Mõistliku kasvatuse põhitõed. Hommikust õhtuni. Carolyn Crowder

Чтение книги онлайн.

      Vanemad ei mõista ka seda, et kui nad söömises ja sellega seotud tegevustes järele annavad, siis aitavad nad sellega luua dünaamikat suuremate võimuvõitluste jaoks ka kõigil teistel aladel. Me peame sööma, et ellu jääda. Selle vastu ei vaidle keegi. Asjaolu, et te peate oma lapsi toitma, annab aga neile võimaluse kasutada söögiaega võitluseks teiega, et saavutada mõjujõudu ja tõmmata perekonna sees endale negatiivset tähelepanu.

      Sellepärast ongi nii tähtis näha söögiaegu vahendina avada uks positiivsete ühtekuuluvusviiside jaoks. Kuna teie kui lapsevanem olete perekonnas juht, siis võite plaanida muutusi, mis kujundavad söögiaegadest pigem koostöövõimaluse kui konfliktiareeni.

      Õigupoolest on see väga lihtne võrrand ja kui te sellest aru saate, siis võite asuda asju muutma. Vastutustundlik lastekasvatamine nõuab, et te iga päev kindlal ajal pakuksite lastele toitvat rooga. Ainus asi, mida lastel on vaja teha, et muuta söögiajad päeva kõige masendavamateks aegadeks, on keelduda söömast. Kuna söögiaegu tuleb päeva jooksul ette sagedamini kui ükskõik millisele teisele tegevusele pühendatud aegu, siis saabki söögiajast kõige tavalisem vanemate ja laste vahelise konflikti areen.

      Lapsed õpivad väga varakult selgeks, et kui nad keelduvad söömast, siis kutsub see vanemates esile teatud reaktsiooni. Head vanemad ei jäta lapsi ju söömata, eks? Kui lapsed kasutavad oma mõjujõudu ja tõmbavad röstitud kana ja rohelisi juurvilju nähes nina kirtsu, siis suudavad nad ehk sundida vanemaid (pärast seda kui nad kõigepealt on käratsenud ja lärmi löönud) andma neile mingeid lemmikroogasid nagu hot dog’id ja kartulikrõpsud. Pidage meeles, et probleem pole mitte niivõrd kanas, probleem on mõjuvõimu kasutamine selleks, et vanematelt negatiivset reaktsiooni saada.

      Lapsed on väga nupukad, kui tegemist on vanemate murega selle pärast, kas lapsed ikka söövad midagi või ei söö. Nad teavad, et kui asi läheb päris kriitiliseks, siis nõustuvad vanemad, et parem söögu lapsed, kes keelduvad nende jaoks valmistatud roast, midagi muud, olgu see siis pitsa, midagi näksimist või vahetevahel isegi magusroog.

      Tänapäeval on väga harva leida lapsi, kes mõtleksid, et parem ikka süüa seda, mida ema ja isa on kindlal kellaajal neile lauale pannud, sest muidu tuleb ringi käia näljasena, kuni tuleb järgmine söögiaeg. Aga kui asi oleks tõesti niimoodi? Vaatame üht varianti, kuidas areneks tüüpiline vanema ja lapse vaheline võitlus:

      Miks mängitakse sellist stseeni (ja teisi sellesarnaseid) üha uuesti ja uuesti? Mida võiksid need vanemad teha teistmoodi? Mida nad peaksid tegema teistmoodi? Kui palju söögiaegu kulub enne, kui nad mõistavad, et on kaasa haaratud võimuvõitluse tsüklisse, kus nende lapsed õpivad olema ebaviisakad, lugupidamatud ja isemeelsed?

      Antud juhul näitas isa oma viha ja laskis kuulda ähvardusi, mis kujutavad endast tavalisi reaktsioone laste halvale käitumisele. Vanemad, kes on mässitud toiduteemalistesse lahingutesse oma lastega, annavad tihti just sellise sissejuhatava reageerimisega oma panuse niisugusesse võimuvõitlusse. Isa vihastamine annab poistele aga lisajõudu halvasti käituda, sest nad suutsid isa „üles kütta“. Nende katse võimu haarata oli edukas.

      Nad teavad, et kui jäävad halva käitumise juurde kindlaks, siis on kõige tõenäolisem, et nad kurnavad isa ära ja saavad, mida tahavad. See ongi võimuvõitluse põhiline eesmärk. Laps saavutab võidu, jäädes halva käitumise juurde kindlaks, kuni isal on kõigest villand ja ta annab järele lihtsalt selleks, et konfliktist pääseda.

      Seevastu ema demonstreerib oma jalamatistaatust sellega, et valmistab näkse. Mis veelgi hullem, juba see asjaolu, et tal on näkside jaoks vajalikud ained käepärast, et ta on lausa nahast välja pugenud, et neid koju varuks osta, näitab, et ta ootab oma lastelt kõige halvemat käitumist (madalad ootused!).

      See ema soodustab tegelikult just sellist käitumist, mida ta ei tahaks näha. Teatud mõttes kasutab ta altkäemaksu, sest näksid asendavad korralikult valmistatud toitu. See on sama hea kui öelda: „Annan sulle, mida sa tahad, kui sa vaid nõustud natukegi sööma.“ Kui see pole altkäemaks, mis see siis on?

      Mida peavad lapsed mõtlema, kui ema on igal õhtul valmis kööki minema ja sealt neile lemmiknäkse tooma? Kas arvate, et lapsed saavad sõnumi, et ema on täiesti endastmõistetavalt valmis neile jagama preemiat halva käitumise eest? Jah, just nii see on. Ärge kunagi unustage, et teie teod saadavad sama tugeva ja mõnikord isegi tugevama sõnumi, kui saadavad teie sõnad.

      Veel üks tüüpiline lastekasvatuse meetod, mida tihti kasutatakse, et lapsi sööma sundida, on süütunne. Näiteks kui paljud meist tõmbuvad tänapäevani kössi, kui keegi teeb nalja vanemate hulgas levinud õpetussõnade üle, mis püüavad süütunde sisendamise abil lapsi sööma sundida: „Mõtle lastele, kes …s nälgivad!“ (Kirjutage punktiiri asemele maa, linn või osariik, mida kasutasid teie vanemad!)

      Kui paljud meist mäletavad vana käsku: „Söö taldrik tühjaks, siis saad magussöögiks СКАЧАТЬ