Mõistliku kasvatuse põhitõed. Hommikust õhtuni. Carolyn Crowder

Чтение книги онлайн.

      Virisemine on võte, mille abil saada tähelepanu ja mõjujõudu ning köita ema huvi. Emal on aga muudki teha ja laps peab õppima sellest aru saama.

      Vastasel korral õpib laps, et „mina olen kõige tähtsam ja mina olen oluline ainult siis, kui ema mind teenindab“. See laps õpib ära, et on täiesti lubatud ema tema tegevuse juures segada ja konflikte tekitada, seni kui laps saab just nii palju tähelepanu, kui tahab.

      Lapsevanem, kes käitub „ülemuse“ või „kõikelubava semuna“, ei õpeta lapsele, et ka teised (kaasa arvatud isegi emmed!) on inimesed, kel on omad vajadused. Tähelepanelik ema aga õpetab lapsele, et ta eksisteerib lapsest eraldi ja peab täitma oma ülesandeid. Laps õpib aitama ema selle kaudu, et läheb voodisse ja jääb magama siis, kui selleks on aeg.

      Kas on julm lasta lapsel kisada ja nutta, sest ta ei taha minna voodisse ja magama jääda? Vaatame seda. Emalt, kes on „ülemus“, saab Tiffany teada, et kellel jõud, sellel õigus. Emalt, kes on „kõikelubav semu“, õpib laps aga, et karjumine ja nutmine võivad imet teha ning ükskõik kui halvasti ta ka käituks, on selle preemiaks ema tähelepanu.

      Tähelepanelikult ja vastutusvõimeliselt emalt õpib aga Tiffany, et halb käitumine ei vii kuhugi, ja jätab selle peagi ise järele. Sellise väärtusliku õppetunni omandamisele kulub Tiffanyl ehk paar õhtut, aga mis loevad paar õhtut võrreldes sellega, et muidu hakkab ta ehk kogu eluaja karjuma ja teisi sõimama, et oma tahtmist saada?

      See näide toob esile järgmise tähtsa punkti, mis samuti on nii lihtne, et me ei pane seda tihti tähelegi. Tõde on selline, et lapsed ei pea kunagi lugu vanematest, kes ise ei pea endast lugu. Vanemad peavad mõistma, kuidas nende endi käitumine peegeldab sügavama lugupidamise puudumist iseenda vastu ja rolli vastu, mis neile perekonnas kuulub.

      Näites, mille me tõime Tiffany käitumise kohta, on „kõikelubava semu“ rolli mängiv ema nagu jalamatt, kes ohverdab oma meelerahu ja puhkuse, et reageerida lapse jonnimisele ja halvale käitumisele. Emal on õigus päeva lõpul vaikust nautida. Tal on õigus oodata, et laps teeb, mis vaja, et end magamiseks valmis seada, ning läheb magama õigel ajal ega tee teistele tüli.

      Meie näites tunneb aga ema, et peab täitma ärahellitatud lapse kapriise, kes hakkabki uskuma, et on kogu universumi naba. Kuna ülejäänud maailm ei hakka teda kunagi sel viisil kohtlema, siis osutab ema talle tegelikult karuteene. Sama tähtis on aga see, et kui ema käitub sellise märtrina, siis ei pea ta lugu ei iseendast ega oma vajadustest.

      Ülemuserolli etendav ema teeb lapsele samuti karuteene, sest ta ei käitu ega räägi lapsega lugupidavalt. See on aga tõhusa lastekasvatuse oluline komponent. Vanemad peavad austama niihästi lapsi kui ka iseennast. Lugupidav õhkkond hoiab ära osalemise võimuvõitluses.

      Kui „ülemust“ etendav ema omalt poolt Tiffany peale karjub ja teda koledate karistustega ähvardab, siis ei tee ta midagi muud, kui vaid annab lapsele loa maksta kätte veelgi halvema käitumisega, kuni olukord muutub väljakannatamatuks. Et laps õpiks teisi austama, peab lapsevanem kohtlema teda austusega ja omalt poolt üles näitama eneseaustust (lubatud pole ei jalamatid ega türannid!). Tähtis on alati meeles pidada, et teie reageering avaldab suuremat mõju kui vaid hetkeline mõjutamine.

      Teie reageeringud on kui teekaardid täiskasvanule omase käitumise juurde ja lapsed vaatavad teie käitumist kui mudelit, mille kohaselt nad ise peaksid tulevikus toimima (ja tõenäoliselt toimivadki). See on vanemate jaoks üsna tõsine koorem. Meie käitumine ei kuulu üksnes meile endile. See mõjutab ka meie lapsi.

      Kui vanemad tahavad, et nende lapsed oma käitumist parandaksid, siis peaksid nad vaatama iseennast külma ja range pilguga. Kas te käitute lastega nagu ülemus või nagu kõikelubav semu? Tehke läbi järgnev lühike küsimustik, et selgitada välja, milline lapsevanem te olete.

      Tehke lihtsalt ring tähe ümber, mis tähistab vastust, mis kõige sobivamal viisil kirjeldab teie reageerimist lapse käitumisele igal antud juhul. Oma võimalikku tegevust hinnates olge aus.

      KÜSIMUSTIK LAPSEVANEMA ENESEHINNANGU KOHTA

      1. Magamaminekuaeg on juba läbi, aga kuueaastane Bobby ütleb vanematele, et ei taha minna magama, sest talle ei meeldi olla üksinda pimedas toas. Ema viib Bobby magamistuppa ja paneb teki alla. Bobby tõuseb mitu korda üles, nuttes, kaeveldes ja emale-isale rääkides, et kardab ega saa magada. Kui te olete Bobby isa või ema, siis te:

      2. Kaheksa-aastased kaksikud Sammy ja Suzy tulevad õhusöögilaua juurde ja keelduvad söömast, mida ema ja isa on neile valmis pannud. Sammy lükkab toitu taldrikul siia-sinna ning ütleb emale-isale, et pole näljane. Siis ta küsib, kas võib tagasi minna ja telesaadet vaadata, selle asemel et õhtust süüa. Suzy ütleb, et on väga näljane, aga ei taha süüa mitte mingeid juurvilju ja ema tehtud pikkpoiss talle ka ei meeldi. Ta tahab õhtusöögiks takosid ja mahlajooki. Õhtulauas sellise käitumisega kokku puutudes te:

      3. Näib, et seitsmeaastane Briana ei suuda õigel ajal voodist üles tõusta. Ta jääb voodisse, kuigi ema teda mitu korda hüüab. Kui tüdruk lõpuks üles tõuseb, kohmerdab ta tükk aega riietumisega ja siis songib hommikueinet taldrikul siia-sinna. СКАЧАТЬ