks ühtkuuluvustunnet oma perekonnaga.

      Kui aktsepteerite fakti, et teie lapse halva käitumise aluseks on lihtne mõiste „laps tahab tunda, et ta on oluline“, siis olete valmis selle vastu midagi ette võtma. See mõte peaks olema teie jaoks kõige tähtsam, kui hakkate last õpetama, kuidas julgelt otsa vaadata ülesandele, mida kujutab endast elu koos teiste kogukonna liikmetega, seda niihästi perekonnas, koolis, kirikus kui ka ühiskonnas selle laiemas mõttes.

      Lapsed, kes olulise positsiooni poole püüeldes töötavad teistele vastu, tunnevad tegelikult, et nad pole võimelised astuma lugupidamisel põhinevatesse suhetesse. Nemad tunnevad üksnes jõudu ja võitlust selle eest, et teisi kontrollida ja nende üle valitseda. Nad pole tundma õppinud koostööd ega oma panuse andmist ega häid tundeid, mida need käitumised endaga kaasa toovad.

      Teie laps kujutab endast palju enamat kui tema halb käitumine, kuid teie kui lapsevanema meelest on võib-olla palju lihtsam näha last ainult selle kaudu, mida ta teeb valesti. Te peaksite sellest suhtumisest jagu saama. Ehk võiksite alustada sellest, et koostate mõttes nimekirja oma lapse headest omadustest, et see oleks kohe olemas neil kordadel, mil te kaotate enesekindluse ja keskendute liiga pingsalt lapse halvale käitumisele.

      Kui võtate omaks selles raamatus esitatud ideed, siis muudate oma käitumist ja hakkate lapsi rohkem austama. Õpetades neid saama vastutusvõimelisteks pereliikmeteks, näete, kui tähtis on ergutada laste head käitumist ja selle üle heameelt tunda, mitte tegelda ainult halva käitumisega.

      Paljud lastevanemad saavad üllatusega teada, et mõnikord puhkevad lapsed lausa õitsele ainult paarist kiidusõnast, kui nad on midagi hästi teinud. Tegelikult on asi nii, et lapse puhul, kes tõepoolest tahab aidata, on mänguasjade, maiustuste ja privileegidega premeerimine täiesti tarbetu ja lausa solvav.

      Uute, lastevanematele kasulike reageerimisviiside äraõppimine

      Teie kui lapsevanema reageerimine halvale käitumisele paneb lapsi tihti käituma veelgi halvemini ja soodustab seda. See on teine tähtis põhimõte, mida te peate aktsepteerima ja millest õppima, kui tahate perekonna dünaamikat edukalt muuta. Kaks kõige levinumat reageerimisviisi, mida kasutavad lastevanemad, on autokraatlik („mina olen ülemus“) või salliv („kõikelubav semu“). Mitte kumbki neist ei õpeta lapsele, kuidas tuleb käituda. Te peate nägema ennast õpetaja ja juhendajana, kelle ülesanne on jagada tarkust ja rakendada kõikumatut distsipliini, nii et lapsed võiksid sellest õppida. Teie juhioskusi vajavad nad sama palju kui teie armastust.

      Vale on mõelda, et üks võib asendada teist. Lapsed õpivad käituma tegevuste kaudu, mille mudeliks on olnud nende vanemad, samuti oma käitumise tagajärgede kaudu. Vanemate poolt järjekindlalt rakendatav distsipliin näitab lastele aktiivselt, milline on suhe käitumise ja selle tagajärgede vahel.

      Vaadakem, kuidas kõik ilmneb tegelikkuses, võrreldes selleks lapsevanemate erinevaid reaktsioone magamamineku olukorras.

      Viieaastane Tiffany on lõpuks voodis, pärast venitamist, mis tundus kestvat tunde. Ta virises ja pirises, kui tal kästi pesema minna. Samuti pidi ema teda üha uuesti käsutama, et ta hambaid peseks ja pidžaama selga paneks. Siis pidi Tiffany tingimata vett jooma, millele järgnes veel üks käik vannituppa. Pärast seda oli aeg õhtujuttu kuulata. Kui üks jutt lõppes, siis mangus laps uut lugu.

      Kui ema lõpuks ütles „ei“ ja kustutas tule, siis hakkas laps karjuma ja nutma. Ema läks toast välja, aga mis saab edasi? Ta kuuleb, kuidas Tiffany karjub ja nutab, ning kardab, et tüdruk ärritab end nii üles, et sellest tuleb suurem jonnihoog.

      Ema, kes käitub „ülemuse“ kombel, läheb tuppa tagasi ja ähvardab Tiffanyt karistusega, nagu laksude andmine või keeld järgmisel päeval jalgrattaga sõita. Arvatavasti tuleb emal teha seda mitu korda, enne kui Tiffany lõpuks jääb magama.

      Ema, kes on „kõikelubav semu“, haletseb last ja läheb mitu korda tuppa tagasi, et last keelitada või maiustustega meelitada. Ta poputab ja hellitab nutvat last ning võib-olla loeb talle ette veel mitu lugu või toob talle veel vett või suupisteid.

      Vastutusvõimeline, СКАЧАТЬ